Kui Kanye Westi 2013. aastal ilmunud „Yeezus” jättis sellise tung enne tormi mulje – justkui sõnatu lubadusena, et järgmine album tuleb veel võimsam ja ihusöövam, kombineerides elemente kõikidest eelmistest sammudest, mida Kanye oli astunud ja visates ühte patta nii oma eksperimentaalseid kui ka kaasahaaravaid maitseid, siis seda „Life of Pablo” justkui on, aga tegelt ei ole ka. Tundub, et värskelt ilmunud plaat peegeldab Kanye kahevahel olekut.

Vajutades play’d, visatakse meid avalooga „Ultralight Beam” kohe teatud pühapäevapalvuse intiimsusesse, kus vanaema ja lapselapse vahelisest dialoogist kasvab välja kosmiline ballaad.

Tärkab pinevus. Soulisämplid, mida kohtab albumi vahel siin ja seal jätavad mind Kanyega kahekesi ruumi suitsetama ja vinüüle kuulama. Pähe tekivad mõtted perekonnast, karmast, armastusest. Need tunduvadki esimesel silmapilgul olevat kandvad teemad, mis liigutavad kuulajana mind ning tunnen, et Kanyet samuti.

Kuid träkilt-träkile edasi minnes kisub kogu gospellik-kodusauna taustsüsteem aina süngemaks, udusemaks ja silme ette tuleb hoopis Kanye, kes räpib „All Day’d” leegiheitjate saatel. Selline imagode vaheldumine impressionistlikust unistajast maailma kõige arrogantsema tõprani on see, mille poolest Kanye avalikus elus ning eelmistel albumitel tuntud (vahest ka armastatud) on olnud, toimides kõige paremini „My Beautiful Dark Twisted Fantasy” ja „808s & Heartbreak” plaatidel.

Kuid „The Life of Pablo” puhul libisevad autori kaks kokkupõrkavat isiksust kohtumispunkti liiga lohakalt. Ühe loo jooksul kantakse mulle simultaanselt kandikule kaks Kanyet – „poeet” ning „tropp” ja ma ei tea, kumba jälgida. Segadus. Jääb mulje, nagu oleks Travi$ Scott oma väljakujunenud saundi ringiga Kanyele tagasi laenanud.

Aeg-ajalt mõjuvad mõned kohad säravalt ja värskendavalt, kaasatõmbavalt, sünge kujutluspilt tumedates riietes gängist ning macabre atmosfäär püsib ning areneb, nagu näiteks lugude „Freestyle 4”, „No More Parties in LA”, „Famous” ja „Facts” puhul. Mõjuvalt kõlavad ka näiteks intiimsed ja mänglevad „I Love Kanye” ning „Low Lights”, kuid pööraseks minek jääb koguaeg silmapiiri taha. Kõige rohkem on seda tunda viimases loos „Fade”, mis olekski võinud, nagu laulupealkiri ütleb, vähemalt hajuda, kuid selle asemel lõpeb ta lihtsalt nürilt ära, tõmmates kogu albumile sorisevalt vett peale.

Kogu albumi kokkupanek tundub olevat harjumatult kiirelt ja absurdi peale üles ehitatud. Tundub, et vajadus olla ideaalse, lihvitud kõlaga, ei olegi selle albumi, ega enam ka Kanye teema. Kui „Yeezuse” puhul mõjusid suured kontrastivahetused t õ e s t i kontrastivahetustena, siis „TLOP” puhul on tunne, nagu oleks need sinna sokutatud sokutamise pärast, justkui ideid ei oleks. Mind ei viida enam koledusest kaunidusse. Vaheldumised mõjuvad igavalt ja ufolikult, väheste eranditega („Facts”; „Famous”).

Nii ei tundu ka lüüriline lahmimine nagu „I feel like me and Taylor might still have sex. Why? I made that bitch famous” ning „Now if I fuck this model. And she just bleached her asshole. And I get bleach on my T-shirt, I’mma feel like an asshole” ja muu säärane toorus olevat enam nartsissismist ja ülbusest pakatavalt lahe või vaimukas või isegi naljakas. Magushapu kaste on halvaks läinud.

Muidugi on plaadil häid lugusid (eelpool mainitud „No More Parties in LA”; „Famous” ja isiklik lemmik „Ultralight Beam”), muidugi ei ole mindud allapoole latti, aga ei ole ka mindud üle, nagu tavaliselt mindi, istutakse lati peal ja vaadatakse „pühalikult loodesse”. Seda ei heidagi ette, aga natukene kurb on küll. Albumil on nii vähe meeldejäävat, et oma F-tähega algavate pealkirjade vahele eksib ära ka peale kümnendat läbikuulamist. Plaati võib hinnata mitte midagi ütleva sõnaga „hea”. Kanye on väsinud revolutsioonidest ja seda tuleb ka tulevasel kuulajal lihtsalt silmas pidada. Mees tahab kodus Reporterit vaadata.