Kaotus on võidu kuri kaksikvend, üht kontseptsiooni ei eksisteeriks ilma teiseta. Ehk oleks aga hoopis tulemuslikum kasvatada kaotushirmu asemele ebakindlustaluvust ning teha rahu võimalusega mitte võita?

Ma pole kohanud kunagi sportlast, kes ütleks, et talle meeldib kaotada. Vastupidi, olen kuulnud palju sportlastest, kes ütlevad, et nad vihkavad kaotamist. Olen kuulnud palju ka sportlastest, kes kardavad kaotamist. See on üsna loogiline: miski, mis on väärt vihkamist, peab olema vähemalt mingil tasandil väga hirmus. Ja hirmsate asjadega tuleb võidelda, nagu ütleb meile juba tavatarkus. Seepärast ongi üks siiamaani kasutatav klassikaline sekkumine nii sooritusärevuse kui ka „kaotushirmu” puhul töö enesekindlusega – selle tõstmine. Sellega on aga kahjuks mitu probleemi. Esiteks ei ole tippspordis edu statistiliselt märkimisväärselt eristatav ebaedust. See tähendab, et reaalsel tippvõistlusel on eristatav küll võitjate ja kaotajate vahe, aga selle põhjused mitte. See kehtib isegi hästi mõõdetavate ja enese juhitud spordialade, näiteks ujumise puhul. Mängualadel, nagu vehklemine, pallimängud või judo, otsustatakse küll väga selgelt, kes võidab ja kes kaotab, aga täpne analüüs, „miks” konkreetne võistlussooritus ja -tulemus realiseerusid just sellisena, nagu juhtus, on tihti klaaskuuliga ennustamist meenutav tegevus. Sellest tulenevalt tekib teine probleem: sportlane võib olla ükskõik kui enesekindel, aga kohe kui ta tähelepanu langeb tulemusele, toob ta enda tähelepanuvälja põhimõttelise ennustamatuse ning tekitab sellega ka võimalikud mõrad oma enesekindluse alustesse. See on justkui kaardimaja, mille üks väike vääratus võib uppi lüüa.

Valge jääkaru juhtum

Lahendus ei saa olla uhkema või parema kaardimaja meisterdamine. Ainus võimalus on kasvatada enda ebakindlustaluvust. Üles saab ehitada aktsepteeriva eneseusalduse, mis aitaks jääda sooritusel sõltumatuks tajutud enesekindluse puudusest või muudest sisemistest või välistest takistavatest teguritest. Kaotushirmust (ja muudest vahetult soorituse või tulemusega seonduvatest negatiivsetest emotsioonidest) vabanemiseks on vaid üks sada protsenti toimiv viis: MITTE KUNAGI VÕISTELDA! Ainult see, kes kunagi ühtegi väljakutset vastu ei võta, ei pea muretsema läbikukkumise pärast. See pole aga enamiku sportlaste (ega teistegi inimeste) jaoks sobiv soovitud enesearengut pakkuv lahendus. Kui aga tajuda mis tahes põhjusel, et väljakutsete vastuvõtmine on väärtuslik, et nende suunas soovitakse liikuda, siis on võimalik aktsepteerida ka negatiivseid emotsioone, mis kaasnevad mis tahes tegevuse või valdkonna väärtustamisega.

Põhjuseid selleks on mitu. Esiteks on meie psüühika arenenud evolutsioonilise surve all, mille kontekstis on kõige-kõige olulisem ellujäämine suhteliselt väikesel aja- ja ruumiskaalal. Teiseks on meile loomariigis ilmselt ainsana omane võime luua keerulisi mitmesuunalisi mõiste- ja mõttevõrgustikke. Kui miski on millestki vasakul, siis teame kohe, et see teine on paremal. Kui mõtleme, et toas on pime, siis teame, et seal ei saa olla samal ajal valge. Kui miski on hea, siis selle suhtes eksisteerib miski, mis on halb. Kui me omame midagi, siis oleme teadlikud ka võimalusest seda mitte omada ehk see kaotada ning kaotamine on ju halb, võitmine hea. Need juba väga varajasest lapsepõlvest sisse harjutatud ja üle korratud seosed mõjutavad meie mõtlemist kõikides sooritusolukordades.

Kohe kui sportlase tähelepanu langeb tulemusele, toob ta enda tähelepanuvälja põhimõttelise ennustamatuse ning tekitab sellega ka võimalikud mõrad oma enesekindluse alustesse.

Kui ma määratlen oma peas edu, siis tean ka, mis on ebaedu, ja seda ma endale ju loomulikult ei soovi. Erinevalt mittesoovitud esemest, mille saab silma alt ära panna, ei saa soovimatut mõtet või teadmist ära kaotada. Vastupidi, kui üritame ebamugavat mõtet tõrjuda, siis raamistame selle ohtlikuna ning seda enam proovib meie mõistus sellega tegeleda, seda lahendada, hoides sedasama mõtet samas kogu aeg meie tähelepanu keskmes. Selle illustreerimiseks kasutatakse tihti nn valge jääkaru harjutust, mis toimib järgmiselt. Proovi kujutada ette üht jääkaru. See on sinu isiklik kujutlusjääkaru. Järgmiseks mõtle, nii hästi kui õnnestub, sellele, milline ta on, millised on ta detailid (must ninaots jne). Kas ta liigutab, on paigal? Kas ta üldse teeb midagi? Veeda hetk selle kujutlusega. Nüüd võta viis minutit, et mõelda millest tahes, aga MITTE valgest jääkarust. See ülesanne pole täiesti võimatu, aga enamiku inimeste jaoks on see väga-väga raske. Mõistus toob ikka ja jälle valge jääkaru tagasi. Kui ihaldatud võiduga kaasneval paratamatul mittesoovitud mõttel – näiteks kaotamisest või läbikukkumisest – on lisaks emotsionaalne laeng (erinevalt suhteliselt toredast ja neutraalsest jääkarukujutlusest), siis seda kesksem plinkiv tulekiri sellest meie tähelepanuruumis saab. Seda suuremaks ja halvavamaks võib muutuda sooritusärevus ning seda raskem on saavutada nauditavat vookogemust (flow).

Seega võiks minu arvates kaotamisega hoopis rahu teha. Kui oleme juba kaotamisest mõelnud, siis jah, võimalustena on need negatiivsed stsenaariumid ju justkui reaalsed, aga mis sellest? Keskendumine millelegi, mille tõenäolisus ei ole lõpuni enda kontrolli all – olgu selleks siis võit või kaotus –, enamasti ei aita. Mis aitaks? Keskendumine sellele, mis on parasjagu käsil! Tuleb leida see enda juhitud tegevus, mis on praegu oluline ja tähendusrikas. Spordi kontekstis tähendab see funktsionaalsete soorituseelsete rutiinide loomist ja järgimist, aga see kehtib ka mujal. Mida on mõistlik teha vahetult enne väga olulist avalikku esinemist? Saab kümnendat korda oma märkmed üle vaadata, aga kui seda on juba piisavalt tehtud, siis tasub võib-olla juua klaas vett ja lihtsalt olla.

Siin ei ole universaalseid valemeid, vaid tuleb mõelda sellele, mis tegurid toetavad sooritust, ning seejärel lihtsalt protsessi usaldada. Kui aga kätte peaks jõudma täielik teadmatus ja „peataolek”, siis ehk ei olegi enam mõtet püüda midagi „päästa”, vaid hoopis lihtsalt võtta see „paanika” vastu ning teha täpselt seda, milleks sa tol momendil suuteline oled – see ju ongi ainus võimalus. Sooritushetkel teed enda tegevust täpselt sellisena, nagu sa seda teed – ühest küljest usaldades enda ettevalmistust täpselt sellisena, nagu see on, ja teisalt emmates kaost ja teadmatust, sest tulemus ei allu ju su otsesele kontrollile. Kui vaadata, kuidas kirjanduses, kunstis ja tavateadmises on kirjeldatud võitluse kontekstis läbi aja (sh hiljem ka sporditemaatikas) „ohtlikkust”, siis ohtlikum sellest, kes usub, et ta on võitmatu, on see, kellel pole midagi kaotada.

Kaotushirmust vabanemiseks on vaid üks sada protsenti toimiv viis: mitte kunagi võistelda!

Määratlematu äraseletamisest

Selle lähenemise puhul põrkan ma vahel sõna „võidutahe” vastu. Kuulen, et „tõelistel sportlastel” on ikka võidutahet, ja kui kellegi sooritus ootamatult ebaõnnestub, siis „ju tal ikka ei olnud seda õiget võidutahet”. Minu jaoks sarnaneb maagilise põhjusmõiste, olgu selleks „motivatsioon”, „võitjanatuur” või „võidutahe”, otsimine ja kasutamine natuke sellega, kuidas Pipi Pikksukk spunki otsis, teadmata mis see tegelikult on. Inimesed tahavad keerulisi olukordi lihtsustada, enda teadmatust vähendada. Väga mugav on tagantjärele otsustada, et küllap ühe nähtamatu teguriga saab palju teadmatust ära seletada. See on mugav, aga tõenäoliselt ekslik. Siinkohal soovitan ka kellegi sooritusele kaasaelajatele hoopis teadmatuse talumisvõime treenimist ning aktsepteerimist, et enamasti on konkreetse soorituse õnnestumise või ebaõnnestumise puhul võimatu lõpuni täpseid põhjuslikke tegureid määrata.

Oma mõistuses on meil võimalik luua säilenõtkeid (resilient) mõtteskeeme. Inimestena suudame hoida samal ajal meeles mitut pealtnäha loogiliselt vastuolulist mõtet. Sel moel saame me konstrueerida mõtteviise, mis on psühholoogiliselt paindlikud. „Kõik, mis minuga juhtub, on kogemus, millest õppida.”

Näiteks selline uskumus aitab suunata tähelepanu kasvule orienteeritud mõtteviisile ning vähendab olukorra tajutud ohtlikkust. Me võime mõelda seda ja teada samal ajal, et „just nüüd ja praegu ongi ainus hetk, mis on olemas”. Veelgi enam, tõenäosuslikult võibki see hetk ju jääda mulle viimaseks nii selles, millega ma parasjagu tegelen (olgu see siis treening või võistlus või üldse mingi spordiväline sooritussituatsioon) kui ka üleüldises eksistentsiaalses plaanis. Selles mõttes pole jällegi mingit tähtsust õppimisel või tulevikul – pole olemas kriitilisemat momenti kui just seesama üksainus siin ja praegu. See kehtib ka sinu puhul, hea lugeja. Sa ei saa enam kunagi nende ridade lugemiseni mitte jõuda. Minevik on muutmatu. Tulevik on määramatu. Siin, just siin on su järgmine samm ning kaotusele (täpsuse huvides olgu öeldud, et ka võidule mitte) pole siin lihtsalt kohta. Hinga. Tegutse.

Jorgen Matsi on psühholoog, praegu asutusesisene nõustaja, personal coach IT-ettevõttes Pipedrive, spordiklubi Võimla treener ja sportlane, kelle kätt on erinevatel kahevõitlusaladel võisteldes tõstetud ja tõstmata jäetud rohkem, kui täpselt kokku lugeda jaksaks.