Puude-aktivismist ja sandipungist lähtuv manifest kutsub puudega lugejat olema radikaalselt tema ise, võtma enda alla ruumi ning seljatama varem kohustuslikuna tundunud taustaks mängivaid nutuviiuleid ja häbi. Puudega inimeste avalikkusesse liikumiseks vajalik muutus sõltub aga ka puudeta inimestest.

Lugeja, sa oled võib-olla arhitekt, kunstnik või kirjutad koodi. Sa tead täpselt, mis on alt-tekst, ei korralda üritusi ligipääsmatutes ruumides ega pane asju ootamatult plahvatama või vilkuma. Lisad videole subtiitrid, artiklile päästikuhoiatused. Võib-olla sa isegi ei helinda puudega inimesest tehtud filmi kurbliku muusikaga ja oled pahane, et Eesti Vabariigi aastapäeva üritustel polnud kurtidel midagi vaadata. Tore! Kirume koos, kui uus tänav saab Munamäe-kõrgused äärekivid. Täna tahan ma aga panna kirja kõik selle, mis ikka ja jälle meelest ära läheb. Sest mul on kõrini. Kõrini puudega inimeste tagatuppa tuupimisest. Kõrini alla tõmmatud eesriidest, kitsukesest orvast, kuhu meid surutakse. Hapnik saab otsa. Aitab!

Eessõna eeskujudest ehk Fridast

Kas teadsid, et saame siinsamas Eestis panna selga Frida Kahlo näoga neljaeurose T-särgi, tellida endale internetist Frida näoga Nike tossud ja lennata ühte tosinast Frida Kahlo nimelisest kohvikust üle maailma? Frida on kvääride ja feministide jaoks ikoon ja omamoodi deviantsuse etalon. Selle põhjuseks on ilmselt tema suhted nii meeste kui ka naistega, tema vasakpoolsus (lausa otsene trotskism) ja brutaalselt aus naisena elamise kogemuste jagamine kunstis. 

Fridast ei saa mööda vaadata. Vastupidi, me vaatame hoolikalt. Tema isiklike asjade väljapanekutel viibime tema intiimsfääris – seisame silmitsi kingadega, millest ühe kontsale on lisatud kõrgust kunagi läbipõetud lastehalvatuse tõttu, uudistame pärast rõlget bussiõnnetust tema jaoks tehtud torsokipsi ja korsette, näeme hilisema amputeerimise järel kantud jalaproteesi. Frida kirev ja laialõikeline Mehhiko mõjutustega rõivastus viitab sellele, et ta kattis oma keha, et avalikus ruumis mitte negatiivselt välja paista. Kuid siivsusel ei ole kohta tema maalidel. Frida elu ja kunst kõnetavad ja peegeldavad jätkuvalt nende naiste kogemusi, kellel on puue või mõni kehaline eripära. See on omaette märgiline, kuna Frida oli eelkõige (elu)kunstnik, kes suri juba 1954. aastal. Tema asemele pole tulnud kedagi, kes suudaks võistelda lokkava Frida-maaniaga. 

Frida elu ja kunst kõnetavad ja peegeldavad jätkuvalt nende naiste kogemusi, kellel on puue või mõni kehaline eripära.

Miks ma temast nii pikalt räägin? Tea, et siin loožis me inspiratsioonipornot ei toeta. Sophia Stewart kirjutas arvustuses Emily Blacki esseekogule „Frida Kahlo and My Left Leg” nii: „Kahlo on valatud [kaubastamise teel] vormidesse, mis on meile tuttavad ja kergesti seeditavad. Nõnda on ta muutunud puudega inimeseks, keda saab imetleda, mitte lihtsalt sallida; temasugune puudega inimene ei meenuta meile enam maailma kaost.”

Puudega inimene meenutab meile aga maailma kaost küll, tuletab meelde, et see on üks ohtlik ja kole paik, kus igaühega meist võib juhtuda midagi ennenägematut. Kui aga trükime kellegi kannatusi täis autoportree kruusile, siis see rahustab meid. Inspireerib oma raskustega silmitsi seisma, paneb tundma, et oleme valinud eetilise poole.

Stewart tõmbab paralleeli Emily Blacki endaga, kel, nagu pealkiri viitab, puudub vasak jalg: „Ikka ja jälle on tema keha tõlgendatud nõnda, et kindlustada vaatajate mugavus või mõnu. Lennureisijad aplodeerivad talle kui sõjaveteranile, akrotomofiilid[1] vannuvad pühendumust. Läbi enesekeskse terve keha pilgu on puue kas kiiduväärt või pandav või vapper.” 

Ütlesin ennist, et meil pole Fridale samaväärset eeskuju kõrvale pakkuda, aga see pole päris tõsi. Kolmainsus „kväär, sant ja feminist” võib mõjuda raputavalt, sest sellist sisu telerist naljalt ei leia. Kuid nende kolme identiteedi kombinatsioonid on sotsiaalmeedias sõnas ja pildis lihtsamini leitavad kui kunagi varem. TikTok ja Tumblr on soodustanud selliste puudega inimeste kogukondade teket, kus mõtestatakse oma kogemusi ja puude kontekstis luuakse uusi narratiive. Sellest lähtub ka järgmine manifest.

1. Väljatulek on radikaalne

Elus olla on radikaalne, sest meie kehad on meditsiinilised imed. Aga kui elusolemine saab argiseks, võib teha midagi ekstreemsemat. Minna tööle. Sõita bussiga. Treenida jõusaalis. Süüa restoranis, nautida lähedust seksiklubis, hüpata langevarjuga. Sandipuudus avalikus ruumis on märkimisväärne, kui tead, et 10% Eesti elanikkonnast on puudega.[2] Kuid selleks et väljatulekule isegi mõelda, tuleb ikka veel kasutada inimeste abi või praktiseerida puude-parkuuri.[3] Kui oled teinud tavapärasest rohkem, siis ole uhke. Sellest piisab. Sa ei pea homme veel rohkem tegema.

2. Võta ruumi

Ebamugavust ja allasurutust tundes tahan muutuda nähtamatuks. Kuigi on palju põhjuseid, miks nii tunda, käib puudega kaasas erinemisest tingitud häbi. Hiljemalt algkoolis õpime, et erinevuse eest saab peksa, seega on peitmisinstinkt mõistetav. Aga sellel, et sa võtad ruumi, on sotsiaalne mõõde – normaliseerida erisuse olemasolu – ja isiklik mõõde – tunda ennast hästi. Siruta. Ole vali. Võta endale koht, kus välja paistad, olgu ruumis või sümboolselt. Ja miks mitte näha välja nagu kloun matustel, kui sa seda soovid – on võimestav näidata inimestele seda, mida sina tahad esile tõsta. 

3. Ära sulandu sisse

Kellelgi pole kohustust etendada maailmale „tervet” või „standardset” inimest. Kunstnik ja kvääraktivist Sky Cubacub selgitab, et pass’imine ehk mittepuudeliste sekka sulandumine nõnda, et keegi ei märkagi puuet, teeb puudega inimestele karuteene. Tema arvates on radikaalne nähtavus oluline selleks, et puudega inimesi ära ei unustataks, kui maailma mõjutavaid otsuseid tehakse. Ja tegelikult on meil kõigil mõnusam elada, kui ei pea sobituma ettekirjutustega. Mida see tähendab? Seda, et me ei pea valetama stiilis „jaksan küll, kõik on hästi, mul pole kõht tühi”. Ei pea peitma karke, klambreid, arme, viltuseid või kriuksuvaid osi endast. Ei pea tualetti hiilima, et rohtu võtta või süstida.

4. Ole sitt sant

Angloameerika keeleruumis on kasutusel termin „bad cripple”[4], mis kannab pohhuismi ja vabaduse lippu. Sa ei pea olema „hea sant”, naeratav inspiratsiooniallikas. Ei pea olema viisakas inimeste vastu, kes on ebaviisakad. Ja ei pea tervenemise eesmärgil Jeesust armastama hakkama (kuigi, jumala eest, sa võid seda teha). Võib olla vihane. Võib juua ja suitsetada või seda mitte teha, nagu ise tahad. Keha omanik teab, kuidas keha võib kohelda. Ole sitt sant ja šokeeri inimesi julgelt.

5. Abivahendid pole ahelad

Me kipume mõtestama peamiselt füüsilise puudega inimeste liikumist toetavaid abivahendeid kui eriti kurbi tõsiasju, ilma milleta oleks palju parem. See on kummastav. Näiteks autoomanikule ei vaadata ju kurva pilguga järele: „Vaeseke, kui palju toredam oleks, kui ta oma kolme koera ja vanaema seljas tassiks.” Auto võimaldab rohkem, kui meie keha suudab. Niisamuti võimaldab näiteks ratastool liikumist. See, kes ütleb, et inimene on sinna aheldatud, saab oma haletsuse postiga tagasi. Aga suutlikkusest – mõni päev on sandim kui teine! Kes näeb praegu „normaalne” välja, võib teinekord kasutada mingit abivahendit, sest see teeb tema elu parasjagu kergemaks. Ära tunne end sitasti, kui n-ö regresseerud ja pead mõnda abivahendit kasutama.

6. Päris küborgid on igavad ägedad

Küborgid liiguvad meie seas oma biooniliste jäsemete, kõrvade, silmade ja südametega. (Jah, südametega!) Jillian Weise essees „Common Cyborg” eristab autor tryborg’i (wannabe-küborgi ehk tahan-olla-borgi) ja juba päriselt meie seas elavaid küborge. Tryborg on tehnotüüp, kes mõtleb tehnoloogia suurtest küsimustest inimkonna kontekstis ja võib-olla laseb endale kätte kiibi süstida, et uksi avada. Tõelise küborgi probleemid on sootuks teistsugused, vähem filosoofilised. Tehnoloogia mängib küborgi elus suurt rolli, isegi kui ta jälestab seda. Küborgi suhe tema tehnolisadega on keeruline – sinu käsi on osa sinust, aga sa saad ta öökapile ära panna. Kui sa võtad juurde või alla või tuul puhub valelt poolt, võib protees halvasti istuda. Naha villi hõõruda. Tema bioloogiline eelkäija on ammu jäätmejaamas hävitatud ja sellest hoolimata väljastab sinu aju fantoomvalu impulsse.

7. Naudi ainult puudega inimestele kättesaadavat lähedust

Mia Mingus, kelle blogi „Leaving Evidence” on särav ja soe lugemine, kirjutab muu hulgas ligipääsu-lähedusest. See on mugavus- ja turvatunne, mis tekib inimesega, kes mõistab puudega inimese vajadusi ja toetab nende rahuldamist. Ta ei ärritu ega pöörita silmi. See pole tema jaoks tüütu kohustus. Ligipääsu-lähedus tekib tihti sarnase kogemusega inimesega või kellegagi, keda tunned kaua. Inimesed, kellega sa seda koged, väärivad hoidmist ja väärivad sind. (Kõik inimesed, muide, ei vääri sind.)

8. Vahel lihtsalt ei ole lusikaid

Christine Miserandino tuli 2003. aastal välja laialt kasutatava lusikateooriaga. Mitu lusikat sul täna kasutamiseks on? Kui sa võtad ette matka, kas sa jaksad pärast sõbrale külla minna? Tegu on üldjuhul krooniliste haigustega inimeste terminiga, kes peavad mõõdistama oma päevast jaksu. Sa ei võlgne oma aega teistele iseenda arvelt.

9.  Autoriteet võib kukele käia

Ametniku enesekeskselt joonlauaga välja mõõdetud plaanid ei pruugi olla kooskõlas sinu läbielatu, su reaalsete kogemustega. Isegi kui tal on diplom. Ka veresugulus ei ole garantii, et nõu ja abi on paras, kuigi tõenäosus on suurem. Igatahes ei loe kuldsete tähtedega nimeplank ega tiitel trükimustas. Ka siinkirjutaja oma mitte. Kui see tekst sind ei kõneta, loo oma isiklik manifest. Loe teiste tekste. Jaga oma mõtteid. Loo kogukondi, gruppe, hashtag’e, keskuseid, organisatsioone, parteisid, firmasid. Või ära loo midagi. Liiga vähe lubame endal lihtsalt olla.

Lõppsõna

Frida Kahlo kirjeldab kunstis kannatusi nii emotsionaalselt kui ka kliiniliselt, keeldudes kehastamast siivsat santi. Siivas sant on projektsioon, mis eemaldab inimeselt agentsuse ja isegi intelligentsuse ning asendab need igavhalli tapeedi ja diagnoosiga. See erineb deskriptiivsest puudelisusest – kinnitusest, et jah, sel inimesel on puue. Deskriptiivne silt ei anna hinnanguid ega viita inimese omadustele. 

Poliitiline puudelisus on otsus mitte paluda vabandust oma vajaduste või olemasolu eest.

Nende kõrvale lõid aktivistid poliitilise puudelisuse, et kirjeldada inimest, kes on deskriptiivselt puudega ja mõtestab seda kogemust poliitilisena. See tähendab väljaminemist hoolimata teadmisest, et maailm ei ole ligipääsetav. See tähendab tööl käimist või mitte käimist. Avalikus ruumis pilkude talumist. Protestimist. Või tunnistamist, et sa ei jaksa protestida, kuigi tahaksid. See on otsus mitte paluda vabandust oma vajaduste või olemasolu eest. Mitte tunda piinlikkust. Lõpuks tähendab see uhkuse tundmist enda ja teiste julguse, võimekuse ja loovuse üle. Või Johanna Hedvast lähtuvalt „iga päev silmitsi seismist oma haavatavuse ja väljakannatamatu haprusega ja võitlemist selle eest, et [meie] kogemust austataks ja tehtaks nähtavaks”.

[1] Akrotomofiilia tähendab seksuaalset kiindumust amputeeritutesse.
[2] Statistika. – epikoda.ee, 31.12.2021
[3] Puude-parkuur (ingl disabled parkour) on meetod, mida füüsilise puudega inimesed on sunnitud kasutama ligipääsmatus ruumis liikumiseks. See hõlmab naaldumist, objektide peal istumist ja lähedalolevatest kinni võtmist. Termini lõi Malcolm Schmitz (earlgraytay.tumblr.com).
[4] Halfhand, J. 2015. Living With Disability: Understanding Cripple Punk Culture. – Dope Magazine, nr 49, lk 32–33.

Heleri Luuga kirjutab vahel pop-/internetikultuurist ja inimkogemusest.
Nadezda Andrejeva (@nadidj) on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes on jõudnud maalimisest graafilise disaini ja illustreerimise juurde ning loob lisaks väikeseid koomiksiraamatuid.