Karaoke, mida peetakse tihtilugu purjus leelotajate pärusmaaks Soome laeval, on õilmitsenud vahelduva eduga ka meie maismaal. Näib, et praegugi on käes järjekordne kuldaeg – karaoket lauldakse nii pulmas kui ka peiedel, nii Veneetsia biennaalil kui ka kodulinna kleepuvas karaokebaaris. Teeme ukse lahti.

Astun ühel peadpööritaval õhtul laululokaali, kus võtan välja diktofoni, et mängida pisut püstolreporterit. Huilgamise saatel ütleb üks küsitletav: „Kui hommikul pärast karaoket ärkan, ei ole mus grammigi rahutust, ei ärevusenootigi, kuna olen kõik välja laulnud.” Äsja lavalt tulnu sõnul on karaoke justkui palsam: „See annab mu hingele midagi, aga ma ei teagi täpselt, mis see on!”

Viis, neli, kolm, kaks, üks…

Selleks et uurida, miks seatakse sammud laulubaari, otsustan suurte karaokefännidega pikemalt maha istuda. „Ma armastan karaoket!” ütleb Anni* innukalt. Armumine toimus varakult: „Lapsena laulsin kodus palju karaoket, eriti kui pidin magama. Niimoodi üksinda teki all.” Kuna ta on näitleja, siis neerupealsed tal karaokelavale astudes enam adrenaliini liialt ei tooda, ent just seal saab ta täielikus vabaduses erinevaid karaktereid katsetada. Samavõrra, kui talle meeldib laulda, meeldib talle ka teisi kuulata ja vaadata. Professionaalne kretinism võtab kogemust teatavas mõttes vaatluspraktikana.

Kohtun Ingariga, kelle vaoshoitus asendub jutukusega, kui vestlus triivib karaokele. Lapsena käis ta kooris, kuni häälemurre ta enesesse sulguma pani. Mõned aastad tagasi väisas ta elukaaslasega karaoket, ent tema jalg lavale ei kippunud. Nüüdseks on temast saanud kuldklient mitmes laulubaaris, kust teda võib leida argipäevitigi, kui pärast päevatööd selleks jaksu on. Ingar kirjeldabki end kui sügavalt introvertset inimest, kes on tänu laulmisele õide puhkenud ja enesekindluse leidnud. Ta astub lavale meeleldi esimesena, et teisigi julgustada. Ta jutustab „Seitsmenda elemendi” Vitasest, kes avastati tänu karaokele. „Sisimas on minulgi omamoodi unistus kusagile jõuda, aga see ei pruugi täide minna,” paotab ta vaoshoitult.

Üritan näpuga järge ajada kohalikus karaoke ajaloos. Selgub, et Eesti esimesed karaoke meistrivõistlused peeti maha juba 1992. aastal – peaauhinnaks oli 500 krooni! Tänavu saab aga 20-aastaseks Tartu Karaokeklubi. MTÜ juhatuses olev DJ ja õhtujuht Kristo on kasvanud koos klubiga selle sünnist saati. Juhuslikust kohtumisest alguse saanu hakkas dirigeerima ülejäänud elu ja karaokekarussell pöörleb endiselt täiel kiirusel. Tartus on tema sõnul pulss hea, klubiga käiakse koos igal teisel neljapäeval Õlleministeeriumis. Linnati on olukord Eestis aga erinev, ent karaoket siiski lauldakse, ka Rakveres, Jõhvis ja mõnikord Sangasteski!

 Karaoket saab viljeleda oma tingimustel – ei ole täiuslikkuse tagaajamist ja keegi ei arvusta.

Kui aga uurida kohalikku karaoke populariseerumise ajajoont, siis esimeseks laineks võib pidada nullindate algust, kui karaokenakkus pealinna ööelu enda alla haaras. Kümnend-kaks tagasi oli sõna „karaoke” aga endiselt halvamaiguline. Põhjuseid olla mitmeid, sõnab Vivian, nüüdseks sulgunud legendaarse karaokekoha Retroteek asutajaliige. Algul ei olnud lood piisavalt kvaliteetsed ja kättesaadavad, tehnika ja heli olid pea kõlbmatud. Kui varem tuli otsida lugusid ühekaupa VHSidelt ja hiljem DVD-plaatidelt, siis nüüd on kõik lihtne. „Õhkkond on muutunud tänu sellele nauditavaks ja meeldivamaks. Karaokelavadele julgevad astuda ilma häbitundeta ka nimekamad ja professionaalsemad inimesed,” ütleb ta. Retroteek küll suleti, kuna kogu hoone lammutatakse arendajate survel, kuid tööpõld on lai. Vivian avas Tallinnas äsja uue laulubaari Stars ja võõrustab karaoket ka Shamrockis.

„Mäletan, kuidas kutsusin kunagi sõbrad Retroteeki, et läheme varakult kohale ja naudime õhtut. Sõbrad ütlesid toona, et nemad küll ei laula. Poole aasta pärast olid aga äkki kõik laval,” meenutab graafilise disainerina leiba teeniv Leele*. Karaokele andis tema hinnangul 2020ndate alguses lisatõuke sotsiaalmeedia, mis muutis selle ligitõmbavamaks: „Näed, et teised teevad, ja siis julged ise ka.” Sujuvalt hakkas ka pidude ja festivalide kavva aina tihedamini karaoke lisanduma. „Karaokel on praegu kuldaeg,” arvab Leele. 

Maagiline ruum

Hea karaokekogemuse tagab kuuldavasti turvaline ruum. Jutu seest jooksevad läbi sellised mõisted nagu „happy place” ja „safe space”. Nii Leele, Anni kui ka Ingar on muusikakooli taustaga, Leelel on enda sõnul sellest ajast väike okas hinge jäänud. Karaoke võimaldab tegeleda muusikaga eeldusteta. Enamik tema sõpru töötab mõnel loomingulisel alal ja karaoket saab viljeleda oma tingimustel – ei ole täiuslikkuse tagaajamist ja keegi ei arvusta. „See on koht, kus suudan endal oleva pilgu ära unustada. Kui lähen karaoke-mode’i, siis mul on kerge olla.”

Räägitakse, et saalis sünnib maagilisi asju. Laval tekib tunne, nagu oleksid filmis. Laulud hakkavad listides üksteisega dialoogi astuma, igaühel tekivad peas oma seosed, mis moodustavad omakorda seosteruume. End suhestatakse varem esitatud lugudega. „Valikud, mis on tehtud enne, võivad hakata määrama, mida lauldakse hiljem,” märgib Anni. Kui sõber või tuttav on aga mõnd pala kunagi karaokes esitanud, saab see Leele arvates mõnikord nii tema omaks, et ise seda enam laulma ei kipu. „Iga looga seoses tekib mingit sorti mälestus või emotsionaalne laetus,” nendib ta mõtlikult.

Ja ei sobi sugugi mitte iga ruum, aeg ega koht. Kristo teab rääkida, kuidas Tartus prooviti panna ühte patta karaoke ja ööklubi, ent need kaks kokku ei käi. Kui pidulised ühel õhtul diskoteeki jõudsid, ei olnud etteasted veel lõppenud, mistap purjutajad hakkasid naerma ja näpuga näitama. „Kui on karaoke, siis on karaoke. Kui on disko, siis olgu disko,” ütleb Kristo kindlalt. Lauljad ei nautinud end enam ja nii sai karaoke sel ööl oma lõpu, selles paigas jäädavalt.

Tartus prooviti panna ühte patta karaoke ja ööklubi, ent kui pidulised ühel õhtul diskoteeki jõudsid, ei olnud etteasted veel lõppenud, mistap purjutajad hakkasid naerma ja näpuga näitama.

Kuulen, et kõige keerulisem ongi tihti just ruumi hoida, ka sümpaatsetes paikades. Kui õhtu algab meeldivalt, võib kogu atmosfäär jaurumäära kasvades siiski nagu kaardimaja kokku variseda. Kuna kõigi silme ees lavale astumine teeb paratamatult haavatavaks, siis vahel antaksegi tol hetkel lava lällajatele üle. „Aga ma ei arvusta kedagi, see on koht, kus igaüks saab end turvaliselt tunda,” lisab Ingar.

Lõputud laulud

Tallinnasse on tekkinud hiljuti ka privaatsed ruumid karaokepidude tarvis, kuid ma ei kohta kedagi, kes eelistaks isekeskis olengut avalikule. See, et mõnda lugu peab demokraatliku järjekorra tõttu mitu korda taluma ja oma numbrit pikalt ootama, on samuti osa kogemusest. Ka siis, kui see mõnel hinge seest ära sööb. „Naudin õhtut, isegi kui peab The Killersi „Mr. Brightside’i” kaheksa korda kuulama… Kui see kõnetab kedagi ja ta tahab seda laulda, siis kliendina on kõigil see õigus!” Ingar on seda tüüpi kunde, kes suhtub teistesse nii, nagu ta tahab, et temassegi suhtutaks. „Talun kõiki valikuid ja olen solidaarne. Laulgu keegi kas või „Bohemian Rhapsodyt” viis korda. Ma laulan kaasa!” sõnab ta tüdimatult.

Viviani sõnul on menukaimad lood igas baaris samad, lisaks Queeni surematule rapsoodiale vuristab ta ette rahva rõõmustajad „I Want It That Way”, „Dancing Queen”, „Wonderwall”, „Shallow”, „Creep”, „Baby One More Time”, „Toxic”, „Zombie”. Jne-jne-jne!

„Talun kõiki valikuid ja olen solidaarne. Laulgu keegi kas või „Bohemian Rhapsodyt” viis korda. Ma laulan kaasa!”

– Ingar

Selgub ka, et mõnes kohas tuleb maksta või suisa osta õlut, et üldse mikri taha pääseda – see aga seob karaoke sundlikult alkoholiga. „Justkui tohiksid laulda ainult siis, kui jood,” ütleb Anni pettumusnoodiga. Keegi loo asjaosalistest aga õllekannu laulmise pärisosaks ei pea – nad kõik rõhutavad soovi, et eelarvamus karaokest kui purjus lällutamisest võiks murduda. 

Iroonia ja siirus, nali ja tõsidus

Kui kohati on karaoke endiselt hullus, mis korra elus väljakutsena „ära teha”, siis paljudes ringkondades on sellest saanud irooniliselt cool asi. Tullakse tongis peaga laulubaari äftekale, vahel lõhutakse mikreid ja lauldakse videodisko saatel Meie Meest. Iroonia ja nali on justkui karaokesse sisse kirjutatud, ent piirid on hägused. Mõni kannab kogu oma südamevalu ballaadi, teine etendab persona’t, kolmas tuleb narrima. „Karaokel on eos omamoodi iroonia, kitši ja camp’i vaib juures. Juba need ruumid on nii dekoreeritud,” mainib Anni. Ta kulmud nihkuvad kõrgele, kui mainin karaokekogukondi – inimesi, kelle jaoks laulmine on hobi, mida võetakse kire ja tõsidusega. Anni on intrigeeritud, ta pole neist midagi kuulnud.

Vahel irvitatakse nende üle, kes laulavad siiralt ja hästi. Ei tunta piire ja Ingari sõnul tullakse justkui kohta kätte näitama. Ta soovib, et inimesed mõistaksid, et koos käib seltskond, kellele see on tähtis. Leele pisut pelgab, et üliirooniline huumor hakkab tõsisele karaokeentusiastile liiga tegema ja võib kustutada püsikliendi silmist sädeme. „On oluline panna ennast olukorda, kus sinu üle saab nalja teha. Nii et kõik teevad seda võrdselt. Aga see läheb tasakaalust välja, kui keegi on performatiivselt irooniline. Nii muutub maagiline ruum rõvedaks.”

„Karaokel on eos omamoodi iroonia, kitši ja camp’i vaib juures.”

– Anni

Vivian on aga konkreetne: „Nende puhul, kes lolli mängivad ja isegi ei ürita, lärmavad niisama, läheb mikker mute’i, äpist ban ja jätame ruumi neile, kes päriselt laulda tahavad.” Laamendada nemad ei luba. Ka Kristo sõnul on Tartu Karaokeklubis püsikliendi heaolu tähtsal kohal. Seal käivad koos inimesed, kes tahavad suhelda ja end häbi tundmata tühjaks laulda. Kui keegi esineb väga hästi, siis inimesed enamasti kuulavad vaikides, ovatsioonid tulevad lõpus. Ja kui ka nende sekka eksib vahel mõni norija, siis teda rahule ei jäeta ning tuleb mängida lapsehoidjat ja aidata ta viisakalt ukseni.

Ingar räägib, et tavaliselt on need, kes arvustavad, lihtsalt arad ega julge ise lavale minna. Ollakse kambaga koos, rüübatakse õlut, passitakse ja naerdakse teiste üle. „Küsimus on suhtumises. Kas suudad teiste suhtes mõistev olla? See on olulisim punkt.” Enamasti õnneks ütlejad seal kaua olla ei viitsigi, sõbralik ja toetav keskkond pole Ingari sõnul neile.

„Laul ühendab!”

Märkan oma „välitöödel”, kui seinast seina inimeste spekter end nendes ruumides hästi tunneb – üheskoos. See, et keegi astub lavale ja esineb publikule, lõhub inimestevahelisi müüre. Karaokes ongi lihtsam ühist keelt leida – minna kiitma kellegi esitust, rääkida jagatud lemmiklauludest ja kutsuda kedagi enda laudagi. Ingari sõnul on tal olnud kaks korda suur au Elina Borniga tema duetti „Goodbye to Yesterday” laulda. Ükskord viskas tema poole aga püstise pöidla Reket. Tema ise ei hoia end samuti teistele mõne hea sõna poetamisel tagasi.

„On oluline panna ennast olukorda, kus sinu üle saab nalja teha. Aga see läheb tasakaalust välja, kui keegi on performatiivselt irooniline. Nii muutub maagiline ruum rõvedaks.”

– Leele

Niiviisi on saanud alguse sõprusi ja perekondigi. „Meie moto on lihtne: „Laul ühendab!” Ükskõik kes sa oled, mida teed… Ükskõik kui hästi sa laulda oskad. Karaoke on kõigile. Sõnu „hästi” või „halvasti” ma isegi ei kasutaks,” jutustab Kristo kannustavalt. Ka tema leidis elukaaslase just karaokelt. Kuulen inimestelt kümneid lugusid sellest, kuidas paarid on leidnud üksteist tänu karaokele, seega ses tunnuslauses võib iva sees olla.

Tuleb välja, et just läbikäimine ongi karaoke puhul olulisim. Leele jutustab mulle oma üksildasest pensionärist naabrist, kes paneb kord nädalas selga ülikonna, et minna koos sealse püsiklientuuriga laulma: „Karaoke pakub lähedustunnet ja turgutab, see võib olla kellegi jaoks lootuskiir.” Ta viskab õhku, et ehk on see ka kinniste soomlaste seas seepärast nii populaarne. Kristo toob välja, et nii laulmisel kui ka suhtlemisel on tervistav mõju; ka eneseväljendusoskus paranevat märgatavalt.

Laul ühendab, aga mõnikord – õnneks harva! – võib see ka lahutada. Leele sõnul on müüri lagunemine enamasti siira sideme algus, ent kui muutud laval võõrastele kergesti kättesaadavaks, võib lähenemine minna ebaviisakaks ja lihalikuks. „Rõvedaid asju on ikka ka öeldud,” sõnab ta õlgu võdistades. Ka karaokeviha ei ole maailmas tundmatu. On mitmeid juhtumeid, kus lauljaid on esinemise ajal tulistatud või pussitatud. Näiteks Frank Sinatra tuntud lugu on põhjustanud Filipiinidel nn „My Way” tapmisi, mistõttu laulu  sealsetest karaokemenüüdest enam ei leia. Vietnamis aga lasi üks mees 2008. aastal maha kaheksa inimest, kuna ta oli tüdinenud „Country Roadsi” lõpututest esitustest.[3] Ka selle loo kangelased on pidanud vägivalda lähedalt nägema. Kord andis purjus kunde ühes kunagises laulubaaris Kristole keset lõõritamist rusikaga vastu vahtimist, kuna talle ei mahtunud hinge, et teda lavale mikrofoni juurde ei lastud, Ingar aga jätkas vapralt oma esinemist ka siis, kui lava ees läks suuremaks kähmluseks.

Lisaks lõbule ka töö

Kui pealispinnast veelgi sügavamale kaevuda, ilmneb Kristoga vesteldes, et Tartu Karaokeklubi korraldab igal aastal pingelisi karaokevõistlusi, millesarnaseid kohtab näiteks ka Rakveres Kuldkõri Karaokel. Inimesed harjutavad, žürii hindab, võitjaid ootavad auhinnad. Ta jutustab mulle, kui keeruline on laulu karaokeversiooni ümber valada. Ühe loo tegemiseks kulub kaks tundi kuni kaks päeva, halvimal juhul kaks nädalat. Sõnade fonoga klappima saamine on tema sõnul hullumeelne protsess. „Tuttavale laulule paned sõnad peale, klõps-klõps-klõps. Võõra laulu pead kõigepealt selgeks õppima, et aru saada, kuidas tekst ja muusika jooksevad.” 

Piraatlust tema heaks ei kiida. Näiteks olla Tõnis Mägi keelanud „Koidust” karaokeversiooni teha, kuna siis solgitakse üllas lugu ära. Ent sellegi loo leiab siiski YouTube’ist kirjeldusega: „Hea mõne peo lõpus lõõritada :).” Samas mainib Leele: „Meil on tekkinud karaokes sisenaljad ja teatav patriootlikkus – meie põlvkonnas isamaalisust ei näidata, aga eesti laulude kaudu elatakse end välja. See pendeldab siira rõõmustamise ja poosi hoidmise vahel.”

Karaokeviha ei ole maailmas tundmatu nähtus. On mitmeid juhtumeid, kus lauljaid on esinemise ajal tulistatud või pussitatud.

Outro

Aga miks üldse karaoket laulda? Mu kõrvu kostab hulganisti lugusid sellest, kuidas keegi arvab esialgu, et karaoke on nõmeduse tipp, ent leiab sest peagi võlu. Järelikult midagi peab seal olema. Kõigil, kel vähegi huvi, soovitatakse lavale astuda. „Kui ühe korra selle piiri ületad, saad aru, kui võimas see on,” julgustab Ingar. „Tunnen ennast pärast karaoket lõbusalt ja nii lausa mitu päeva.”

Tundub, et ühe hea koha retseptis on ülioluliseks koostisosaks ka nauditav interjöör – hea lava, kvaliteetne heli, meeldiv valgus. Ja rahvas – esinemine, vahetu tähelepanu, demokraatlik ruum. Olgu välja toodud veel mõned märksõnad, miks inimesed karaoket laulavad: meelelahutus, rõõm, häbitus, põnevus, suhtlus, heaolu, adrenaliin, dopamiin, serotoniin, väljaelamine, õnnelikkus, kergus, tervis, stressileevendus, alter ego arendamine.

„Ahi köeb kohe ära, siis pessu ja laulma!” ütleb Kristo lõbusalt meie vestluse lõpus.

* Nimi muudetud allika soovil.

Mette Mari Kaljas (23) armastab väga karaoket laulda.

Loe ka Helgi Saldo ja Teenage Dirtbagi soovitusi karaokeloo valimiseks