Hiljuti Tallinn Fashion Weeki tabanud kevadtormi valguses arutleb moekunstnik Karl Joonas Alamaa päevakommentaaris selle üle, milline on kohaliku moevaldkonna kasvulava ja tugivõrk noorte moeloojate jaoks.

Keegi ei öelnud, et moemaailmas on lihtne, kuid ometi siin sa seisad, noor moelooja, pihus diplom, mis kinnitab justkui pädevust olla moekunstnik, ja mõtled, et mis edasi. Su keha kattub külma higiga, sest teha justkui polegi eriti midagi. 

Eelmisel nädalal puhkes Tallinn Fashion Weeki ümber esimene kevadtorm, mis on tekitanud kauaoodatud sisulise diskussiooni. Moenädala kvaliteedi- ja esindusküsimusest on kujunenud nüüdseks kohalikke moegigante polariseeriv saaga ja sellesse ärapanemisse ma ei sekku, kuid proovin vaadelda teemat läbi noore moelooja pilgu. Nende päevade jooksul on tulnud valusalt välja meie moemaastiku kehv, kuid tüllivahtu mässitud tervis, ja alustavatel moetöötajatel pole sugugi kindel sinna astuda. Milline on meie moevaldkonna kasvulava ja tugivõrk? Tuleb tunnistada, et üsna nõrk – kes tahab, peab seda võrku enda ümber ise punuma hakkama, sest olemasolevad mitte-tudengitele suunatud moeplatvormid ei anna piisavat tõuget.

Unetundide arvelt pingutavate moetudengite hulgast esitab enamik säravaid tiraade ERKI moe-show’l. On ju ometi ERKI ja noorte ülesanne meie moemaastikku põnevana hoida, kuid nagu reaalsuses paraku ikka, raugeb paljude jaks pärast kooli lõppu. Kipume ülistama noorust ja noorte loovust, ilma et seda tõeliselt toetaksime. Paljud sisenevad väljale suure pauguga, otsides tuge ja kindlustunnet, et siis järgmisel hetkel Eesti või moevaldkonna kaardilt kaduda. Paraku kipub glamuuritööstuse toetus jääma pelgalt lühiajaliseks ego boost’iks, juhtides tähelepanu kõrvale noorte moekunstnike tegelikelt vajadustelt ning süvendades kuvandit moest kui üksnes mingist kerglasest elustiiliharust. Sooviks rohkem sisulisi arutelusid, asjakohast kriitikat ja valdkonna inimeste kokkuviimist, kuid paraku jääb see tihtipeale ka meie moemaastiku väiksuse ja ressursipuuduse taha. Pinnale ei pruugi jääda ka silmapaistvaimad. 

Miks aga nii paljude jaks raugeb? Paar korda pääsed tudengina ERKIle ning ega edasi polegi peale Tallinn Fashion Weeki ja ka Estonian Fashion Festivali kuskile pürgida. Reaalsuses tulebki valida, kas jääda siia sotsiaalmeedia turundust tegema või minna minema. Sotsiaalmeedias enda huvitavaks tegemine ei saa ju olla ometi ainus viis, kuidas noored võiksid kaugemalgi silma paista, ning Lääne-Euroopa moemajade jaoks pole meil vaja riikliku tellimuse alusel moedisainereid koolitada. Kindlasti on entusiaste, kes oleks valmis ka oma nõu ja jõuga olemasolevate platvormide tööd hoogustama, sest potentsiaali pole seni piisavalt ära kasutatud. Väga paljudel pole paraku aga jaksu ega ka vahendeid, et pärast kooli lõpetamist oma brändiga lagedale tulla ning seejärel aastaid roppu vaeva näha, et enam-vähem ära elada. Lisaks, kas paljud üldse soovivad võtta moeloojana sihiks harjumuspärast moekunstnikuametit ehk luua klassikalises mõttes riideid ja proovida neid müüa? Samal ajal räägitakse koolides moest juba ammu kui millestki laiemast ja tundlikumast, moeloojast pigem rõivalise kultuuri mõtestaja ja kujundajana. Seega paraku ei ühti reaalsus ja see, kuhu mood on diskursusena arenenud. 

Ühtlasi ei kujuta ilmselt paljud ette vabakutselist moekunstnikku endale sotsiaalkindlustuse saamiseks meelt avaldamas. Moelooja teeb ju äri, luues riideid, mis kaunistavad kandjat. Siinkirjutaja on küll noor ja optimistlik, kuid moemaastiku hetkeseis ei paku turvatunnet, et moeloojana on võimalik ära elada. Vaatamata sellele, et endale nime tegemine on Eestis lihtsam kui ehk suurtes moemekades, on kõik muu siiski ellujäämiskunst. Usun sellest hoolimata, et ei ole mõttetu Eestis moelooja olla ja selleks õppida. Ehk olekski aeg mõtestada ümber väljakujunenud tõed selle kohta, kuidas me moodi mõistame ja tajume. Äkki seal on midagi rohkemat kui küljed, õlad ja kraekannad.

Karl Joonas Alamaa on moe- ja kostüümikunstnik, kes on õppinud moodi Eesti Kunstiakadeemias ja täiendanud end kostüümikunsti alal Antwerpeni Kuninglikus Kunstiakadeemias. Ta on Eduard Wiiralti preemia laureaat ja auhinna Hõbenõel 2021 nominent. Alamaa looming kätkeb endas inimeseks olemise argisust, tegeledes mh soo, moe ja keha omavaheliste suhetega. Oma töödes on ta huvitatud Eesti ja Ida-Euroopa lähiajaloost tulenevatest kompleksidest ja väärtusruumist.