Müürileht istus maha kohaliku muusikatööstuse ringkondades tunnustatud mänedžeri Karl Sirelpuuga (26), kes toimetab Ewert and the Two Dragonsi tuurimänedžeri ja Elephants from Neptune’i üldmänedžeri rollides. Noormees seisab Eesti mõistes nimekate edulugude taga ja juhib lugejad midagi varjamata oma muusikatöö tagamaadele. Pärast väikest juttu ilmast, suvefestivalidest ja muusikast jõuamegi juurteni, selle „maffiani”, mille kaudu Karl muusikamajandusse sattus.

„Bändide juurde jõudmises on tegelikult süüdi mu pere,” naerab Sirelpuu. Minu isa Aivar on muusikakorralduses olnud terve elu. Kui olin väike, oli ta tegev Rock Summerite, hiljem Rolling Stones’i, Michael Jacksoni jpt. kontsertidel. Eks sealt see pisik tuligi, sest ka vend Mihkel toimetab samas ilmas – ongi „peremaffia” värk. Keskkooli ajal mõtlesin, et muusika jääb pigem hobiks ja alustasin õpinguid Tallinna Ülikooli riigiteaduse erialal. Kaardid aga kukkusid teisiti, sest ikkagi tekkisid ansamblid ja muusika lihtsalt huvitas rohkem kui kool.”

Kaardid kukkusid vist ikkagi enda südame järgi?

Valisingi selle, mille järgi süda rohkem kutsus. Samas läks see ka loogilist teed pidi, sest 10 aastat tagasi hakkasime sõpradega koolis bändi kallal pusima. Vanema koolivenna Mikk Simsoni bänd Aides oligi mu esimene „projekt” ja poolmänedžeri tööots.

Aideses olid veel Taavi Paomets ja Kostja Tsõbulevski – nad on ühed mu parimatest sõpradest. Miku ja Kostja kaudu sain Iirisele esmalt lavaabiliseks ning siis tuurimänedžeriks. Paralleelselt olin sõpradeks saanud Tartu poistega ansamblist Slide Fifty, kelle trummar Kallervo Karu kutsus mind ühte bändi kuulama-kaema. Olidki täiesti okeid – Elephants from Neptune siis.

Kontaktid mängivad suurt rolli ja sinu lugu on ka näide selle kohta.

Suhtlus on kõige olulisem osa mänedžeritööst. Kontaktid ei teki enamasti, jah, läbi ühe meili või kõne, eriti käib see väliskommunikatsiooni kohta. Kuigi kohtun inimestega miskitpidi just Ewerti pärast, siis suheldes võib avaneda tee ka mõne teise stiili jaoks. Näiteks on tunne, et konkreetse inimesega võib korraldada midagi ka hard rock’i vallas. Hea sideme tekkimisel ja temaga suhtlema jäämisel teed avanevadki. Näiteks „draakonite” agent Hollandis on aidanud ka „elevante”.

Eestis on muusikakontaktide ring aga suhteliselt väike, mõnikümmend inimest moodustavad tuumiku, mille keskel töötades on palju õppida. Hea mentori ja sõbra Toomas Olljumiga oleme saanud alati palju mõtteid vahetada. Tegelikult ongi tekkinud tutvusringkond mitme bändi meeskondadest, kes jagavad omavahel ideid. Mõni kollektiiv on eespool, kelle tuules ka teised hoogu koguvad. Üks teedest, mille näiteks „draakonid” on rajanud, on eeskuju töökuse ja asjade konkreetse ajamise näol.

Viimaste kümnendite muudatused muusikatööstuses ei ole uudis. Millised on erinevused aastate 1996 ja 2016 vahel?

Aastal 1996 olin küll 7–aastane. (Naerab) Kogu muusikaäri on ümber kujunenud muidugi muudatuste tõttu infotehnoloogia vallas. Samaks on jäänud vajadus hästi kirjutatud loo järele. Finants poole peal on tuluallikas plaadimüügilt kontserdipiletitele kaldunud.

Mis on mänedžeritöö peamised eesmärgid?

Kui bänd oleks firma, siis mänedžer töötab bändi jaoks ja mitte vastupidi. Minu eesmärk on olla nende tegevjuht ning seista brändi ja visiooni eest, toetada võimalusi tõusta kõrgemale ja teenida muidugi raha.

Mainisid visiooni ja brändi.

Hea on, kui ansambli juures on keegi bändiväline inimene, kellel on selgus tuleviku osas. Mäletan, et kui hakkasime „elevantidega” tööle, tegin arvutisse tekstidokumendi, kuhu kirjutasin 10 asja, mida saavutada esimese tegutsemisaasta jooksul. Ega enam ei mäletagi, mis see üks asi oli, mis juhtumata jäi.

Algul on raske mitmeid asju mõista. Olen kuulnud ka suhtumist, ja vast olen ise ka kunagi nii mõelnud, et Eestis on vähe rahvast, konkreetsel žanril on siin vähe kuulajaid ja õige oleks esineda ikka välismaal. Tegelikult ei juhtu imesid tihti. Vaadata tuleb seda, kuidas kontsert Eestis toimib – kui bänd Tallinnas kellelegi korda ei lähe, siis on maja tõenäoliselt tühi ka välismaal.

Millised on sinu vahendid aja planeerimiseks?

„Elevantidega” on meil ühiselt jagatud tekstidokumendi stiilis kalender sotsiaalmeedias – senini on pilt selgena püsinud. „Draakonitega” kasutan rakendust Master Tour, et bändiliikmed ei peaks helistama, mis kell 20 päeva pärast kontsert on. Viimased neli-viis aastat on olnud „draakonitega” intensiivne graafik, eks aega tulebki jaotada kõikide asjade vahel. Töö spontaansus võimaldab ette mõelda nädala kaupa, samas kui tuurimarsruudid on see-eest pikemalt ette planeeritud, pool aastat või 4-5 kuud kindlasti.

Kuidas toimub välissuhtlus?

Pean vaatama, kellega ise kõige paremini sobin. Hoian inimesi pidevalt kursis, sajast isikliku pöördumisega meilist vastatakse umbes kahele. Enamasti esimesel korral ei tekigi vestlust, aga mõnikord huvitutakse juba kontserdist. Showcase-festivalid, nt. Eurosonic ja Tallinn Music Week, on seepärast tohutult tänuväärsed sündmused, kus saab varasemaid põgusatel kohtumistel ja meilitervitustel baseeruvaid suhteid soojendada. Toetust oleme saanud ka Virgo Sillamaalt ja Music Estonialt, kellega sõitsimegi Eurosonicule; üks eesti bänd sai sealt omale näiteks välismaise mänedžeri.

Elephants from Neptune’iga tahamegi stabiilselt mängida, kõige olulisem on tekitada elevust naabrites. Loomulik areng bändile on mängida esialgu lähiriikides, aga oleme nüüdseks sõitnud ka mööda Euroopat ja mõtleme vaikselt uue tuuri kuupäevi. Erki Pärnoja džässtrio trummari kaudu saime näiteks esimese ungari kontakti, kellele „elevandid” meeldisid ja sedamööda saadi kuttidele intervjuusid ja pressi. Näiteks mängisid nad Ungaris esimesel ülesastumisel 75-le inimesele, järgmisel korral oli külalisi juba 300. Sügiseks ongi oodata koostööd ühe ungari bändi ja „elevantide” vahel.

Millega tegeleb tuurimänedžer?

Põhimõtteliselt bändi kontserttegevuse elus hoidmisega. Näiteks on „draakonitel” Põhja-Ameerikas oma agent. Kui leiame kuupäevad, mis sobivad, siis bändi management koostöös agendiga kinnitavad marsruudi, misjärel broneerib agent kontserdipaigad. Sellest järgnev on tuurimänedžeri töö, millest suur osa toimub enne väljasõitu: tehnilised detailid, ööbimistingimused, toitlustus, logistilised lahendused, kellaajad jne. Olen nii bändi üldmänedžeri kui kohapealse kontserdikorraldaja peamine kontaktpersoon. Lisaks sellele olen mina ka monitoride helitehnik „draakonitele”.

Oled nii üld- kui tuurimänedžer. Mis erinevused nendel rollidel on?

Vastutus on mõlemal väga suur. Üldmänedžeri töö on ehk vastutusrikkamgi, sest selles ülesandes on tulemused kaugeleulatuvamad. Artisti mänedžer peab muuhulgas omama ka visiooni. Tuurimäneržeri töö on rutiinsem ja hõlmab endas selgeid ülesandeid. Ma tean, kus linnas ma 25 päeva pärast olen ja hiljaks jääda ei saa ma ise ega bänd.

Mis on tuuritamise puhul oluline?

Oluline polegi suhtlemisoskused ja inimtüübid, vaid see, kui hästi inimeste suhtlemisoskused ja inimtüübid kokku sobivad. Kui elad kuuekesi vähese une, pikkade autosõitudega ja töö mõttes annad endast kogu aeg välja, on äärmiselt oluline omavaheline läbisaamine. Minul on senini õnneks väga vedanud, sest kogu meie seltskond on äärmiselt üksteist hoidev.

Kuulsin lugu ühest mänedžerist, kes tahtis oma staari panna tundma tähtsana ja kuna tema bänd oli soojendusesineja, kellele lava taga puuvilja ei serveeritud, võttis mänedžer peaesineja laualt vaagna ja kirjutas juurde bändi nime. Sinu kommentaar?

Ma ei tea. (Naerab) Ükski toidukauss ei pane kedagi staarina tundma ja mul ei ole kunagi vaja olnud puuvilja varastada. Oleme enne esinemist kokku leppinud, mis bändi lava taga ootab. Võltsillusiooni ega asjade forsseerimist ei ole vaja – asjad juhtuvad siis, kui need on ära teenitud.

On öeldud, et bänd on professionaalseks mänedžeriks valmis siis, kui 10-20% bändi sissetulekust tundub kellegi jaoks atraktiivne. Millal on bänd valmis?

Alustajatel bändidel nii Eestis kui välismaal on vaja alguses kedagi väljastpoolt bändi, kes toetaks-julgustaks ka siis, kui rahasid ei liigu. Mina ei mõtle palju sissetulekule, sest ma alustasin tööd bändidega siis, kui mänedžeri 20% oli 10-20 eurot. Minuga töötamiseks on bänd valmis siis, kui mind nende muusika kõnetab.

Mida peab muusik silmas pidama, minnes produtsendi juurde?

Produtsendid töötavad erinevat moodi. Teise Elephants from Neptune’i plaadi salvestamine Ago Teppandiga oligi esimene igapäevase stuudiotöö kogemus produtsendiga. „Elevandid” läksid Teppandi jutule mõnekümne lauluga, millest 10 avaldati plaadil. Produtsent hindaski laule viiepallisüsteemis ja paremate laulude salvestamine võis alata, samas kui allesjäänute seast tuli hakata tegema valikuid ja vajadusel ümberkirjutusi.

Uus bänd on ootel?

Hakkasin tõesti tööle uue bändiga Three Leg Dog. Salvestasime just stuudios uue albumi ning nüüd lihvime veel viimaseid detaile. Huupi pole mõtet paugutada – tuleb vaikselt kontserte teha, et kuulajaid koguda. Poeriiulile vedelemiseks pole mõtet toota. Samuti tuleb katta kõik kanalid, et varustada kuulaja oma lemmikformaadiga – Spotify, iTunes, vinüül, CD jne.

Kas mastaapides, kus sina töötad, on mänedžeritöö sissetulek või hobi?

Hobi, sest stabiilse sissetulekuallikana on ta hetkel veel liiga episoodiline.

Kui palju on olnud tuuritamist viimastel aegadel?

Esinemisi oli Elephants from Neptune’il eelmisel aastal umbes 40-50, alla pooled neist välismaal. Suvel ei olnud ühtegi nädalavahetust, kus „elevantidel” poleks kahte mängu olnud: kutid astusid üles igal rokisemalgi festivalil. Pauside tegemine on risk, aga sel suvel nad palju ei mängi, pärast uue üllitise ilmumist teevad see-eest taas suurema ringi. „Draakonitega” on samuti rahulikum olnud – üksikud, aga suuremad esinemised.

We don’t always play in Estonia, but when we do, it’s Saku Suurhall?

Umbes nii jah. Suure peo püsti panemine on ka riskantsem rahalises mõttes, mille juures tööeetika on üks peamisi märksõnu. Lihtne oleks käia ühest kohast teise ja ennast kopeerida. Osaliselt just uudsuse ja tööeetika tõttu on võib-olla tekkinud ka lähiriikides huvi eesti muusika vastu.

Lähiriikide muusikatöösturite mõte on siis koostöö käigus, et me nende muusikat impordiksime?

Koos navigeerime, jah, oma territooriume, hetkel näiteks ei otsigi pakkumisi. Läheme Elephants from Neptune’iga varsti uuele ringreisile, sest olemasolevad kontaktid on piisavalt soojad. Kui öelda, et tuleb välja suur video, kontserdid, lahe promoplaan, visuaalid, siis tullakse kaasa ja bänd leiab kõlapinda nagu varasemalt.

Mis tagab sinu arvates artistile võimalused eduks välismaal?

„Draakonite” laulud on näiteks hästi kirjutatud ja arranžeeritud; kogu kontseptsioon töötab. Metsatöllu puhul on bränding tugev ja sõnum ärgitab inimesi kuulama. Samuti võib tähelepanu tekitada midagi täiesti hullumeelset – näiteks Winny Puhh oma spektaaklitega.

Nagu ennist mainitud, tasub pikemas perspektiivis silme ees hoida häid laule. NOЁP on hea näide selle kohta, kuidas hästi kirjutatud pärle otsitakse (NOЁP’il on plaadileping Sony Music Swedeniga – toim). Mitmed artistid on rahvusvahelise sammu saanud ka läbi Tallinn Music Weeki. Bänd peab olema ise valmis töötama ja rahvusvahelist asja ajama.