Arhiivimaterjalidesse kaevudes teeme ajarännu läbi juubilarist ERKI Moeshow evolutsiooni, mis ei ole peegeldanud oma eluea jooksul ainult moodi, vaid kandnud endas ka ajastu sotsiaalkultuurilist vaimu.

Mais 2017 tähistab alates 1982. aastast vahelduva eduga aset leidnud legendaarne ERKI Moeshow oma 30. juubelit. Suure sündmuse valguses paluti mul kirjutada analüüsiv artikkel ERKI Moeshow’st läbi aegade, vaatlemaks selle rännakut 80ndatest tänapäeva. Ise olen küll ainult kahel show’l kohal käinud ning suure osa ajast, mil üritus toimunud on, ei olnud ma veel sündinudki, kuid sukeldusin siiski hea meelega EKA arhiivi, et välja uurida, mida kujutab endast see „legendaarne” nähtus, mis paneb kõiki moeveterane ütlema, et oeh, ajad olid siis ikka teistsugused…, ning kuidas muutus see ajapikku selleks, mille vastu algselt protestiti.

Jäämäena ilmub vee alt ürituse 35 aastat vana ajalugu, mis on täis skandaali, bravuuri ja natuke glamuuri. Ennast asjaga rohkem kurssi viies taipasin, et siinkohal ei saa vaadelda ERKI Moeshow’d sugugi mitte moeloomingu seisukohast, vaid sündmusena, mis on olnud Eesti kunsti- ja kultuuriringkonnaga tihedas seoses kauem, kui Eesti riik on praegusel kujul eksisteerinud.

Taolised moeaktsioonid peegeldavad suurepäraselt tolleaegset sotsiaalkultuurilist situatsiooni, võimaldavad hinnata paremini praegust olukorda ning rääkida perspektiivist. Kuna isiklik kokkupuude üritustega puudub, pidin lähtuma arhiividest, intervjuudest, piltidest ja brošüüridest. 80ndatel toimunud esimestest moe-show’dest on Laura Paju ja Ester Võsu kirjutanud 2008. aastal lausa põhjaliku artikli, mis uurib ERKI Moeshow’d kui karnevallikku nähtust Nõukogude Eestis. Seal on toodud välja huvitav aspekt, et ajalise distantsi tõttu koosneb info enamasti inimeste mälestustest, mis omakorda ajapikku muutuvad – inimesed tõstavad esile erinevaid seiku ning tõlgendavad toimunut erinevalt.

80ndad

Sotsiaalse tausta ja konteksti loomiseks teevad Laura Paju ja Ester Võsu oma töös paar ääremärkust, mainides tolleaegset majanduslikku ja poliitilist stagnatsiooni. Aeg justkui seisis paigal – nõukogude režiim oli, nagu ta oli. Samal ajal oli Eesti Riiklik Kunstiinstituut aga äärmiselt elitaarne kool (mitte et see tänapäeval seda ei oleks, kuigi samas?), sinna oli väga raske sisse saada ning selleks et pääseda kunstitudengite vabameelsesse kommuuni, pidi mitu aastat ettevalmistuskursuseid läbima. Moe-show, mis oli puhtalt tudengite omaalgatuslikult korraldatud üritus, ei olnud nii väga „moe”, kui see oli „show”. See oli koht, kus lõhnas noore kunsti ja higi järele. „Seal heideti nalja nii moe kui ka iseenda üle, loodi groteskseid kujundeid, rõhutati kehalisust ja mängiti sotsiaalsete normidega.” Nagu omalaadne Cabaret Voltaire, kus loodi enda privaatne territoorium, et olla julge ning teha pulli, mida väljaspool ei tohtinud.

Laval astusid üles need, kes ise soovisid. Poodium oli koht, kus end välja elada, parodeerida hirmtõsiseid moegurmaane, tunda ennast ulakalt, lausa liiga ulakalt, ning näidata vahel isegi natuke negližeed. Mõistagi sai ERKI Moeshow’st tohutu hitt ning moeteater asus gastroleerima üle Eesti ning isegi Venemaal, kus eestlaste liigne vabameelsus võeti vastu mahavilistamisega. Esimeste moe-show’de märksõnaks oli „huumor”, mis ei olnud aga hukkamõistev, vaid positiivselt laetud, pakkudes tudengitele aktuaalsete sotsiaalkultuuriliste probleemide ja koormavate õpingute taustal teraapilist vabastavat naeru.

90ndad

Pärast väikest pausi taaselustati ERKI Moeshow traditsioon uues kuues. 90ndad lehkasid värske vabaduse järele ning noortel tekkis vajadus nii poliitilist kui ka kultuurilist iseseisvust tähistada. Julgus kui omadus oli saanud 80ndatega võrreldes uue väärtuse, kuna enam ei olnud ju miski keelatud. Mängu tulid šokk, veri, lateks, homoerootika ja mis kõik veel. Välguna sündis ERKI auditooriumi seinte vahel nii palju energiat, mille inertsist veel mitu aastat hiljem publikut haarata üritati. Internetiavarustes sattusin videoreportaaži otsa 1996. aasta ERKI Moeshow publiku muljetest, kus intervjueeritavad meesterahvad pidid pettumusega nentima, et moenippe nad väga kaasa ei saanud – meestel olid kleidid seljas ja tüdrukutel tissid paljad. Kiwa ütles näiteks samas intervjuus, et kandis laval kleiti ja ta ongi selline „natuke drag queen ja natuke siuke bi”. Praegu võib see küll kõlada malbena, aga siis oli teine aeg ning muutuste peapöörituse keskel mõjus ekstravagantsus endiselt lõbusalt ning esteetiliselt kaasahaaravalt.

00ndad

00ndad on see aeg, mis ajab ERKI puhul täielikult segadusse. Arhiveeritud materjal antud ajaperioodi kohta on puudulik ning enamik kunagistest korraldajatest ja aktiivsetest kaasalööjatest kirjeldab seda lausega „ma ei mäleta”. 2002. aasta brošüür kannab pealkirja „Moerevolutsioon”, üritus toimus massiivses Saku Suurhallis ning seda külastas rekordiline 1600 inimest. Huvitaval kombel ei suutnud isegi kõikvõimas otsingumootor mind sellise mastaapse revolutsiooni tagajärgedest piisavalt valgustada. Küll aga sain teada, et samal aastal ja samas kohas leidis aset juba neljandat aastat järjest toimunud seksimess Sexpeditsioon, mille peaesinejateks olid inglise naistebänd Rockbitch, show-grupp Latex, Mariah (Soomest) ja Sean Michaels, USA pikima staažiga must pornostaar. Infonäljasena jätkasin Eesti algelise internetiressursi ekspluateerimist, kuni sattusin Planet foorumi postituses sk8babe’i ja mindy jutuvahetuse peale, mis võtab minu arvates suurepäraselt kokku selle, mis 00ndatel siis ikkagi toimus.

sk8babe
29.11.2002, 16:22
kes läheb??? mina igastahes lähen, sest sealt head nipid jms uueks hooajaks… samuti mul seal palju tuttavaid…

keegi veel läöehb, et nautida natuke midagi bradway sarnast..??? aint et eesti tingimistes…??

mis muidu yldse moest ja sellisest asjast arvate??

mindy
30.11.2002, 13:56
ee .. ma nagu eioskagi kohe midagi kommenteerida. sa oled blond või brünett ? miski minus siiski kipub seda esimest varianti pakkuma ..

sk8babe
30.11.2002, 15:58
mul oli licalt nii kiire et niipalju kirjavigu oli… h”sti normaalne yritus oli muidu… ja mis puutub mu juuksev’rvi siis pole ma kumbki >)

Nüüd hakkab seni lünklik pilt terviklikumaks saama ning „moerevolutsiooni” taotlused esile tõusma – kapitalistlik laine tuli läänemailt Eestisse ning viis inimesed tsunamina EKA auditooriumist ülisuurde Saku Suurhalli, kuhu müstilise juuksevärvi ja tiheda töögraafikuga sk8babe sai minna rahulikult uue hooaja moenippe korjama, tundmata muret selle üle, et ta võib saali mitte mahtuda (mistõttu 80ndatel tehti näiteks mitu lisaetendust).

Asi läks tõsiseks ära. ERKI Moeshow veteranid panid alguse millelegi, mida saab praegu, küll pisikese irooniaga, nimetada Eesti moeturuks. Sõna „turg” mängutoomine eeldab eeskätt globaliseerumist ning kohustab kõiki olema valmis cut-throat-konkurentsiks rahvusvahelisel areenil. „Tore oli see, et kogu seltskond oli väga kirev ja rahvusvaheline, kohal oli üks britt, soomlased, venelased ja laval modellidena mustanahalised,” ütles Stiili moetoimetaja Anu Lensment intervjuus Õhtulehele. Huvitav, mis oli omavahel ühist sellel üksikul britil, sk8babe’il ja Tanel Veenrel, kes kõik olid saatuslikul kombel ühel ajal Saku Suurhalli sattunud? Eks ikka see, et neil oli võimalik näha enda silmadega pealt tõelist „moerevolutsiooni”, ERKI Moeshow pikaaegse traditsiooni haripunkti, millest edasi hakkas kõik jälle taanduma – koliti tagasi tagasihoidlikumasse saali, üritused muutusid aina üksluisemaks ning elurütm salakavalalt rahulikuks, valmistades kõiki ette 2007. aasta majanduskriisi üleelamiseks.

10ndad

Lõpuks ometi.

Viimaste aastate vältel on ERKI Moeshow’des olnud läbivaks konkreetsuse, tõsiduse ja pragmaatilisuse narratiivid ning selle formaalne käsitlus on jõudnud nii kaugele, et ma ei suuda hoiduda siinkohal võõrsõnade liigkasutamisest. ERKI Moeshow on nüüdsest süstematiseeritud, professionaalset rahvusvahelist konkurentsi taotlev konkurss. ERKI Moeshow on platvorm. ERKI Moeshow on bürokraatia.

Kapitalistlikust eluviisist lähtuvalt on tänapäeval disaineri ülim eesmärk siseneda tööturule ning seda võimalikult kiiresti ja paatosliku debüüdiga. Kollektsioonist peab aga saama moeloojat esitlev visiitkaart, millega ta siis Eesti eriti rikkalikul moeturul eputama hakkab. ERKI Moeshow on muutunud kohaliku moemaailma töötukassa kontoriks. Ma räägin, puhas bürokraatia!

Olles tutvunud ajalooga, oskan prognoosida 10ndate lõppu järgmist: ERKI Moeshow’st saab omaette bränd ning valmib ka ametlik merch – praegu on juubeliraamat, seejärel tulevad tote bag’id, iPhone’i-ümbrised, moemaitselised kohukesed, siider ja lõpuks ERKI logoga juhtmevaba ID-kaardi lugeja.

Eelmise aasta ürituse promoperioodi ajal nägin Tammsaare pargis moepolitseid suurte ERKI Moeshow lippudega ringi trullamas, mõtlesin, et äkki otsustas Embassy of Fashion tõepoolest mingisuguse riigipöörde korraldada ning üheskoos ERKIga Fashion Vabariigi autonoomia kehtestada. See vajaks küll veel rohkem bürokraatiat ja uusi moeseadusi, aga kellelgi ei tohiks selle vastu midagi olla – kõik muutub iga päevaga nagunii üha tõsisemaks ja ametlikumaks.

Mõistagi pole olukord tegelikult sugugi nii kriitiline. Asi on lihtsalt selles, et tänapäeval võtab igaüks end nii tõsiselt, et tahaks ennast lausa üles puua. Pärast sellist ammendavat ajaloolist analüüsi oskame ehk vaadelda nii moe- kui ka mujal maailmas toimuvat läbi iroonilise prisma – samas vaimus, nagu 80ndate erkikad seda algupäraselt tegid. Analüüsides minevikku, oskame rääkida olevikust ja tulevikuperspektiivist. Kusjuures, olevik on erinevate tegurite koosmõjul just selline, nagu see olema peab, ning ei midagi teistsugust. Räägitakse, et sotsiaalne areng käib 40-aastaste siinuslainetena, seega on jõudmas kätte aeg, mil õpime ehk leidma kuldset keskteed rahvusvahelise konkurentsivõime arendamise ja lokaalse kultuuri taaselustamise vahel. Tagasiteed EKA vana maja väiksesse aulasse enam ei ole (nii füüsilises kui ka metafüüsilises mõttes), seega ainuke valik on liikuda edasi kõrgema kvaliteedi poole ning praeguste tudengite ja korraldajate kõrge tase seab selliseks arenguks kõik vajalikud eeldused. Soovin edu selle aasta korraldajatele ning usun, et 50. aasta juubeliraamatus mäletatakse seda aega kui uue epohhi algust. Halvemaks ju minna ei saa (ba-dum-tss). Nali naljaks, kali kaljaks, ERKI Moeshow on tõsine ettevõtmine.