Traumaatilisest elukogemusest toibumine võib nõuda väga palju aega, mille leidmine on ühiskondliku saavutamissurve tõttu tihti raske.

Kui olin veel laps ning jooksin suure nutuga ema juurde kriimustatud põlvi näitama, kuulsin korduvalt sõnu „pulmadeks saab terveks”. Valu see ära ei võtnud, lohutust ka ei pakkunud, kuid mõte, et õnnetuse toimudes tuleb olla rahulik ja kannatlik, jäi püsima. Suure osa oma elust (mis ei ole just väga pikk, olen 24-aastane) olen üritanud, hambad ristis, kannatada ja imet loota, et ehk ühel hetkel paranen. Seda hetke ei ole aga tulnud ning tulemata võib see ka jääda.

Olen leppinud praeguseks asjaoluga, et mul on vaimsed iseärasused, ebatavalised reaktsioonid ja tundlikkus stressi ning välismõjude suhtes. Mulle on määratud nn osaline töövõime ja keskmine puue. Miks? Põen haigust, mida nimetatakse tavaliselt PTSDks, eestikeelselt posttraumaatiliseks stressihäireks. Nagu see veel piisavalt keeruline poleks, esineb minul selle vorm, mida hakati nimetama hiljuti PTSD kompleksseks vormiks.

PTSDd võib kirjeldada lihtkeeles seisundina, mis esineb inimestel, kes on elanud läbi midagi nii šokeerivat ja valusat, et see mõjutab nende suhteid iseenda, teiste või isegi maailmaga. Sellega kaasnevad tüüpiliselt paanikahood, ülim ettevaatlikkus ning hirm kindlates situatsioonides, usu kaotamine abisaamise võimalikkusesse. PTSD kompleksne vorm on seotud korduvate või pikka aega kestnud traumadega – olgu selleks siis sõda, vangistus, inimrööv või koduvägivald. Neid kahte stressihäire tüüpi võiks ehk võrrelda nii, et kui kuuled püssipauku korra, võid ehmatusest minestada, kuid olles aastaid automaatrelva lõputut kärinat talunud, võid unustada, mis vaikus on.

Vägivald käib ringiratast

Minu traumaks oli aastatepikkune vaimne, füüsiline ja seksuaalne vägivald, mis algas, kui olin umbes kolmeaastane, ning lõppes 12 aastat hiljem. Seda põhjustas minu alkohoolikust kasuisa, kellel oli probleeme agressiivsusega, ning muidugi olid sellel erinevad faasid: alguses hakkas ta põhjuseta füüsiliselt karistama, karjuma ning solvama; kuueaastasena sundis ta mind enda kõrval voodis magama; kui olin kümnene, tahtis mind, minu venda ja ema maha lüüa.

Paranemine algas minu jaoks olukorrast mingil moel põgenemise ja põhjuste otsimisega – lugesin lapsena hunniku raamatuid, et „kusagil mujal” olla, ning üritasin mõista, kas olin nõiutud või äkki eelmises elus sarimõrvar olnud.

Selleks ajaks, kui varateismeliseks sain, olin vaimselt juba üsna katki, hakkasin end 14-aastasena vigastama ning põdesin mõnda aega anoreksiat. Nagu paljud teised, kartsin langeda dramaatilise tiineka stereotüübi alla ega rääkinud oma hingepiinast ühelegi täiskasvanule. Enesevigastamist nähakse tihti kui häbiväärset tähelepanu otsimist, mitte kui reaalset probleemi ja appikarjet. Iseendale haiget teha ei ole kerge. Inimene on nii kavalalt ehitatud, et meie keha hoiab meid valu eest ja tera nahale vajutamiseks tuleb alistada loomulik alalhoiuinstinkt.

Ma ei osanud leida ei turvalisust ega positiivset tähelepanu, mida väga vajasin, ning minu probleemid üha süvenesid. Teismelisena pöördusin vaid korra perearsti juurde nõu otsima, seda siis, kui mul olid tekkinud ärevusest kuumahood ja need segasid minu elutegevust. Arst aga naeris mu välja, pakkudes, et mul võiks 15-aastasena ehk menopaus olla. Sellega kinnistus mõte, et minu mured on naeruväärsed ja olen nendega üksi.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist hakkasin õppima muusikateraapiat, lootes saavutada kuidagi olukorra, kus minusuguseid ärakasutatud inimesi enam ei ole. Õpingute tõttu pidin endale tõsiselt otsa vaatama ning see eksinud, katkine noor inimene, keda endas nägin, hirmutas mind meeletult. Samas võttis minu kasuisa endalt elu. 20-aastasena jõudsin kuristiku äärele, üritasin viimast sammu astuda ja maandusin psühhiaatriahaiglas. Seal algas, lõpuks, päris tervenemine.

Oma elus esimest korda andsin endale loa haige olla. Kõik, mida olin aastaid alla surunud, et olla tubli õpilane, tütar, sõber ja muu, voolas järsku välja ning alguses läks kõik palju hullemaks – pidin oma pereliikmetele, kursakaaslastele, sõpradele ja tuttavatele tõtt rääkima, kaotasin oma töö ja ülikoolikoha, kogesin ärevushooge tasemel, milleni need varem polnud küündinud. Läks kuid, enne kui haigla uks minu taga kinni langes ning elu edasi läks.

Taastumise aeglus

Siis algas minu taastumise kõige olulisem periood. Mul oli aega. Hakkasin töövõimetuspensioni saama ega läinud kevadel kooli tagasi. Veetsin pool aastat, käies parkides, lugedes raamatuid, suheldes sõpradega ning õppides iseend tundma. Katsetasin riietuse ja meigiga, hakkasin oma juukseid värvima, üritasin tablettide võtmist meelde jätta. Vaikselt-vaikselt, kikivarvul tuli tagasi ka mingi elutahe ja soov taas kooli minna.

See oli neli aastat tagasi. Pensionär olen siiani, samuti olen taastumas. Käin regulaarselt psühholoogi ja psühhiaatri vastuvõttudel, söön vähemalt kuus tabletti päevas, kohtun oma tugiisikuga ning võtan enda jaoks aega. Mul on paremaid aegu, kuid on ka raskemaid, ja minu rehabilitatsioon kulgeb silindrina, minnes kuidagi edasi, kuid samas puudutades juba tuttavaid punkte ja valusid.

Isegi kui tahaksin ajas tagasi minna ja olla see noor hakkama saav inimene, kes üksi Tallinna kolis ja ülikooli kõrvalt tööd tegi, siis seda ma ei saa. Samuti ei liigu paranemine lineaarselt edasi. Vahel astub ta sammu hoopis kõrvale – telefonikõnedele vastamine läheb veidi kergemaks, kuid samas kasvab välimusega seotud ebakindlus. Siiski tuleb vaikselt, tasapisi üritada edasi liikuda.

Kapitalistlikus ühiskonnas, milles elame, väärtustatakse üle kõige saavutusi ja lõpmatut tööd. Isegi väiksematest traumadest, nagu suhte lõpp, tüli, töölt lahti laskmine, paranemiseks on raske aega leida. Suur on surve edasi tegutseda, leida uus kallim ja kähku teistele järele jõuda.

Tean nüüd oma kogemusest öelda, et aeg kahjuks ei paranda kõike. Aeg ei ole vabandus probleemi ignoreerimiseks ning sellega mitte tegelemiseks. Ajal on abi vaja ning ma loodan, et õpime paremini märkama, millal ja kuidas loomulikku taastumist toetada.

Hedvig Madisson on keskmiselt segane unistaja. Ta on triibuline ning värviline, headel päevadel „normaalsel” määral funktsioneeriv, halbadel voodi all peidus.