Eestis visatakse toitu ära rohkem kui kunagi varem ning trendi pöördumist pole hetkel näha. Olgugi et regulaarne toidu raiskamine on ebamoraalne, majanduslikult ebamõistlik, sotsiaalset ebavõrdsust arvestades lihtsalt piinlik ning keskkonda koormav, leiame endale üha õigustusi, miks see on paratamatu.

Hüljatud omletimägi, puutumata jäänud grillvorst ja korra ampsatud võileib ühe Eesti loodusspaa tühjas hommikusöögilauas – külastajal on ootamatult kõht täis saanud. Toit lendab ämbrisse. Sadade kilode kaupa küpseid puu- ja juurvilju hulgilao nurgas prügiautot ootamas – mis teha, poed seekord ei tellinud. Kõverad porgandid ja kuiva suve tõttu kärnased kartulid, mis küntakse juba põllul maasse tagasi – tarbija selliseid ei ostaks. 

Mis meil viga on?

Täiuse- ja külluseootus toidab raiskamist

Augustis kohtusid Arvamusfestivali toiduraiskamise teemalises paneelis eri valdkondade esindajad ning ühe peamise seisukohana jäi kõlama, et kuigi raiskamine on probleem nii põllul, poes kui kodus, on kõik tarneahela etapid rakendatud tarbija hüvanguks. Tarbija ootus toidu küllusele, värskusele ja välimusele on see, mille pärast kõik (üle) pingutavad. Ümbritsetuna heaolust, kipub elementaarne austus toidu vastu kaduma.

Leiva- ja saiatooteid toodetakse täna Eestis nii palju, et seda kipub üle jääma isegi Toidupangal. Kõlab uskumatult, aga toidupäästjad päästavad prügikastist toitu ka kodutute tagant, kes praagivad bataadi, brokoli, mangod, avokaadod ja teised neile harjumuspäratud viljad välja. Samal ajal pole Toidupangal abivajajatele piisavalt värsket kraami pakkuda. Paljude eestlaste külmikud on nii täis, et Riigikantselei juures tegutsev innovatsioonitiim on ühe „innovatiivse meetmena” toiduraiskamise vastu välja pakkunud soovituse joonistada koduse külmkapi riiulile silt „tarbi-mind-kohe!”. Tundub naeruväärne? Ei? 

Tarbija ootus toidu küllusele, värskusele ja välimusele on see, mille pärast kõik (üle) pingutavad.

Mis mõte sind tabab, kui avastad kell üheksa õhtul poodi tomatit ostma minnes, et sinu lemmikud kokteilkobartomatid on otsas ning leppida tuleb muu sordiga? Või kui värske ciabatta on sootuks otsas? Parimagi tahtmise juures ei õnnestu poodidel nii kaupa tellida, et ei jääks ei üle ega puudu – meie kui tarbijate otsused, millises poes ja mida osta, või kas hoopis väljas süüa, on selleks enamasti liiga spontaansed. Kui hilisõhtul osteldes kirud poodi vähenenud kaubavaliku eest, siis suunad kaupmehe enese teadmata tellima igaks juhuks pigem rohkem kui vähem – kaupmees pelgab, et hääletad jalgade ja rahakotiga ning vahetad selle „viletsa poe” külluslikumat valikut pakkuva supermarketi vastu. On tore, kui taipame kasvõi mõttes kaupmeest hoopis tunnustada selle eest, et pole tellitud ülemäära kaupa, mis muidu jäätmetesse jõuaks.

Prügikasti sisu kui kõnekas heaolu indeks

Ilmselt mõtled, et oot, miks siis kohe jäätmetesse – selleks on meil ju Toidupank. Veel paari aasta eest elasin ka ise teadmisega, et Toidupank hoolitseb kõigi vähegi kõlbulike ülejääkide eest – oleks ju ebaloogiline, et keegi paneb täiesti normaalse toidu prügikasti! Siis ilmusid pildile toidupäästjad, kes poodide taga igapäevaselt riigi ja KOVi ametnike poolt tegemata järelevalvet teostavad ning kinnitasid, et täpselt nii see just ongi – suurem osa äravisatud toidust ongi täiesti korralik.

Seejuures „korralik” mitte eluheidikute standardi järgi, vaid pigem korralik nagu puuviljad, mille koduköögis puuviljakaussi järelvalmima oleme jätnud või juurikad, mille nädalaks külmkappi varume. Tihti saab suvikõrvitsale saatuslikuks kellegi uudishimulik küünejälg, paprikale või kurgile tema veider kuju ning banaanidele enamasti üksildus! Kui paljud meist on tulnud selle peale, et me ise tarbijatena diskrimineerime üksikuid banaane! Normaalsed banaanid käivad ju kobaras. Ja elu näitab, et üksikud käivad prügisse.

Leiva- ja saiatooteid toodetakse täna Eestis nii palju, et seda kipub üle jääma isegi Toidupangal.

SEI uuringu kohaselt suudetakse äraviskamisest päästa mitte enam kui ca 12% maha müümata jäänud toidust. Seda protsenti veavad üksikud tublid ettevõtted nagu Skandinaavia taustaga Rimi, kelle annetused moodustasid eelmisel aastal 40% kõigi kaupmeeste annetustest. 

Samas suur osa kaupmeestest leiab endiselt, et toit maha kanda ja poe taha prügisse tõsta on lihtsaim lahendus. „Kõlblik kuni” toidu annetamine enne poe sulgemist eeldab, et hilisel õhtutunnil on veel piisavalt tööjõudu, et annetamisele minev kaup välja sorteerida. Varasemal kellaajal kaupa letilt ära korjata ei raatsita. Samuti pelgavad kaupmehed riski, et äkki annetatud kraam ilmub kuskil nurga taga uuesti müüki. Annetamisel vastutuse üleandmiseks on välja töötatud selge juhend, kuid kaupmehed pole sellest kas teadlikud või ei näe vajadust seda ettevõttes juurutada. Nii olemegi olukorras, kus prügikastist vaatab vastu heaolu indeks. 

Kas toidu äraviskamine peaks olema keelatud?

Arvamusfestivalil arutati selle üle, mil moel siis kõlblikku toitu süsteemselt prügikasti viskavate kaupmeeste käitumist muuta. Riigi esindajate poolt jäi kõlama, et ennekõike ikka nügides, läbi rääkides, kokku leppides.

Toidupäästjad on nügimise tulemuslikkuse osas kahes leeris. Nügida annab sotsiaalselt vastutustundlikku kaupmeest, või kaupmeest, kellel on enda käitumise muutusest vähemalt silmnähtavat präänikut loota – tarbija kiidab jalgade ja rahakotiga ning püsib lojaalne. Samas on alati kaupmehi, kes eelistavad otsustada oma ülejääkide üle selle järgi, kuidas odavam tuleb, samamoodi nagu alati on inimesi, kes jäävad poodi valima ainult soodsaima hinna järgi. On naiivne loota, et kõigile tarbijatele poe prügikastis valitsev bardakk korda läheb või et neid huvitaks, milliseid rohepingutusi kaupmees teeb. Money talks. Hiljutisele Sirbi artiklile sekundeerides – kõike ei saa nügida! 

Viimasel ajal on toiduraiskamisega seotud kirjatükkides eeskujuna esile tõstetud Prantsusmaa seadusandlust, kus kõlbliku toidu prügisse viskamine on alates 2016. aastast trahvi ähvardusel keelatud. Tegelikult on selliseid riike veel – sama on teinud vähemalt Itaalia (2016) ja Tšehhi (2018).

Kui paljud meist on tulnud selle peale, et me ise tarbijatena diskrimineerime üksikuid banaane! Normaalsed banaanid käivad ju kobaras.

Kui paljud on aga kursis, et alates käesolevast kevadest sätestatakse ka Eesti jäätmeseaduse paragrahv 21 täpsustatud jäätmetekke vältimise üldnõuete hulgas järgmist: kauplejal on kohustus rakendada „kõiki sobivaid jäätmetekke vältimise võimalusi”, seejuures „võimalikult suures ulatuses” „vähendada toidujäätmete teket ning eelistada toidu annetamist ja muul viisil ümberjaotamist inimestele tarbimiseks” (lg 2 p 6). Kohustuse täitmata jätmise eest on võimalik juriidilist isikut ka karistada – jäätmeseaduse paragrahv 120 kohaselt on jäätmetekke vältimise nõuete rikkumise eest rahatrahv alates käesolevast kevadest kuni 100 000 eurot. See on juba täiesti arvestatav suurusjärk, et saavutada karistuse üldpreventiivne iseloom ja motiveerida kaupmehi tegema pingutusi toidu annetamiseks või muul viisil ümberjagamiseks ning suunata neid jäätmetekke vältimisel juhinduma jäätmehierarhiast.

Ometi vilistab suur osa kaupmehi täna isegi jäätmete liigiti kogumise seaduslikule kohustusele. Pole harv juhus, kui tonnine segaolmejäätmete konteiner on triiki täis kastmata jäänud taimi, mulda ja plastikut, kuigi see oleks kerge vaevaga sorditav biojäätmeteks ja pakendiks. Mõne poe juures on tavapärane, et biojäätmete konteiner püsib aastaid tühi ja puhas – kedagi ei paista huvitavat, miks see nii on. Äkki neil ei tekigi jäätmeid? Statistika kohaselt moodustavad puu- ja juurviljad vähemalt 50% kogu ära visatavast toidust, mis liiga sageli jõuab pakendatud kujul segaolmejäätmete hulgas kas Iru jäätmepõletusjaama või prügimäele ladustamisele.

Esmajoones peaks ülejääke suunama inimtoiduks, siis loomade toiduks, seejärel biogaasi tootmiseks ja alles lõppastmes komposteerimiseks.

Osa kaupmehi on hakanud oma toiduülejääke hiljuti küll tublisti plastpakendist vabastama ning biojäätmetesse viskama, kuid eiravad sellega toidujäätmete hierarhia keskset põhimõtet – esmajoones peaks ülejääke suunama inimtoiduks, siis loomade toiduks, seejärel biogaasi tootmiseks ja alles lõppastmes komposteerimiseks. Elementaarne, et söögikõlbuliku toidu pakendist väljakoukimise asemel peaks poetöötaja ressursi suunama esmajoones kauba üleandmiseks Toidupangale või teistele heategevusorganisatsioonidele.

Seega seadus on, kuid ei täideta. Seaduslikel käskudel ja keeldudel on aga mõtet üksnes juhul, kui avaliku võimu kandjal on reaalne valmisolek ja ressurss sunnivõimu rakendada ning kohustuste täitmise üle ka järelevalvet teostada. Üha kasvavad kogused kõlbulikku toitu jäätmekonteineris mitmete aastate vältel on ilmne tõendus ka sellest, et jäätmeseaduse ja selle alusel antud jäätmehoolduseeskirjade täitmise üle järelevalve sisuliselt puudub. Ministeerium kurdab, et keskkonnaalaste nõuete rikkumise tõendamine on keerukas ning tõenäoliselt tuleks minna kohtusse vaidlema… Keskkonnaministeerium, võta vastutus! Kuidas siis saada muutustest mitte huvitatud ettevõtted toiduraiskamist vähendama?

Kas prügi on liiga odav?

Alternatiiviks kallile ja tülikale järelevalvele oleks teha toidu prügisse viskamine lihtsalt märksa kallimaks. Prügi on selgelt liiga odav! Seda on avalikel debattidel möönnud kõik osapooled, seal hulgas ka Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse asekantsler Kaupo Heinma Arvamusfestivali debatil osaledes. Samas viitas ta, et inimesed polevat jäätmeveo teenustasu tõusuga nõus. Eksole – milline poliitik hõikaks enne kohalikke valimisi kõva häälega, et prügi hinda tuleks tõsta ning saaks sellega valija enda selja taha?

Samas, kui varasemalt on suudetud läbi suruda suures osas ebapopulaarsed suitsetamise keeld või alkoholiaktsiisi tõus, siis küllap on hea tahtmise juures võimalik kehtestada ka jäätmeveole riiklik miinimumhind, mis motiveeriks toitu säästma, ringi jagama, tõhusamalt jäätmeid sorteerima – ja mille tulemusel võiks  säästa miljoneid eurosid, mille saab omakorda suunata Eesti inimeste heaolu ja keskkonna parandamisse. 

 „Ma võin seda endale lubada!”

Tulles tagasi tarbija tasandile, siis täiesti inimlik on üleküpsenud avokaadod või hallitama läinud juust enda jaoks rahasse arvestada ja endale andestada. Juhtus siis juhtus, elu on kiire, lastel polnud isu, sõbrad kutsusid välja sööma. Samamoodi arvestatakse hulgiladude ning jaepoodide valearvestustest tingitud kaod juba kaupade hinna sisse kui paratamatu kulu. Kõigile läheb korda, kui 7 miljoni euro eest kärbitakse huviharidust, aga toitu oleme valmis raiskama iga aasta Eestis 164 miljoni euro väärtuses.

Arvamusfestivalil toiduraiskamise teemalist debatti ette valmistades saime tungiva soovituse siduda toiduraiskamine lahti keskkonnateemast – muidu jooksevad kuulajad laiali, inimestel on nii siiber sellest kliimasoojenemise halast! Nõus, et Martin Helme kõrvad lähevad sellest lukku. Aga ülejäänud arukad inimesed, kes usaldavad 95% maailma teadlaste hinnanguid inimtekkelise kliimamuutuste osas, saavad aru, et lisaks toidu äraviskamise eetilisele ja majanduslikule mõõtmele ei saa üle ega ümber hävitavast keskkonnamõjust, mille toidu kergekäeline äraviskamine kaasa toob. Isegi kui su heaolu on piisav, et toidu äraviskamine rahakotile ei hakka, siis meie ühine elukeskkond seda pikemalt välja ei kannata. Arvamusfestivali debatil kõlas muldade väljakurnamisele viitav must huumor, et toiduraiskamine on pikas plaanis iselahenev probleem – kui toit enam ei kasva, siis ei saa seda raisata. Aga sinna ei taha me ju jõuda.

Milline poliitik hõikaks enne kohalikke valimisi kõva häälega, et prügi hinda tuleks tõsta ning saaks sellega valija enda selja taha?

Kahjuks on see negatiivne mõju meile enamasti nähtamatu ja seetõttu raskesti hoomatav. Mida mina teha saan, et veised puuksutavad? Mida mina saan teha, et Lõuna-Hispaanias pole kaevudes puhast vett, sest isegi ülisügavad põhjaveekihid on üle Euroopa eksporditavate tomatite ja maasikate kastmiseks tühjaks pumbatud ning asemele on voolanud soolane merevesi? Kuidas see mind puudutab, et teisel pool maakera Mehhikos on avokaadoäri – roheline kuld – toonud kaasa poliitilise ebastabiilsuse ja pööraste lunarahanõuetega inimröövid avokaadofarmerite peredes? Absoluutne miinimum, mida me teha saame, on ränga hinnaga meieni jõudnud toit lõpuni ja raiskamata ära tarbida. Meid on planeedil 7 miljardit ja muretseme, kuidas lähikümnendeil lisanduvad suud ära toita – samas kas kõik on teadvustanud, et juba täna toodetakse toitu vähemalt 10 miljardile inimesele? Vahepealne kolmandik läheb raisku.

Kui toit tuleb supermarketi letilt ning selle päritolu jääb meie jaoks anonüümseks, siis ongi raske aduda, kui palju planeedi ressurssi – maad, tööd, vett, bensiini jne on sellesse 1.79 eurot maksvasse tomatikarpi tegelikult pandud. Seda keskkonnamõju, kui lapsed peavad hakkama leiutama, kuidas puhast joogivett saada, ei oska täna keegi õiglaselt hinnastada. See keskkonnamõju ei kajastu täna toidu hinnas. Samas ei vaidle ju keegi, et ellujäämiseks vajame just vett, mitte igal hooajal kättesaadavaid tomateid ja avokaadosid. Keskkonnamõjudele adekvaatse hinnasildi panemisel tehakse alles esimesi samme.

Kõigile läheb korda, kui 7 miljoni euro eest kärbitakse huviharidust, aga toitu oleme valmis raiskama iga aasta Eestis 164 miljoni euro väärtuses.

Toidupäästjate ootus avalikule võimule

Toidujäätmete ja toidukaoga seotud keskkonna-, majanduslikud ja sotsiaalsed mõjud on suure tähelepanu all nii globaalselt kui Euroopa Liidu tasandil – Eestilt oodatakse jaekaubanduse ja tarbijate tekitatud toidujäätmete vähendamist poole võrra elaniku kohta aastaks 2030 (ÜRO kestliku arengu eesmärk 12.3).

Aasta alguses valmisid ministeeriumide koostöös ka toidupäästmise tegevuskava ning toidujäätmete tekke vältimise kava. Viimane on kahtlemata suur samm, kuid võiks probleemi globaalset tõsidust arvestades siiski oluliselt ambitsioonikam olla. Lõpuks on küll välja öeldud, et ettevõtlusvabaduse ja toiduohutuse eesmärkide kõrval tuleb ka ressursisäästlik olla, kuid valitud pehmete meetmete ja ajakava tõttu pole küll mingit kindlust, et me aastaks 2030 paremas kohas oleme. Näiteks on Euroopa Liit andnud soovituse luua riiklik toidujäätmete tekke vältimise fond, et pakkuda riiklikele algatustele, projektidele ja organisatsioonidele toidujäätmete tekke vältimise tegevustes pidevat rahalist tuge. Eestis on isegi fondi loomise vajaduse analüüsimine planeeritud alles aastaks 2023.

Absoluutne miinimum, mida me teha saame, on ränga hinnaga meieni jõudnud toit lõpuni ja raiskamata ära tarbida.

Ometi oleks arukas juba praegu rakendada seda plahvatuslikult kasvanud rohujuuretasandi potentsiaali, neid innustunud inimesi, kes tahavad muutust luua ning on valmis toiduraiskamise ennetamisse oma ideede ja tegudega panustama. Koostöövõrgustiku haldamiseks, kogukondlike organisatsioonide võimekuse ja jätkusuutlikkuse tõstmiseks ning teavitustegevuse vältimatute kulude katteks on aga vaja planeerida ressurssi, mida seni tehtud pole. 

Lepime kokku, et hoiame kokku!

Võib julgelt öelda, et 2021 on olnud teadlikkuse loomises märgiline aasta. Anna Hintsi dokumentaalfilm „Homme saabub paradiis”, mis avas vaatajale poodide prügikastikaaned, tekitas teadlikkusetormi toiduraiskamise ulatusest ning vallandas doominoefektina arvukalt toidu päästmisele suunatud kogukondlikke algatusi üle Eesti. Esmakordselt on toit ja toiduraiskamine saanud arvukate ürituste põhiteemaks.

Et sellest sünniks tõsisem ühiskondlik kokkulepe, mõtteviisi muutus kultuurilisel tasandil, on muu hulgas vaja, et riik ja KOVid oleksid otsustuskindlad suunanäitajad ning kokkuleppe algatajad. Ühiskondlik tellimus selleks on olemas! On tore, et sotsid ja rohelised on toiduraiskamise ennetamise esmakordselt ka kohalike valimiste programmi lisanud. Teised erakonnad pole probleemi veel teadvustanud või vähemalt mitte sõnastanud.

Oleks arukas juba praegu rakendada seda plahvatuslikult kasvanud rohujuuretasandi potentsiaali, neid innustunud inimesi, kes tahavad muutust luua ning on valmis toiduraiskamise ennetamisse oma ideede ja tegudega panustama.

Siiski ei tohi toiduraiskamise teemalises debatis keskenduda sellele, kes on rohkem süüdi, et toitu raisku läheb. Samuti pole vahet, mis meid toidu raiskamise vähendamisel motiveerib – kas raiskamise ebamoraalsus, selle rahaline hind või soov lastele elamiskõlbulik planeet pärandada. Oluline on, et igaüks meist teeks endast kõik oleneva, et mõttetut raiskamist vältida.

Alustame iseendast. Põllupidajana võid teha avaliku üleskutse tulla põllule soodsama hinnaga järelnoppimist tegema. Poepidajana võid katsetada inimlikku lahendust ja kärutada värskelt maha kantud toit mitte prügikasti, vaid kassade taha tasuta võtmiseks. Tarbijana kontrollin enne poodi minekut esmalt külmikuvaru üle. Emana õpetan lapsele maha kukkunud leivale suud andma ja endale jõukohast portsu tõstma. Täiendav töö- ja ajakulu, mis säästlikkusega kaasneb, on investeering meie enda heaolu ja keskkonna säilimisse ning see on jaotatav protsessi eri osapoolte vahel. Juba heaolutunne, mis meid tabab tehes õiget asja, on seda väärt. Eriti veel, kui suudame selles üksteist inspireerida. Elagu heaolu – elagu kokkuhoiukultuur!

Mari-Liis Viirsalu on jurist, keskkonnasõber ja toidupäästja.

Esilehe foto: Freepik