Lähiajalugu on pungil näidetest, kus nii autoritaarsed kui ka demokraatlikud riigid on püüdnud aktiivselt inimeste magamistuppa tungida. Kust jookseb privaatsusesse sekkumise piir?

„Naine koosneb mitte molekulidest või rakkudest, vaid paradoksidest.” Sel moel võttis akadeemik Gustav Naan 1970. aastatel kokku probleemi, millega on vastamisi arenenud riigid, kus „elanikkonna taastootmist reguleerib mitte bioloogia, vaid emantsipeerunud naise reproduktiivne seadumus”. Soolise võrdõiguslikkuse tingimustes olevat rahvaarvu hakanud määrama uus globaalne parameeter: Naise Kapriis. Isegi Nõukogude Liitu oli see nähtus jõudnud, ehkki seal olevat emantsipatsioon teostunud varem kui mujal ja naiste heaks tehtud kõik, mis võimalik. Ent see oligi probleemi tuum, leidis Naan. „Oleks peaaegu looduse ime, kui naised, kes kogu aeg on edukalt rünnanud patriarhaati, vallutades ühe positsiooni teise järel, suudaksid pidurdada täpselt sel hetkel, kui on saavutatud võrdõiguslikkus. Muidugi minnakse inertsi mõjul tükk maad kaugemale.”[1]

Mentaliteediprobleem

Milles siis ikkagi oli asi? Mis positsioone oli naistel pärast võrdsuse saavutamist veel vallutada? Naan väitis, et perekonnakoodeksis mainitud võrdõiguslikkus tähendab tegelikkuses naiste võimu, vähemalt laste küsimuses. Tema sõnul näitasid Nõukogude Liidus tehtud küsitlused, et meeste vajadust laste järele ei rahuldata üheski liiduvabariigis. „Kui meeste ja naiste soove võrrelda, siis tuleks iga mehe kohta keskmiselt 0,43 last rohkem.” Siit võivat omakorda järeldada, et naised otsustavad laste arvu oma äranägemise järgi, võtmata tõsiselt meeste soove. Ehk, teisisõnu, maksma oli pandud naiste veto. „Asjad on ülimalt tõsised,” nentis Naan, manitsedes teadlasi uurima, miks ei taha Eesti NSV naised rohkem sünnitada, kuigi bioloogiline programm neilt seda nõuab – rääkimata Nõukogude Liidu kommunistlikust parteist, mis oli kriipsutanud alla rahvastikuprobleemi teravuse ja seadnud eesmärgiks „efektiivse demograafilise poliitika”.

Seda, et probleemi eest vastutavad just naised, oli vaikimisi eeldatud varemgi, kui madal iive Eesti NSVs esimest korda arutluse alla võeti. 1967. aastal toimus Tartus vestlusring, kus täheldati kummalist vastuolu: kolmandik naistest pidas küll normaalseks laste arvuks kolme ja rohkemat, „kuid ainult veerand soovis neid endale”. Vestlusringis osalejad pakkusid erinevaid seletusi: linnanaised ei tahtvat sünnitada, kuna eelistavad tööl käia, õppida jne. Ägedad vaidlused puhkesid kirjandusteadlase Heino Puhveli väite peale, et laste soetamine jääb tagaplaanile, kui valitseb asjade kultus ning ideaaliks muutuvad individuaalmaja, televiisor ja auto. Ajaloolane Hillar Palamets polnud temaga nõus. „Individuaalmaja on korterikitsikuses hädaabinõu, televiisor – lapserikka ema kontakt välismaailmaga.” Mõttevahetus elavnes ka siis, kui kõne alla tuli teine takistus: mentaliteet. Siin oldi optimistlikud, kuna naiste mõtlemine olevat suunatav ja kujundatav. Ning „üheskoos hakatigi ettepanekuid tegema, kuidas rahva mentaliteeti 3–4-lapselise perekonna kasuks kallutada, seda enam, et 1–2-lapseline perekond on rahvale ja riigile ebasoodus.”[2]

Hiljem on arutatud palju selle üle, kas Nõukogude Liidus oli üldse midagi sellist nagu privaatsfäär. Epp Annus on kirjeldanud intiimsuse ja isikliku ruumi unistust, mis kaasnes individuaalelamute ehitusega Eesti NSVs, ilma et kodu oleks siiski õnnestunud eraldada Nõukogude ühiskonna normidest.[3] On tõesti kõnekas, et just individuaalkorterite ehitamise ajal hakati panema rohkem rõhku kommunistlikule moraalile, mis nõudis isiklike südamesoovide allutamist ühiskondlikele kohustustele. Majakomiteed valvasid, et ühegi Nõukogude pere kohale ei kerkiks lahutuse oht, olgu põhjuseks abielurikkumine, liigjoomine või midagi muud, mis naabritele silma hakkas.[4] Paneelmajade korterite seinad pidasid müra sedavõrd halvasti, et koduseinte vahel toimuv oli niigi teistele kuulda. Lisaks lõi 1960. aastatel läbi mõte, et ka oma korteris lärmamine või sõimamine on karistatav huligaansus. Nagu ütles üks valvas kodanik: „Nõukogude kodune elu, Nõukogude perekond, need pole üksikute kodanike või perekondade eraasi. Nendega tegelemine on avalike organisatsioonide kohustus.”[5]

Hiljem on arutatud palju selle üle, kas Nõukogude Liidus oli üldse midagi sellist nagu privaatsfäär.

Iibepoliitika ja privaatsus

Aga ikkagi, kui 1970. aastatel võis Nõukogude Liidus rääkida naiste vetost laste sünnitamise üle, siis tuleb möönda, et mingit sorti privaatsusega tegu oli. Ja tõesti, kuidas võinuks riik üldse proovida sellist vetot tühistada? Kõige järjekindlam katse selles suunas tehti Rumeenias. 1966. aastal oli seal kaalutud, kuidas parandada halvenevat demograafilist olukorda. Teiste seas kõlas arvamus, et ühtki perekonda ei saa sundida sünnitama. Seetõttu tulevat iibe tõstmiseks eelistada pehmeid meetodeid, nagu lasterikaste perede majanduslik toetamine. Riigijuht Nicolae Ceaușescu aga ütles: „Sündivuse probleem ei puuduta kellegi soovi lapsi saada või mitte saada. See on ühiskondlik probleem. Igaühel on kohustused ühiskonna ees.”[6] Praktikas tähendas see abordikeeldu, lastetusmaksu, günekoloogilist ülevaatust, kohustuslikku rasedustesti naistele, kes olid ükskõik mis põhjusel haiglasse sattunud.[7]

Kõik need karmid meetodid paistavad tänapäeval vastuvõetamatud. Ent miks? Kui ütleme, et nendega riivatakse naise privaatsust, siis tekib küsimus, et mida me selle all mõtleme. Tavapärase käsitluse järgi on privaatsuse rikkumine mingisse ruumi tungimine, isikuandmete salvestamine või muu sarnane inimese paljastamine. Aga kuidas paljastab inimest näiteks lastetusmaks? Maks võib kallutada kedagi last saama, kuid raske oleks väita, et see on nina toppimine inimeste magamistuppa. Või siiski? USA Ülemkohus ütles 1972. aastal: „Kui õigus privaatsusele üldse midagi tähendab, siis on see abielus või vallalise inimese õigus olla säästetud valitsuse põhjendamatust sekkumisest isikut nii sügavalt puudutavasse otsusesse nagu see, kas sünnitada laps.” Kommenteerijad täheldasid, et siin on juttu kahest väga erinevast asjast. Üks on see, et inimest ei tülitata kodus ega korjata tema kohta isiklikke andmeid. Hoopis midagi muud on see, et ei mõjutata perekonda puudutavaid otsuseid – riik hoidub selle valdkonna reguleerimisest. Kui ka viimane kuulub privaatsuse alla, siis on selge, et riik sekkub sellesse vägagi jõuliselt. Eraelu läbistavad paljud keelud-käsud alates kõige olulisemast, milleks on vägivalla tarvitamise keeld. 

Väidet, et riik ei tohi mõnda valdkonda sekkuda, on alati varem või hiljem tabanud vastuväide: see on liberalistlik müüt, mis ei arvesta vajadusega kaitsta üldist heaolu. Naiste töökaitset on põhjendatud muuseas argumendiga, et üldsusel on huvi tulevaste laste vastu, kelle tervist ema raske töö võiks kahjustada.[8] Ka 1930. aastate Eestis asuti tegelema lastekaitsega eeskätt iibe suurendamiseks, milles nähti pakilist rahvuspoliitilist ülesannet. „Senine seisukord meie rahvaarvu seisukohast lähtudes on riigile hädaohtlik,” ütles Konstantin Päts.[9] Riik pidi „oma juhtiva ja korraldava käe vahele panema rahva kasvatuse ja perekonnaelu juhtimisele”[10]. Moodustati komisjon, mis valmistas ette põhimõtted tulevasele emade ja lastekaitse seadusele. Regulatsioon hõlmas ka moraalset kaitset, mille siht oli „laste ärahoidmine vanemate halva eeskuju ja halbade elukommete jälgimisest, vaheleastumine puuduliku järelvalve, halbade sõprade ja tänavamõju ning julma käitumise j.t. puhkudel”[11].

Tavapärase käsitluse järgi on privaatsuse rikkumine mingisse ruumi tungimine, isikuandmete salvestamine või muu sarnane inimese paljastamine.

Isegi sellistes demokraatlikes riikides nagu Rootsi arvati, et riik peab perekonnaelu sügavuti reguleerima. Lapsi käsitati tähtsa riikliku ressursina, mille kasvatamine on usaldatud vanematele, kuid mitte oma suva järgi. 1930. aastaid tarvitatakse nüüd hirmutava näitena. Tasub aga meenutada, et II maailmasõja eelsest ajast pärineb suur osa sellest, mida seostatakse heaoluriigiga – mitte ainult lastekaitse, vaid kõiksugu toetused, preemiad, vanemapuhkus, tervishoid, haridus jne. Need kasvasid välja ideoloogiast, mida on raske lepitada mõttega, et riik ei tohi huvituda inimeste otsusest lapsi saada või mitte saada. Ka tänapäeval tunnevad rahvaarvu vastu huvi pea kõik riigid, olgu need autokraatlikud või demokraatlikud. Iibe suurendamise poliitika on maailmas pigem reegel kui erand. Oleks kummaline väita, et perepoliitika kui selline on vastuolus privaatsuse ideaaliga.

Ent siit hargneb rida küsimusi, millele pole sugugi lihtne vastata. Miks peaks lapse saamine olema pelgalt eraasi, kui iibe tõstmine on määratud demokraatlikult riigi ülesandeks? Argument, et laste arvu üle otsustamine kuulub loomuldasa erasfääri, ei aita palju edasi, sest küsimus ongi, et miks see peaks olema ala, kuhu riik ei sekku. Kui mõned perepoliitika meetodid on lubatud – ja selles vaevalt keegi kahtleb –, siis miks mitte teised, vahest tõhusamadki? Lastetusmaksu on nimetatud negatiivseks peretoetuseks. Kas toetus ja maks pole sama asja kaks külge? See, et lasteta inimene jääb toetusest ilma, on ka omamoodi maks. On väidetud, et liberaalses ühiskonnas ei pea inimene töötama usinamalt majandusliku koguprodukti suurendamiseks – et tema tegevuse kaudsed mõjud ei pane talle kohustusi üldsuse ees.[12] Keskkonna saastamisest hoidumine on aga ka kohustus. Kui kehtib põhimõte, et saastaja maksab, miks siis ei peaks maksma see, kes vastutab madala iibe eest hoolimata sellest, kui väike on tema isiklik panus?

Miks peaks lapse saamine olema pelgalt eraasi, kui iibe tõstmine on määratud demokraatlikult riigi ülesandeks?

Vabatahtlikkuse väärtus

Gustav Naan pidas naiste veto all silmas eeskätt seda, et nad keelduvad tulemast vastu meestele, kes küsitluste järgi justkui sooviksid rohkem lapsi. Tema arutluse põhirõhk oli siiski tõdemusel, et emantsipeeritud naise kapriiside tõttu ei saa teostuda kaks veelgi tähtsamat vajadust: naiste bioloogiline programm ja riigi demograafiline poliitika. Nõnda ühendas Naan kõik kolm tahku, mis tüüpiliselt iseloomustavad kriitikat liberaalse individualismi aadressil. Ikka ja jälle korratakse, et liberalism rajaneb kujutelmal, nagu ühiskond moodustuks eneseküllastest indiviididest, kes otsustavad isiklike huvide ajel, milliseid suhteid teiste inimestega luua ja millal need katkestada. Selline arusaam olevat eluvõõras. Esiteks olevat inimene läbinisti kogukondlik ja kogukonna üks vorm on perekond. Lisaks ei arvestavat isikliku enesemääramise ideaal bioloogiliste seaduspärasustega. Ja kolmandaks, kui põrkuvad isiklik ja avalik huvi, andvat liberalism eelise üksikule inimesele, otsekui kollektiiv polekski mingi väärtus. Selle kriitika kolm haru tõukavad kõik järelduse suunas, et sünnitamine on ikkagi mingit laadi kohustus, kui mitte juriidiline, siis moraalne.

Nõukogude Liidus pöörati 1930. aastatel selg varasemale naiste emantsipatsiooni projektile ja võeti ette rahvaarvu suurendamise programm, mille üks osa oli range abordikeeld.[13] 1976. aastal, kui kirjutas Naan, seisis ees uus pööre. Oli selgeks saanud, et senine poliitika ei toimi. Rumeenias praktiseeritud karmid lahendused jäeti kõrvale. Nõukogude perepoliitika rajati samale alusele, mida ilmestas sõjaeelne Eesti: mitmesuguste sotsiaalsete abinõudega püüti anda naistele võimalus naasta traditsioonilise emarolli juurde. Ka teadlastele oli see väljakutse, sest neil tuli tegeleda emantsipeerunud naise paradoksidega, pidades silmas tõika, et Nõukogude perede eraelu on raskesti ligipääsetav „ühiskondlikule regulatsioonile ja kontrollile”[14]. Käivitus propaganda, mis esitas lasteta ja ühelapselisi peresid isekate individualistidena, kes ei arvesta ühiskonna huviga või ei mõista, et naiste tegelik huvi (see, mis vastab nende loomusele) langeb kokku riigi vajadustega. Süü madala iibe pärast pandi soolise võrdõiguslikkuse vääriti mõistmisele. Naisi manitseti, et nad ei paluks abikaasadel majapidamistöödel aidata, sest esiteks polevat meestel vajalikke oskusi ja teiseks ähvardavat see neid feminiseerida.[15]

Rootsis jäi samal ajal peale vastupidine hoiak: järeldati, et rahvaarvu pidurdab hoopis soolise võrdõiguslikkuse mittetäielik teostumine.[16] Lähtuti põhimõttest, et demokraatlikus riigis peab laste saamine olema vabatahtlik. See põhimõte võib paista liberalistliku dogmana, kuid seda õigustati argumendiga, et vabatahtlikkusel rajanev poliitika on pikas perspektiivis kõige tõhusam. Rootsi on olnud iibe kasvatamisel tõesti märksa edukam kui need riigid, kus lähtekohaks on võetud soov muuta naiste mentaliteeti – selle asemel et keskenduda küsimusele, miks on enda olukorda kõige paremini hinnata oskavad inimesed (nii mehed kui ka naised) teinud valikuid, mis ei kattu riigi sihtidega. Pealegi võib sünnitamise surve ise sünnitada trotsi. Lõuna-Koreas, maailma kõige madalama iibega riigis, ütleb lausa 65 protsenti naistest, et ei taha praeguses olukorras lapsi – kogu riikliku ergutuse ja üha enam peale käiva ühiskondliku pressi kiuste.[17]

Rootsit võib vaevalt pidada liberalismi kantsiks. Samas on sealne „riigipõhine individualism” viinud vahest kõige järjekindlamalt ellu spontaansuse ideaali, millest lähtus 18. sajandil liberalistlik traditsioon. Ühiskonnaelu on selle käsitluse järgi kõige loomingulisem ja õnnestavam siis, kui see kasvab välja vabadest valikutest, igaühe vabast eneseteostusest, mitte sunnist. Eraelu võib määratleda valdkonnana, kus see tõdemus kehtib kõige suurema jõuga. Kui keegi saab lapse lastetusmaksu tõttu või vabast tahtest, kajastub see rahvastikustatistikas ühtmoodi, ent ühiskonna õnne vaatenurgast ei ole see samaväärne. Majanduslikust sõltuvusest tingitud kooselu pole samaväärne vabatahtlikuga. Elukaaslase sõimamisest hoidumine karistuse ähvarduse tõttu pole samaväärne spontaanse sooviga seda mitte teha. Nõukogulik mõte, et eraelu pole eraasi, on õige. Kuid paistab, et individuaalse vabaduse kaitsmine on ikkagi parim viis kollektiivset elu viljakaks muuta.

[1] Naan, G. 1976. Kas tagasi matriarhaati? – Looming, nr 5, lk 811. 
[2] Eesti rahvastiku loomuliku juurdekasvu probleemid. – Mana, nr 32, 1967, lk 86. 
[3] Annus, E. 2019. Sotskolonialism Eesti NSV-s. Võim, kultuur, argielu, lk 287–294. Tartu Ülikooli Kirjastus.
[4] Field, D. A. 1998. Irreconcilable Differences: Divorce and Conceptions of Private Life in the Krushchev Era. – The Russian Review, nr 4, lk 604. 
[5] LaPierre, B. 2006. Private Matters or Public Crimes: The Emergence of Domestic Hooliganism in the Soviet Union, 1939–1966. – Borders of Socialism. Private Spheres of Soviet Russia (toim. Siegelbaum, L. H.), lk 190. Palgrave-Macmillan. 
[6] Soare, F. S. 2013. Ceausescu’s population policy: a moral or an economic choice between complusory and voluntary incentivised motherhood? – European Journal of Government and Economics, nr 1, lk 69. 
[7] Vt Kligman, G. 1998. The Politics of Duplicity. Controlling Reproduction in Ceausescu’s Romania. University of California Press. 
[8] Erickson, N. S. 1982. Historical Background of „Protective” Labor Legislation: Muller v. Oregon. – Women and the Law. A Social Historical Perspective, vol. 2 (toim. Weisberg, D. K.). Schenkman Publishing Company. 
[9] Eesti rahva tulevik. II Rahvusliku kasvatuse kongressi kõned ja läbirääkimised (toim. Lüüs, A. et al.), lk 4, 1935. „Tuleviku” kirjastus.
[10] Riigihoidja K. Päts kõneles koolijuhtidele. – Uus Eesti, 20.12.1937. 
[11] Emade- ja lastekaitse seaduse põhimõtted.  ERA.31.3.2874, 1.
[12] Benn, S. I. 1984. Privacy, freedom and respect for persons. – Philosophical Dimensions of Privacy: An Anthology (toim. Schoeman, F. D.), lk 240. Cambridge University Press.
[13] Selle pöörde kohta vt Goldman, W. Z. 1993. Women, the State and Revolution. Soviet Family Policy and Social Life, 1917–1936. Cambridge University Press.
[14] Desfosses, H. 1981. Pro-natalism in Soviet Law and Propaganda. – Soviet Population Policy. Conflicts and Constraints (toim. Desfosses, H.), lk 105. Pergamon Press.
[15] Nakachi, M. 2021. Replacing the Dead. The Politics of Reproduction in the Postwar Soviet Union, lk 210. Oxford University Press.
[16] Lundqvist, Å.; Roman, C. 2008. Construction(s) of Swedish Family Policy, 1930-2000. – Journal of Family History, nr 2, lk 223.
[17] Jung, H. 2023. Women in South Korea Are on Strike Against Being ‘Baby-Making Machines’. – The New York Times, 27.01. 

Hent Kalmo on õigus- ja poliitikateooria teadur Tartu Ülikooli Johan Skytte instituudis.

Nils Joonatan Rammo on EKA vabade kunstide tudeng, internetilaps ja odavõllede entusiast.