Tartu 2024. Mõnel pakatab rind seda sõnapaari nähes tänutundest, mõnd ajab see allergilise reaktsioonina köhima. Uurisime kultuuripealinna aasta lõpusirgel kultuurikorraldajatelt, loovisikutelt, ürituste väisajatelt ja Tartu 2024 tiimilt, mis see kultuuripealinn õieti on? Mis muljetega on läbi aasta mindud, kuidas on lood jõuvarudega ja kas jäädakse vee peale ka tuleval aastal?

Kultuuripealinna avapidu. Inimesed on liikunud sipelgatena tutimütsides ja labakutes Emajõe äärde. Värvilistes talvejopedes esinejad kargavad ringi, suured punased pallid veerevad ekraani ees, keegi tantsib breiki, baleriin viskab vatipükstes arabeski. Etenduse lõpujärgus tuleb lavale Lonitseera, kelle avakontserdi tarvis kirjutatud hoogne refrään mõjub mõnusa iroonilise torkena: „ja emajõgi voolab mu pange / on näpuotsad pingutusest valged / kui tundub pole miskit teha / siis kunst on kunstis kunsti näha / tänavu ma kindlalt ellu jään.” Nii algas Tartu 2024 tiitliaasta.

Tartu 2024 on ekspressrong, mis on liikunud algusest peale kiirusega, millele eesti kultuuri rööpmelaius on jäänud kitsaks. See on tahtnud olla moodne ja rahvusvaheline, aga peatuda siiski igas teivasjaamas. See on tahtnud olla roosakasnunnu ja näoga kõigi inimeste poole, kuid on näidanud kohati ka oma korporatiiv-bürokraatlikku palet. Selle rongi tempoga on suutnud vähesed sammu pidada. Seda on nähtud korduvalt linnatänavatel, kultuuritemplites ja isegi sügaval metsas vilksatamas, kuid enne kui rongi mõõtmed jõuavad hoomatavaks muutuda, tormab see juba edasi järgmisse sihtpunkti. Lõpp-peatusesse jõuab rong väidetavalt 30. novembril, kuid seegi kuupäev ei tundu lõplik. Müürileht proovis hüpata kihutavale rongile. Muu hulgas huvitas meid, kas kultuuripealinna aastal on ikka kõigi kultuuriasutuste töötajate silmad säranud, nagu presidendiproua Sirje Karis aasta alul soovis.

Aitab tilulilust!

Aasta on 2015. Tartu pole veel pälvinud Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Puudub isegi poliitiline kokkulepe tiitli suunas pürgimiseks. Aga paigas on see, et üheksa aasta pärast saab üks Eesti linn Euroopa kultuuripealinnaks. Just seepärast potsatab Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna juhi Berk Vaheri postkasti kiri kelleltki Hanns-Dietrich Schmidtilt, mehelt, kes on aidanud pea 20 aastat Euroopa linnadel ja regioonidel kultuuripealinna tiitlit võita. Nüüd pakub ta Tartule oma abikätt.

Schmidti lähenemine algas vaatlusest. Ta üritas justkui antropoloogina Tartu kultuuriellu sulanduda, jalutada avatud silmadega linnas ringi, teha märkmeid, vestelda, kuulata, et sõnastada seejärel Tartu keskne probleem või väljakutse. Vaher mäletab väga hästi kaht ingliskeelset mõistet, millega Schmidt ja ta kolleegid välitööde järel Tartu iseloomustamiseks lagedale tulid. Need olid „splendid isolation” ja „smug insularity” („uhke eraldatus” ja „rahulolev kinnisus”). Vaheri jaoks rääkisid need mõisted nukulinna idüllist: „Tartu elas omas mullis, muu maailma probleemid siia eriti ei jõudnud. Suurt plaani ja Euroopaga tegelemist oli kultuuris vähe.” Selle tähelepaneku ümber hakati ehitama Tartu kandidatuuri.

“Kultuuripealinn pole koht, kuhu minna oma suurt ja kuulsusrikast ajalugu tutvustama. Ei, see peab olema linna identiteedi muutmise ja laienemise programm.” – Berk Vaher

Kui Tartu 2024 oleks partei, oleks kandidatuuriraamat selle valimisprogramm ja Berk Vaher selle kokku kirjutanud partei peaideoloog. Temalt tuli ka valimisloosung „Ellujäämise kunstid”. Loomulikult, nagu valimisprogrammide puhul kogutakse sisendit erakonna liikmetelt ja tellitakse uuringuid, nii jõudsid kandidatuuriraamatusse ka Tartu ja Lõuna-Eesti kultuurikorraldajate ja loovisikute ideed, kuid sidusa terviku ja mõttelise raami nende ümber lõi just Vaher. Tema arusaam kultuuripealinnast on selle loomingulise mõttetöö tulemusena ka palju avaram. „See pole koht, kuhu minna oma suurt ja kuulsusrikast ajalugu tutvustama. Ei, see peab olema linna identiteedi muutmise ja laienemise programm,” ütleb Vaher. 

Vaheri ambitsioonikas nägemuses peaks kultuuripealinn muutma kogu Tartu elukorraldust – elurikkamast linnahaljastusest tolerantsema linnakodanikuni ning ligipääsetavamast linnaruumist julgetele ideedele avatud linnavõimuni. Vaher meenutab, et selline jutt mõjus nii mõnelegi esialgu ehmatavalt. Kostis nurinat, et kultuuripealinna eestvedajad tahavad radikaalseid muutusi. Vaher oli seda kõike juba varem kuulnud: „On kohalikke poliitikuid, ettevõtjaid ja linnakodanikke, kelle suhtumine on selline, et kultuur on tilulilu, mis ei peaks muusse ellu sekkuma.” Aga just seda viimast kavatses Tartu 2024 meeskond teha. 

Tuleproov: Tartu vs. Narva

Mäletatavasti võistlesid kultuuripealinna tiitli nimel lõppvoorus kaks Eesti linna: Tartu ja Narva. Rebimine oli tihe, ent Narva oli kindel favoriit – leiti, et piirilinn on tiitlit rohkem väärt. Toonane president Kersti Kaljulaid näitas Narvale avalikult poolehoidu, kolides mitmeks nädalaks sinna tööle. Praegune president Alar Karis, kes juhtis toona ERMi, väljendas samuti seoses Tartu kandidatuuriga avalikult skepsist. „Ellujäämise kunstid” olevat justkui liiga alalhoidlik moto. Vaher meenutab, et ka Tartu Postimees võttis juba enne tiitliaasta algust kultuuripealinna suhtes kriitilise ja vigu otsiva hoiaku.

Narva identiteediküsimus pakkus konflikti ja draamat. Nii jäi Tartu esialgu varju. Aga just samal perioodil jõudis ülikoolilinn tänu tselluloosisaagale taas lehtede esikülgedele. Ühtäkki oli Tartul jälle rääkida mingi lugu. Vaher meenutab, kuidas tema peas käis järsku klikk: „Räägime keskkonnast, mis on rahvusvaheliselt tõusev teema!” Tartust sai üks esimesi kultuuripealinnu, mis seadis keskkonna oma taotluse keskmesse. Kuigi alul oldi loosungi „Ellujäämise kunstid” suhtes kahtlevad, on see ajahambale siiski vastu pidanud, isegi tähenduskihte juurde kasvatanud. Sõda, koroona, energiakriis, kultuurivaldkonna kärped – ellujäämisest sai ühel hetkel igapäevane küsimus. Aga see ei olnud muidugi Tartu ainus trump. 

Kuigi alul oldi loosungi „Ellujäämise kunstid” suhtes kahtlevad, on see ajahambale siiski vastu pidanud, isegi tähenduskihte juurde kasvatanud.

Erni Kask oli Tartu 2024 esimene töötaja. Kui tema kultuuripealinna rongile astus, kogus see alles hoogu, kuid kihutas peagi juba 100 km/h. Kask nimetab oma peamiseks tööülesandeks esialgu energia liigutamist. Lõputud kohtumised, ümarlauad, esinemised, võrgustumised, pidev veenmine ja seletamine. Kõike selleks, et Lõuna-Eesti kultuurikorraldajad samuti kultuuripealinna rongile hüppaksid. Nii sai Tartu pakkuda midagi, mida Narval nappis – kaasatud oli kohalik kogukond, seejuures leiti lausa tuhat inimest, kes kandidatuuri panustasid. Vaher on veendumusel, et kultuuripealinnaks ei saa kandideerida hoogtöö korras, see pole piisavalt usutav. Loojad, kelle najale toetuda, peavad olema juba olemas ning käimas sügavamad protsessid, millele kultuuripealinna tiitel saab anda uue dimensiooni.

Kümme solvunud boheemi

Tiitel käes, nüüd hakkavad rahvusvaheliselt tuntud loomeisikud Tartule tormi jooksma! Selline naiivne mõte jõudis ehk korra isegi tegijate peast läbi vilksatada, kuid paraku ei ummistunud nende postkastid mänedžeride ja promootorite ettepanekutest. 

Kuidas sünnib üks kultuuripealinna programm? Siin ei ole üht õiget vastust. Euroopas on kultuuripealinnasid, kus põhimõtteliselt kogu programmi ideest teostuseni viib ellu väike meeskond. Tartu otsustas algusest peale vastupidise lähenemise kasuks ehk toimusid avalikud taotlusvoorud, kuhu kõik said oma projekte pakkuda. Selle käigus sai kinnitust vana tõde: kus iganes liigutatakse kultuuris raha, seal tekib palju paksu verd.

Vaheri arvates eeldas nii mõnigi Tartu kultuurielus ennast tõestanud institutsioon või loomeisik, et küllap pöördutakse nende poole isiklikult, s.t nemad ei peagi mingit ideed ega visandit teistega konkureerimiseks välja käima. Aga võta näpust, kultuurikorüfeede ukse taha keegi eraldi anuma ei läinud.

Tartu 2024 programmi ambitsiooniks polnud Tartu kultuuri defineerida.

„Kultuuripealinna mõte pole näidata maailmale ja iseendale neid kümmet boheemi, keda kõik niikuinii teavad,” selgitab Vaher üht programmi kureerimisel aluseks võetud lähtepunkti. Nii otsustati teadlikult pakkuda platvormi subkultuursele Tartule, kultuurisfääri äärealadel tegutsejatele, vanade vapiloomade asemel pigem loometee alguses olevatele kollektiividele. Vanemuise asemel säras Ajuokse Avangaar, Kivastiku ja Jääääre asemel pääsesid püünele Jaanika Tammaru ja Kaisa Kuslapuu. „Mõte oli võtta sisse inimesed, kes näevad kultuuri teise pilguga, et seeläbi laiendada Tartu identiteeti,” põhjendab Vaher.

Tartu 2024 loovjuht Kati Torp on pidanud Kumu kuraatorina hingepõhjani solvunud loomeinimestega varemgi kokku puutuma. Kureerimist näeb Torp ühe valikulise pildi joonistamisena. Pildi, mille kõrvale saaks joonistada ka teise, hoopis teistsuguse. Need, kes ei mahtunud seekord pildile, pole Torpi sõnutsi kuidagi vähem väärtuslikud. Tartu 2024 programmi ambitsiooniks polnud Tartu kultuuri defineerida. Tema hinnangul näitab see pigem kultuuripealinna tugevust, kui avalikkuse ootustele pole üheselt vastatud.

Seejuures võivad eemalejäämise põhjused olla tihti proosalised – asju ei saadud õigeks ajaks klappima või ideed ei soovitud edasi arendada. Üks asi viis teiseni ja teine kolmandani. Torp on seisukohal, et iga kultuurikorraldaja ei pea igal pool ja igal ajal kohal olema. Kõrvalejäetuse tunnet soovitab Torp näha rikastavana: „Kõigil on vaja saada eri rollides kätte kogemus, et mind ei ole siin pildil ja kuidas ma sellesse suhtun.”

Mees, kes ei mahtunud pildile 

Kõrvalejääjatest ei ole tavaliselt põhjust rääkida. Koerte haukumisest põnevam on ju see, kuhu karavan liikus. Ent üks looja, kes pildile ei mahtunud, suutis ennast oma loomingulise tegevusega lõpuks ikkagi pildi servale raiuda. Või mis servale? Üks kultuurikriitik ja üks kultuuriajakirjanik hakkasid eraldiseisvalt Tartu 2024 teemalises intervjuus rääkima Narva-Jõesuus toimunud kobarlavastusest Hungerburg 2024. Andrei Liimets asetas selle suisa oma Tartu 2024 elamuste seas viiendale kohale! „See sündis justkui mingis kerges pinges kultuuripealinnaga,” kõlas tema põhjendus. Niisiis tuli meilgi suunduda Tartu Uude Teatrisse, et aru saada, kas tegemist oli teadliku vastutegevusega, kui järjestikuste suviste suurproduktsioonidega silma paistnud teatritrupp otsustab aastal, mil kõigi kultuurihuviliste pilgud on suunatud Tartule, teha demonstratiivse kultuuridessandi Eesti põhjarannikule.

Kohtumisel teatrijuht Ivar Põlluga selgub, et katset kultuuripealinna programmi pääseda tehti, isegi mitu korda. Esmalt projektiga, mida Põllu nimetab „jõelavastuseks” ja mille idee muundus hiljem Hungerburgi lavastuseks „Mälestus-märgid”. Kui saadi aru, et kultuuripealinna meeskond ootab rahvusvahelisi koostööprojekte, käidi välja idee ühislavastusest läti partneriga. See taotlus rahuldati kolmandiku ulatuses, mis polnud jätkamiseks piisav, kuid taas õnnestus osa ideest Hungerburgi peolavastuses realiseerida. Kolmas katse jäi ainult idee tasandile, sest Põllu kõrvu kostsid kuluaarivestlused, milles kultuuripealinna meeskonna liikmed olevat öelnud, et kui Uus Teater teeb teatrit, siis see on igav ega ületa uudiskünnist. „See oli meie jaoks arusaamishetk, et pole mõtet hakata punnitama. Võib-olla me pole piisavalt ägedad programmimeeskonna meelest,” kommenteerib Põllu. Kask aga pole sellega kategooriliselt nõus, programmitiimi liikmed pole talle teadaolevalt teatri loomingut iialgi kommenteerinud. Ta mäletab, et 2019. aasta suvel avaldas teatrijuht kahetsust, et neil on olnud liiga kiire, et kandidatuuriraamatusse tugevat ideed pakkuda.

Põllu sõnul olid mitmed Tartu loomeasutused esialgu segaduses, et mida üldse passib kultuuripealinna programmi pakkuda. Koostöö ja välispartnerite leidmine olevat olnud olulisem kui nüüd ja praegu olemas olla ning oma asja hästi teha. Põllu võrdleb seda paarisuhtega: „Need, kes on pidevalt olemas, on nagu mööbel. Küll sa teed siin Tartus edaspidi ka asju. Raha on vähe, aga teed ikkagi.” Tõsi, koha eest programmis Uus Teater meeletult võitlema ei asunud. Tagantjärele leiab Põllu, et raha väljakauplemisel tuleb olla krapsakam ja järjekindlam.

Põllu sõnul olid mitmed Tartu loomeasutused esialgu segaduses, et mida üldse passib kultuuripealinna programmi pakkuda.

Selle asemel kolis Uus Teater üheks nädalaks hoopis Narva-Jõesuusse, et fantaseerida, milline võiks olla kultuuripealinna programm kuurortlinnas. Sellest ka numbriline lisandus kobarlavastuse nimes. Hungerburg oli Uuele Teatrile maineprojektina väga edukas, kuid rahaliselt jäädi selgelt miinusesse. Samal ajal tõi Tartu 2024 programmi kuulunud Draamateatri „Rahamaa” Kammivabrikusse püstitatud hiigelauditooriumi 11 suveõhtul pilgeni täis. Põllu sõnul oli tegemist hea kommertslavastusega: „Ületas uudiskünnise ning Annelinn ja Vanemuise baleriinid olid ka sees.”

Hungerburg polnud Põllu ainus projekt, millega ta kultuuripealinnale konkurentsi pakkus. Kindlasti leidub neid, kes peavad Tartu aasta muusikasündmuseks Genialistide viimast kontserti Tartu laululaval. „Kui me Genialistid välja kuulutasime, polnud Stingist ega Collierist mingit juttu, laululava kalendris laiutas tühjus,” pareerib Põllu küsimuse, nagu ta oleks teadlikult kultuuripealinnale vastu töötanud. Lavastaja ise peab sellist mõtet täiesti jaburaks, sest kultuurivallas on rahastuseta jäämine sage. Põllu väitel oli võimalik teha see kontsert ainult 2024. aastal või üldse mitte.

Oli see siis Põllu loominguline kättemaks? Olgu motiivid millised tahes, eesti kultuur sellest ainult võitis.

Young blood city

Kati Torp meenutab, et kui ta esimest korda kultuuripealinna meeskonnaga kohtus, olid pea kõik laua ümber istuvad näod talle tundmatud. „Kõik tundusid mulle samas intelligentsed, huvitavad, adekvaatsed inimesed. Tekkis küsimus, miks ma neist Tallinnas kuulnud ei olnud, nad ju tegelevad ka kultuuriga,” oli Torp üllatunud. Programmi kureerima kutsutud Torp maitses tol kohtumisel teadliku kureerimise esimesi vilju.

Berk Vaher toob võrdluseks välja ühe teise mälupildi, linna kultuuristrateegia koostamise – protsessi, mis eelnes kultuuripealinnaks kandideerimisele. „Mäletan, et kui vaatasin laua ümber ringi, siis mõtlesin, et kurat, need on ju samad näod, kes istusid siin 15 aastat tagasi. Kus kõik noored on?” tekkis Vaheril küsimus. Tema arvates oleks tagumine aeg, et kahekümnendates noored võtaksid ka mõne suurema institutsiooni juhtimise enda kätte. Tegemist on ikkagi noorusest pakatava ülikoolilinnaga.

Selle eesmärgi saavutamise nimel on Tartu 2024 meeskond algusest peale teadlikult tööd teinud, tõstes esile inimesi, keda pole ehk harjutud Tartu kultuurieluga kohe seostama. Üks neist on kunstnik ja underground-kunstirühmituse Ajuokse eestvedaja Stina Leek, kes peab end oma viieaastase kogemustepagasiga algajaks. Kultuuripealinna toetus on pakkunud talle platvormi unistamiseks ja suuremalt mõtlemiseks. Kui mõne pikka aega väljal olnu jaoks võib Tartu 2024 olla kõigest järjekordne projekt, siis Leegile oli tiitliaasta ajastus täiuslik. Näiteks on ta saanud reisida Tartu 2024 toetusel tänavakunstnikuna Saksamaal ja Šotimaal. Välismaal Tartu tänavakunsti tutvustamine on kasvatanud tohutult Leegi enesekindlust, kuid sundinud teda ka end kunstnikuna rohkem tõestama. „Areng on olnud igal tasandil meeletu,” kinnitab Leek.

Ka Ajuokse jaoks avas Tartu 2024 toetus akna Euroopasse, kui rühmitus sai võimaluse korraldada oma esimene residentuur. Tartus võõrustati tänavakunstnikke Itaaliast, Soomest, Lätist ja Leedust. Leek on väga tänulik, et Ajuokse meeskonda usaldati ja anti võimalus katsetamiseks: „Vaid selle toetuse abiga päris kõiki unistusi täita ei saanud, aga tänu sellele hakkasime Ajuoksega edasi push’ima, et kust me saaks veel raha, entukas ja motivatsioon olid laes ning lõpuks saimegi tehtud.”

Kolm aastat põhitöö kõrvalt kultuurikorralduse virvarris toimetanud Carmen Kask oli sel kevadel üks KAUGE korraldajatest, lüües kaasa ka unda tiimis – mõlemad festivalid keskenduvad alternatiivmuusikale ja -skeenele. Varem oli Kask korraldanud üritusi koos seltskonnaga omade jõududega, ühel hetkel kutsus aga Tartu 2024 tiim tegijad programmi, kuna just põrandaalusest jäi seal vajaka. Nii sündiski KAUGE – korraldajate eelnevatest üritustest viis korda suurema külastajate arvu ja eelarvega festival. „See oli üllatav, et kuskil on keegi meie üritusi märganud ja pidanud neid toetuse pakkumise vääriliseks. Aga see kogemus andis suure tõuke ja energia edasi tegutsemiseks,” lausub Kask, kes sai ka projekti kirjutamisega käe valgeks. Kui enne olid Tartu alternatiivskeene grupid tema hinnangul rohkem omaette tegutsenud, siis KAUGE aitas neid kokku tuua ja mastaapi suurendada. Koos leiti olulised pidepunktid. Ta toob välja, et kui festival oleks toimunud Tallinnas, ei oleks see nii eriline olnud. Tähtis oli, et midagi säärast saaks teha just Tartus, kus ööelu on paljude meelest varjusurmas. Ja tulemus ületas ootuseid – Kask rõõmustab, et ka välisartistid jäid kogemusega igati rahule, mõni on isegi välja toonud, et see oli nende aasta highlight. Kõik, mis sai hästi minna, nii ka läks.

Kuigi Vanemuist ja ERMi pole noored veel juhtima asunud, on Vaheri silmis hakanud jää viimaks liikuma. Tema tütar võtab Tamme Gümnaasiumis valikkursust „Tartu 2024 kultuurikorralduse alused”. Lõuna-Eesti 14–19-aastastele noortele suunatud arenguprogrammist Tartu 2024 Extended on aga kolme lennu jooksul läbi käinud üle saja noore. Mõnest neist võiks tulevikus sirguda Vanemuise uus juht. „Ma näen, et järgmine põlvkond on olulistesse asjadesse juba kaasatud,” ütleb Vaher lootusrikkalt. 

Bürokraatia sööb hinge seest

Vestluste käigus kuuleme, et Tartu 2024 jagatud raha oli hoopis teise kaaluga kui näiteks Kultuurkapitalist saadav toetus. Kultuuripealinna bürokratiseerumine on leidnud endale koha kultuurikorraldajate folklooris. Küll kuuleme nõudest prügikoguseid liigiti kaaluda. Küll lõpututest ümarlaudadest ja seminaridest, kus oli kohustus osaleda. Küll seiretabelitest, mille üle isegi Statistikaamet uhke oleks. Küll terminist „arendusprotsess”, mis tekitab paljudes siiani hirmujudinaid. 

Näib, et nii mõnegi osaleja ja kultuuripealinna tiimi vahelt on (vähemalt) üks suur ja paks must kass läbi jooksnud. Leidub arendusprotsessis osalenuid, kes olid nõus vastuseid andma vaid off the record, aga ka neid, kes põhimõtteliselt keelduvad Tartu 2024 teemadel rääkimast. Bürokraatia masinavärgi hammasrataste vahele jäi ka väärt projekte, mille eestvedajad otsustasid programmi pürgimisest loobuda. Nemad pole kõrvalejäetud, nad on ise kõrvale astunud. 

Tartu Kunstimuuseum osales Tartu 2024 programmis mitme olulise näitusega. Nad tõid oma viltuse maja näitusesaalidesse New Yorgi ja Tallinna vahel pendeldava Kris Lemsalu ning ERMi Praha sürrealistid. Muuseumi direktori Joanna Hoffmanni sõnul kaaluti aga mitu korda tõsiselt kultuuripealinna rongilt mahaastumist. Tänase päevani arvab osa temast, et seda protsessi poleks pidanud lõpuni kaasa tegema. „Muretsesin eelkõige, kas mu tiimil jagub selleks vaimset ressurssi,” ütleb Hoffmann selgituseks. Tema peamine etteheide puudutab arendusprotsessi, mille käigus kogetu tekitas usaldamatuse õhkkonna, mille pinnalt polnud lihtne edasi minna.

Villem Varik, elektroonilise muusika festivali unda üks eestvedajatest, jagab paljuski Hoffmanni seisukohta. Ta on korraldanud rohkem kui 1500 kultuuriüritust, kuid tundis, et talle hakati ühtäkki õpetama kultuurikorralduse baastõdesid. „Kõik pandi sama küna ette, nagu keegi poleks kunagi teinud ühtegi kontserti,” on Varik kriitiline. Ta tundis, et pole kultuuripealinna meeskonnale mitte partner, vaid teeb nende heaks tööd. Kultuuripealinnaga sõlmitud lepingu kohaselt oli arendusprotsessis osalemine kohustuslik. „Miks ma pean kaheks päevaks mingile turundusseminarile kohale minema, kui nad oleksid võinud mulle lihtsalt slaidid saata? Kes mulle selle ajakulu kinni maksab?” küsib Varik.

Tõele au andes, Tartu 2024 maksis arendusprotsessis osalemise eest kultuurikorraldajatele stipendiumit vahemikus 3900–6000 eurot projekti kohta. Kuidas seda kasutada, oli iga projekti enda otsustada. Selle raha eest käisid näiteks Tartu Kunstimuuseumi töötajad uurimisreisidel Tšehhis. Erni Kask nimetab arendusprotsessi tasustatud täiendkoolituseks. Üldiselt kultuurivallas midagi sellist ei kohta. Mõnikord korraldatakse infopäevi. Kase sõnul võtsid tartlased šnitti 2018. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit kandnud Leeuwardenist. „Tuginesime ka teistele inkubatsioonidele. Ettevõtluses ei ole see midagi ebatavalist, aga tundus, et mõne kultuurikorraldaja jaoks oli see väga šokeeriv,” lausub Kask.

Näib, et nii mõnegi osaleja ja kultuuripealinna tiimi vahelt on (vähemalt) üks suur ja paks must kass läbi jooksnud.

Seejuures tunnistavad Tartu 2024 tiimi liikmed ka ise, et seda protsessi oleks saanud korraldada paremini, rohkem projektide eripäradega arvestades. Enamik kohtumisi toimus koroonaperioodil ja veebisilla vahendusel, ka projektidele tagasiside andmine oli seetõttu kirjalik, nii et osa kontekstist läks kaotsi. Berk Vaher leiab, et ka projektide skaleerimisel pingutati kohati üle: „Tahtsime ajada suureks ja massiivseks asju, mis võib-olla töötavadki kõige paremini väiksena.” See selgitab osaliselt valulikku reaktsiooni. 

Mündi teisel poolel on veendumus, et sellist raputust oli kultuuritegijatele tarvis. „Üritasime tuua kultuurikorraldajad nende tavapärasest rutiinist välja ja panna nad tõesti tegema midagi suuremat laiemale rahvusvahelisele publikule,” selgitab Vaher, kelle hinnangul iseloomustas Tartu ja Lõuna-Eesti kultuurielu väljend „omadelt omadele”. Tartu 2024 tiim tahtis, et rahvusvaheline koostöö tähendaks midagi sisulist, mitte ühte läti bändi festivalil.

Torpi hinnangul on kultuuriväljal niivõrd palju juurdunud stampmõtteid, mille murdmiseks on säärane teistmoodi praktika tarvilik. „Ületurundus on halb, aga raha oleks ikkagi vaja. Või raha oleks väga vaja, aga eraraha kaasata ei taha,” toob ta mõned näited. Kui arenduskohtumistel pandi osalejad olukorda, kus tuli leida arvestataval määral kaasrahastust, siis oli ainuüksi see Vaheri sõnul paljude jaoks harjumatu. Hiljem on mõned esialgu skeptilised kultuurikorraldajad teda tänanud, öeldes, et nad hakkasidki teistmoodi mõtlema.

Tiigrihüpe kultuurikorralduses

Ühed teistmoodi mõtlejad pesitsevad Otepää külje all Maajaama-nimelises tehnoloogia- ja kunstitalus. Õigem oleks muidugi öelda, et talupidajatest kunstnikepaar Timo Toots ja Mari-Liis Rebane jagasid algusest peale Tartu 2024 korraldusmeeskonnaga sarnast mõtteviisi. Nende soov oli teha näitus, mida külastaksid inimesed, kes kohtuvad kaasaegse kunstiga harva või üldse mitte. Midagi sellist, mis kõnetaks ka masse. Aga nii, et kunstilises kvaliteedis ei tehta järeleandmisi.

Selle eesmärgi Maajaama eestvedajad ka saavutasid. Näitust „Metsikud bitid” külastas pea 7000 inimest 20 riigist. Üle kümne aasta residentuuripaigana tegutsenud Maajaam murdis ennast sellega jõuliselt kohaliku kultuurihuvilise teadvusesse. Ilma Tartu 2024 toe ja võimenduseta poleks see olnud võimalik. 

„Me pidime mõtlema külastaja teekonna peale vabas õhus: kuidas inimene saabub, kuidas info kätte saab, kuidas tagada ligipääsetavus erivajadusega inimestele, kuidas me üleüldse oma sihtgrupid kätte saame,” loetleb Rebane teemasid, mille mõtestamisega arendusprotsessis tegeleti. Maajaama eestvedajatel tekkis selle käigus usaldus Tartu 2024 meeskonna vastu. Näiteks pakkus kultuuripealinna tiim Maajaamale võimalust osaleda satelliitnäitusega Kaunas 2022 kultuuripealinna programmis. Sealt edasi tundus rahvusvaheline koostöö järjest loogilisem. Möödunud aastal tegi Maajaam koostööd Põhja-Lätis asuva Savvaļa vabaõhu-kunstipargiga, kellega sepitsetakse juba tulevikuplaanegi.

Residentuuripaiga kontekstis on Maajaamas juba harjutud globaalselt mõtlema. Ka „Metsikute bittide” näitusele eelnes kaks kunstiresidentuuri, kuhu laekus üle 600 avalduse kunstnikelt üle maailma. Maajaamale kui residentuurikohale oli tegemist omamoodi tiigrihüppega. Rebase väitel on näitus olnud tõukeks, et luua Maajaamas residentuuris olevatele kunstnikele maksimaalselt head tingimused ja toetav struktuur loominguga tegelemiseks. Ka siin ulatas Tartu 2024 oma abikäe, tellides uuringu Eesti loomeresidentuuride kaardistamiseks. Rebane nimetab seda kultuurielu korrastamise mõttes ülioluliseks dokumendiks: „See oli üks paljudest sammudest, mis võimaldasid 2023. aasta kevadel sündida Eesti Loomeresidentuuride Võrgustikul.”

„Kultuuripealinn saab anda sõbraliku müksu või tõuke kunstimaailma mõjutamiseks. Initsiatiiv, mida sellega edasi teha, peab tulema ikkagi valdkonna enda seest.” – Mari-Liis Rebane

Sellised kaadritagused tegevused kultuurikorralduse köögipoolel, millega ei kaasne uhkeid kõnesid ega fotojäädvustusi, kuid mis kultuurivaldkonnas toimetajate elu ühel või teisel viisil märkimisväärselt mõjutavad, moodustavad Kati Torpi sõnul kultuuripealinna tegevustest kolmandiku. Näiteks töötas Tartu 2024 välja keskkonnahoidliku kultuurikorralduse juhendi, mida peavad kõik programmis osalevad projektid järgima. Lisaks mainib Torp kaardistusi seoses ligipääsetavusega ja võimestustegevusi noorte ja hariduse vallas.

Rebane leiab, et väikeseid positiivseid tõukeid, mis pole eriti nähtavad, on kultuuripealinn andnud palju. Ta võrdleb kultuuripealinna vurriga: „Kultuuripealinn saab anda mingi sõbraliku müksu või tõuke kunstimaailma mõjutamiseks. Initsiatiiv, mida selle müksu või raputusega edasi teha, peab tulema ikkagi valdkonna enda seest.” 

Mida teevad Maajaama eestvedajad sisse lükatud hooga? Rebane ütleb naljatades, et mõned külastajad on talle juba märku andnud oma valmisolekust tulla järgmisel kevadel metsatuka äärde piletijärjekorda. Ta vihjab uuele aastale: „Peame plaani järgmisel aastal väiksemas mahus midagi sarnast korraldada.” Tänavu proovivad Rebane ja Toots vahelduseks mõnest kultuuripealinna üritusest ka külastajatena osa saada.

UFOd ja FOMO

Ainuüksi suve lõpuks oli toimunud üle tuhande ürituse suurkontsertidest lilleseadjate jõuproovini ning matkadest taliteedel aruteludeni saunalaval. Kati Torp selgitab, et see arv pole kuidagi tehislik, ürituseks loeti väikseimadki ettevõtmised, näiteks mõni giidituur või vestlus kunstnikuga. Rääkida ümmarguste numbrite keeles on olnud ühelt poolt teadlik turunduslik otsus, teisalt soovis Tartu 2024 pakkuda midagi kõigile – sihtgrupistatud sai kakskümmend omavalitsust ja terve inimese elukaar. Torpi sõnul peab iga piirkonna maksumaksja midagi tagasi saama: „Ei saa öelda, et tulge kõik Tartusse, mis see 50 kilomeetrit ära ei ole.”

Kultuuripealinna tiim lõi spetsiaalsed taotlusvoorud, näitamaks, et ka pisemaid kogukondi ja nišimaid üritusi ei ole unustatud. Mingitele üritustele pakuti raha asemel seevastu turunduslikku tuge. Nii sai Tartu 2024 märgi külge kristlik laulupidu, aga ka mõni külalaat. Kultuurihuviliste jaoks muutus tervikpilt nõnda tajutavalt laialivalguvaks. Isegi Berk Vaheril on kadunud käest järg, milline üritus kuulub ametlikult programmi ja milline mitte. Mis siis veel rääkida suvalisest inimesest tänavalt. „Tema jaoks on see kõik üks voog,” nendib Vaher, kes on seisukohal, et programmisõel oleks võinud olla tihedam.

Tartu 2024 soovis pakkuda midagi kõigile – sihtgrupistatud sai kakskümmend omavalitsust ja terve inimese elukaar.

Ometi on neid, kes ei leidnud programmist midagi paeluvat. „Midagi üllatavat ja värsket ei olnud,” kurdab Tartu Postimehe kultuuritoimetaja Raimu Hanson. Samas selgitab Hanson, et tal ongi juba viimased paar aastat kultuuriüritustest küllastus olnud. Ta oleks oodanud, et kultuuripealinnaga kaasneb rohkem sära ja esimese suurusjärgu tähti. „Sting ja Bryan Adams on penskarid nagu mina,” naerab Hanson.

Just Tartu 2024 muusikaprogramm on saanud avalikkuses kõige rohkem sugeda. See ei ole vastanud kultuuripubliku nõudlikule maitsele. Kõlanud on etteheiteid, et tartlaste meelt on lahutanud parim enne tähtaja ületanud retroartistid. Kuhu jäid Björk ja James Blake, muusikud, keda kultuurirahvas ise kuulab? Või Jungle, kes tänavu Haapsalus esines? Just see kirss olevat Tartu 2024 programmi tordilt puudu jäänud.

Vaher peab sellist kriitikat üleolevaks: „Ega popkultuur pole ühe seltskonna monopol. Keskealiste popkultuur pole vähem väärtuslik kui mingi trendilooja oma.” Need „retroartistid” tõid kahel õhtul Tartu lauluväljaku pilgeni täis. Vaher kahtleb, kas Jungle oleks seda suutnud. Pealegi, kultuuripealinna osana väisasid Tartut ka artistid nõudlikumale maitsele, nagu Jacob Collier ja HAUSER. „Kultuuripealinna slängis nimetatakse Stingi ja Bryan Adamsit UFOdeks. Tuleb kuskilt kõrgelt-kaugelt, teeb siin oma esinemise ära, kuid märksa kestvam jälg jääb hoopis väiksemast üritusest,” tuleb Vaher tagasi vajaduse juurde pakkuda mitmekesist programmi, mitte keskenduda ühele-kahele suurnimele.

Torpilt kuuleme, et Tartu 2024 pidas läbirääkimisi kõigi Baltikumis tegutsevate kontserdikorraldajatega, kuid maailmanimede Tartusse meelitamiseks seisis ees liiga palju tõkkeid, alustades staadionikontserdi korraldamiseks vajaliku taristu puudumisest kuni lennuliinide vähesuse ja Tartu väiksuseni välja. „See ei olnud kureerimisotsus, et võtame Stingi,” lausub Torp. Ta täpsustab, et isegi kui Sting kuulus Tartu 2024 põhiprogrammi, toetati kontserdikorraldajaid marginaalse summaga. Adams ei saanud kultuuripealinna rahapotist aga sentigi.

“Kultuuripealinna slängis nimetatakse Stingi ja Bryan Adamsit UFOdeks. Tuleb kuskilt kõrgelt-kaugelt, teeb siin oma esinemise ära, kuid märksa kestvam jälg jääb hoopis väiksemast üritusest.” – Berk Vaher

Lõppude lõpuks paitas Tartu 2024 muusikaprogramm ka kriitiliste kultuurigurmaanide kõrvu. Aasta jooksul toimus hingitseva klubikultuuriga Tartus suisa kaks suurt klubimuusikaüritust: KAUGE ja unda. Mõlemat külastanud ja eelnevalt avalikkuses kultuuripealinna muusikaprogrammi suunas torkeid teinud Andrei Liimets meenutab, et kui ta kevadel KAUGE festivali nautis, vilksatas tal peast läbi mõte, et sellist Tartut ta polegi varem näinud. „See meenutas mitte isegi Tallinna, vaid Berliini,” kõneleb ta tunnustavalt.

Promomissurve – kõigile kõike! 

„See oli vastik!” Nii võtab Raimu Hanson kokku möödunud aastal tema postkasti tabanud pressiteadete laviini. Need kõik tulid Tartu 2024 peakontorist. Hansonile näis, et tiitliaasta eel püüti igast käepigistusest ja väikesest kokkuleppest teha pressiteatevääriline sündmus. Kogenud kultuuriajakirjanikul tekkis pressiteadete lasust mürgitus, mida võimendas sõnumite liigne bürokraatlikkus. „Liiga palju kommunikatsiooni jõudis kahjuks minuni. See oli mulle täiesti vastukarva,” rehmab Hanson.

Ta pole ainus. Ka Müürilehe toimetuse postkastid olid ummistunud olukorras, kus tiitliaastani oli jäänud veel 12 kuud. 2024. aastale eelnenud aeg rullis end lahti pikalt, nii jõudsid ootus ja põnevus maha jahtuda, mida võimendas omakorda Tartu 2024 kaubamärgiks kujunemise protsess. Meil on olemas Tartu 2024 jäätis, limonaad, õlu, leib, kook, kohuke, naps, supp, piim, rääkimata sokkidest, pusadest, särkidest, kottidest, seebist ja saabastest. Tartu 2024 – kõht täis ja riided selga! Kui riigieelarve kärpearuteludes heidetakse teatritele ette, et miks nad puhvetis näitlejate näolappidega kruuse ja särke ei müü, siis kultuuripealinn teeb juba seda kõike. Astmes kolm. Nüüd on aga nördinud kultuuriavalikkus.

Ühe anonüümseks jääda soovinud kultuurikorraldaja hinnangul ei saavutanud Tartu 2024 lõpuni tasakaalu avangardi ja kommertsi vahel. Kahe äärmuse vahel pendeldades ei leitudki lõpuks oma identiteeti üles, mis peegeldus ka programmis, kui tiim ise korraldas eesti peavooluartistidega üleprodutseeritud suvekontserte, samas kui kultuurikorraldajatelt nõuti nui neljaks uudsust ja teistmoodi lähenemist. 

Berk Vaher avab ületurunduse poolt, nentides, et pärast tiitliaasta avapauku kõlas nurin, et mitte midagi pole toimunud, ning nii tekkis kultuuripealinna tiimil promomissurve, näitamaks, et elu käib. Torp aga kinnitab, et kultuuripealinna tiim pole teinud teadlikku valikut üle brändida. Küll aga valiti turundusstiil ja lahendused, mis töötavad ettevõtluses. „Me ei saa teha kultuuri ainult kultuuriinimestele,” kommenteerib Torp, kes ka ise eelistanuks vähem jõulist lähenemist.

Mürareostuse üle kurtjate kõrval on siiski ka neid, keda kultuuripealinn uhkeks teeb. Kuuleme, kuidas mõned inimesed tahavad Tartu 2024 silti endale külge pookida, ilma et oldaks programmiga seotud. Näiteks oli keegi vanavaralaadal endale Tartu 2024 lipiku välja printinud ja külge kleepinud, keegi teine oli küpsetanud kultuuripealinna saiakesi. Rääkimata nendest, kes pole küll kultuuripealinnalt rahalist toetust saanud, kuid kes on näiteks meediapartnerluse korras ikkagi Tartu 2024 logo oma plakatitele lisanud. Järelikult brändil on mainet!

Tartu 2024 jäi kohe tiitliaasta avatseremooniaga „Kõik on kokku üks” ajakirjanikele hambu.

Tõsi, meediapildis see tihti ei peegeldu. Tartu 2024 jäi kohe tiitliaasta avatseremooniaga „Kõik on kokku üks” ajakirjanikele hambu – meediat huvitas, mida tehakse pea miljoni euro eest ja kas see on ikka õigustatud. Tartu Postimees kiirustas võrdlema kulusid teiste suurürituste ja festivalide omadega. Jätkati hinnanguliste pealkirjadega, nagu „Kes päästaks kultuuripealinna aasta?” ja „Esimesed kolm kuud pole Tartust veel säravat Euroopa kultuuripealinna teinud”. Vaher oleks oodanud, et kultuuripealinn on rohkem intellektuaalse diskussiooni osa, kuid ajakirjandus eelistas sellele vastandumist ja klikke. 

Kui mõned inimesed kurdavad, et teavet ürituste kohta peab otsima taga tikutulega, info lihtsalt ei liigu, siis Tartu 2024 tiim on näinud kurja vaeva, et nende pressiteadetest ei kakutaks välja seda osa, mis ütleb, et mingi kultuuriüritus on Tartu 2024 programmi osa. Vaher vangutab pead ja tõdeb, et nõnda ei jõuagi kultuuripealinn inimeste teadvusesse. Samas kirjeldab kultuuripealinnalt 2024. aastal Kullaaugu filmimuusika residentuuride korraldamiseks raha saanud Villem Varik, et tema pidi lisama Tartu 2024 sümboolika ka aasta varem toimunud esimesele residentuurile, mida rahastati hoopis teistest allikatest. Võib-olla on siin kõigile õppimiskoht?

Mitte-Tartu

Tartu 2024 kontori seinal ripub Valdur Mikita mõttest inspireeritud tagurpidi Eesti kaart. Miks tagurpidi? Sest kaartidel olevat tugev psühholoogiline efekt, mille kohaselt ülal ehk põhjas asuvad targemad ja jõukamad inimesed. Eesti puhul vaatab Tallinna ja Harjumaa elanike jõukus tõepoolest ka statistikast vastu. Mikita pani ette 2024. aastal Eesti psühhogeograafia pea peale keerata. Sellisel juhul võtaks Tallinna asemel Eesti põhjapoolseima linna koha sisse hoopis Valga. Linn, mis tiitliaastal mitut puhku kultuurihuviliste radarile jõudis: sealt läks suvel läbi Maailma Maaliini kunstiretk, sügisel „Läbi linna” rännaklavastus, juunis toimusid paralleelselt elektroonilise muusika festival Valga Glow ning lühifilmidele pühendatud Valga Hot Shorts, õige hoo sai sisse Varese residentuur. Seni peamiselt piirikaubanduse ja tondilossidega uudiskünnist ületanud piirilinn näitas oma varjatud potentsiaali.

Valga Hot Shortsi (VHS) korraldajad Gert Põrk ja Johannes Lõhmus räägivad, et Valgas filmifestivali tegemise idee hakkas nende peas idanema juba aastaid tagasi: „Sattusime juhuslikult Valgas toimunud arhitektide suvepäevadele, kus keskne roll oli legendaarsel Säde hotellil, millest sattusime vaimustusse.” Tartu 2024 osana oli viimaks võimalik piirilinna vastu tekkinud ammune sümpaatia millekski konkreetseks vormida. Seejuures sai VHS nii sooja vastuvõtu osaliseks, et Põrk ja Lõhmus plaanivad festivaliga jätkata. Kui esimesel aastal oli väljakutse kohalikke valgalasi filme vaatama meelitada, siis edaspidi soovivad Põrk ja Lõhmus teha rohkem koostööd lõunanaabrite suunal. Esimest korda festivali korraldades ei olnud neil selleks lihtsalt piisavalt mahti.

Valga Muuseumis oli selle aasta suvekuudel üleval aga Ida-Euroopa autsaiderkunsti näitus „Varjatud maailmade avardumine”. See oli kolmeosaline näitus, mille kaht ülejäänud osa sai vaadata Tartu Ülikooli muuseumis ja Viljandis Kondase Keskuses. Tartu 2024 vaatest oli see musterprojekt – tegemist oli kolme institutsiooni hõlmanud rahvusvahelise näitusega, mis tõi külastajateni midagi täiesti ainulaadset. See näitus võiks olla ka indikatsioon sellest, kuivõrd Tartu-keskne kultuuripealinna aasta kokkuvõttes oli. Kondase Keskuse juht ja näituse idee vedur Mari Vallikivi tõdeb, et Valga jäi külastajatele ikkagi kaugeks, kuigi Euroopa mõistes on distantsid Eestis olematud. „Valgas käisid lätlased, mitte tallinlased,” märgib Vallikivi. Ka Kondase Keskuse külastajanumbrites tema sõnul kultuuripealinna aastal märgatavat hüpet ei toimunud. Põhjus võib Vallikivi hinnangul olla selles, et kultuuripealinna kaardil oli Viljandi väike täpike. Saar, millel puudusid ühendused teiste piirkondadega.

Samal ajal kui väljaannete toimetajad ägisesid pressiteadete laviini all, tundsid ürituste korraldajad Lõuna-Eesti regioonis, et nende sõnumeid ei tõsteta piisavalt esile.

Mõnes teises omavalitsuses polnud probleem aga mitte geograafiline äralõigatus, vaid info levik. Samal ajal kui väljaannete toimetajad ägisesid pressiteadete laviini all, tundsid ürituste korraldajad Lõuna-Eesti regioonis, et nende sõnumeid ei tõsteta piisavalt esile, nad ei pääse pildile. Kastre valla endine kultuurispetsialist ja kahe kultuuripealinna ürituse peakorraldaja Madli Teller avastas end tänavu olukorrast, kus ta pidi paralleelselt täitma oma põhitööst tulenevaid ülesandeid, korraldama kahte suurüritust ja olema vallas kultuuripealinna kontaktisik. See oli oma võimete piiril töötamine, kohati neid piire isegi ületades. Ka „Varjatud maailmade” projektiga tegeles algusest lõpuni ainult kaks inimest, mõlemad Kondase Keskusest. Vallikivi sõnul ei jagunud neil kultuuripealinna bürokratiseerumise tõttu sisuliseks tööks piisavalt võhma. Väiksemates kohtades pole tihti puudu mitte tegijate professionaalsusest ega entusiasmist, neid on lihtsalt füüsiliselt liiga vähe.

Telleri kogemuse põhjal on hajusama asustusega valdades harjutud töötama eesmärgiga korraldada palju õnnestunud väikeüritusi. Ka Teller ise liigub oma mõtteviisilt ja eelistustelt väiksemate ja kogukondlikumate kultuuriürituste suunas. Kultuuripealinna puhul tajus ta aga nii valla kui ka Tartu 2024 survet teha midagi suurt. Seda tellimust Teller esiti täitma asuski, kuid suutis õigel hetkel ise pidurit vajutada. Festival Kaera-Jaan keskendus lõpuks rohkem kogukonnatööle ja inimeste lugude jutustamisele. Niisamuti tõstis kolme valla koostöös sündinud Taliteede festival esile Emajõe-Suursoo piirkonna eripära. Teller usub, et sellistest projektidest võitis kultuuripealinn väga palju: „Regioonide kaasamine lisas programmile tugeva omapära.” 

Õhku jääb ainult küsimus, kas üheksateistkümne Lõuna-Eesti omavalitsuse kaasamisega tasus Tartu oma tagamaale aastatega talente ära tõmmates kogunenud võla – nagu Vaher seda selgitab – või oli tegemist alles esimese tagasimaksega.

Kas entusiasm käib käsikäes kõrbelõhnaga?

Hirm midagi nullist alustada on tihti suur, ent kultuuripealinna aasta ärgitas tegutsema ja andis võimaluse viia ellu ideid, mis tõenäoliselt ei oleks muidu iial päevavalgust näinud. Elina Masing on olnud kultuuripealinnaga seotud mitut pidi – muu hulgas lavastajana drag-etenduses „Siinpool sood”, mis sai Tartu pulbitseva drag’i-kogukonna jaoks oma sisutiheda programmiga oluliseks võimestajaks. Kui aastatetaguse keerulise lavastajadebüüdi järel oli Masing mõelnud, et ta ei taha enam kunagi võtta midagi ette suure tiimi ja produktsiooniga, siis Tartu 2024 julgustas oma vanade haavadega tegelema. See tasus ära: „Sain kogemusi, mida muidu ei oleks saanud, ja kohtusid inimesed, kes muidu ei oleks kohtunud.”

Berk Vaher loodab, et sellest aastast on nüüd vunk sees, justkui oleks tohutu õhinaga trenni teinud, piimhape pitsitab ja tahaks lihastes pakitseva surinaga midagi edasi teha. Ometi on nii mõnedki kultuurikorraldajad tajunud lihasvalu ja kõrbelõhna – õhus on läbipõlemise märgid, õhin on raugenud. Kardetakse järgmist aastat – kas suudetakse üldse tööpohmellist toibuda? Joanna Hoffmann toob välja, et kultuuripealinna aasta on olnud töiselt tunduvalt tihedam: „Tunda on, et kõik kultuurikorraldajad teevad kõvasti rohkem tööd kui tavaliselt. Töine pinge on väga selgelt õhus.” 

„Fookus oli sellel, et kõik teeksid oma töö ära super hästi, aga kordagi ei keskendutud sellele, mille arvelt see tuleb või kuidas ennast seejuures hoida.” – Joanna Hoffmann

Hoffmann peab läbipõlemist ja nõrgenenud vaimset tervist selliste mastaapsete projektide varjuküljeks, mis suure hurraatamise tagant sageli välja ei paista. Räägitakse külastajanumbritest ja rahast, tähelepanust ja edukusest. Tema sõnul lõi enamik tegusaid inimesi kultuuripealinna programmis kaasa oma põhitöö ja -tegemiste kõrvalt. Edukuse kuldmündi teiselt küljelt vaatab paratamatult vastu laastav mõju tervisele. „Meil on sooritusühiskond – fookus oli sellel, et kõik teeksid oma töö ära super hästi, aga kordagi ei keskendutud sellele, mille arvelt see tuleb või kuidas ennast seejuures hoida,” lisab Hoffmann. Tema arvates võiks vaimne tervis olla 21. sajandil suurprojektides keskne teema. 

Ometi mainib Kati Torp, et enesehoid on olnud tuumne, see on olnud tiimisiseselt luubi all, töösse on olnud kaasatud vaimse tervise eksperdid, ärakukkunuid on vähe. Kolleegidel teistes kultuuripealinnades on olnud kaadri voolavus tunduvalt suurem. Programmile otsa vaadates leiab sealtki mõndagi asjakohast: kevadel toimus Vaimse Tervise Festival, pimedail novembriõhtuil alustab Lõuna-Eestis taas tuuritamist Peaasja ja Kinoteatri koostöös loodud stand–up „Vaimne tervis on nagu porgand”. Lavale astuvad naljakirjutamise koolituse läbinud kohalikud, nad räägivad vaimsest tervisest läbi naeru. Ehk oleks porgandit vajanud ka projektides osalenud? 

Tibusid loeme aastal 2034

Mis see kultuuripealinn õigupoolest on? Kellele seda vaja oli? Kas lõunaeestlastele, et näidata neile seda, mis toimub mujal maailmas? Või välisturistidele Tartu ja Lõuna-Eesti tutvustamiseks? Neid küsimusi viskavad mitmed allikad vestluste käigus ise õhku. „Mis jälje kultuuripealinn 2011. aastal pealinna jättis?” küsib Ivar Põllu. Üritame meenutada, esimese asjana tuleb pähe kultuurikilomeeter. Füüsiline sekkumine linnaruumis, sedagi enam pole. Tiitliaastal Tartusse ühtegi uut maamärki ei püstitatud. Oli küll suur punane silt Raekoja platsil, kuid mis jääb alles pärast selle teisaldamist?

Tartu 2024 põhimõte oli algusest peale betooni asemel inimestesse investeerida. Suunata raha sinna, kus kultuur päriselt sünnib. Mõnikord väljendus see investeering otseselt rahas. Enamasti aga milleski abstraktsemas, nagu inimestevahelised kontaktid, kogemuste vahetamine, välisreisid, eri kultuurivaldkondade üksteisele lähemale toomine, julguse ja teotahte süstimine. Eesmärk oli aidata igakülgselt kaasa kultuuritegijate professionaliseerumisele.

Tartu 2024 põhimõte oli algusest peale betooni asemel inimestesse investeerida. Suunata raha sinna, kus kultuur päriselt sünnib.

Pole kahtlustki, et kui aastanumber vahetub, hakkavad ilmuma lehelood, kus lüüakse numbreid kokku. Kui palju oli külastusi, kui palju ööbimisi, kui palju käis välisturiste, kui suure summa nad Lõuna-Eestisse jätsid. Sellest arvude kogumist peaks justkui selguma tõde – kas kultuuripealinn õnnestus või mitte. Me mõõdame edu selles, mida oskame mõõta. Eelnevalt loetletud panus inimressurssi jääb tihti mõõdikute haardeulatusest välja.

Kummati ütleb Berk Vaher, et Tartu 2024 mõju peaks tegelikult mõõtma alles aastal 2034. Tallinn 2011 loomenõukogu liikmena on Vaher hakanud alles nüüd nägema toonase visiooni realiseerumist näiteks linnaruumis. „Mingitele inimestele oli see toona väga tähtsaks julgustavaks tõukeks ja tänu sellele on võib-olla hakanud Tallinnas lõpuks toimuma mingisugused suuremad protsessid,” leiab Vaher. Rääkimata sellest, et Tallinn 2011 eestvedajad juhivad praegu mitmeid olulisi kultuuriprotsesse Eestis.

Aga inimene tänavalt, kes ei korraldanud 2024. aastal Lõuna-Eestis mitte ühtegi näitust, teatrietendust ega kontserti, mille tema sellest aastast kaasa saab võtta? Vaher loodab, et kohalike eluhoiak on tänu kultuuripealinnale muutunud: „Tahan, et võtaksime asjad enda kätesse, mitte ei kisuks vimma Eesti, Euroopa ja muu maailma vastu, kurtes selle üle, kuidas meid on kõrvale jäetud.” Ehk lühidalt: teotahe võiks aastast 2024 alles jääda.