See on nüüd ühe tagurliku neoludiidi pihtimus. Sellise, kellel pole nutitelefoni, kes ei säutsu Twitteris ja kes eelistab lugeda uudiseid paberkandjal. Olukorras, kus inimene usaldab ennast vabatahtlikult järjest rohkem tehnoloogia teenistusse, on iga väljavõideldud ruutmeeter tehnoloogiavabas oaasis kulla väärtusega. See on võimalus rebida ennast lahti kõikehaaravast olevikuhetkest, mille küüsi langenud kurdavad üha kiireneva elutempo üle, et otsida siis abi mõnest jooga- või ajaplaneerimisrakendusest. See on ilmselt nüüdisaja paradoks, et tehnoloogia eest põgenetakse tehnoloogiliste vidinate abiga.

Ekraanide orjastavasse rüppe langemine on tänapäeval loomulik. Räägitakse sellistest mõistetest nagu clickbait, binge-watching, multitasking ja selfie. Informatsioonist on saanud lakkamatu voog, mille edastamiseks tuleb luua järjest uuemaid (ja reeglina ka lühemaid) formaate. Hiljuti tuli Postimees välja uudse kontseptsiooniga – 10 päevauudist, mida peaksid teadma. See on edasiarendus bit-sized uudistest, kus oluline tuuakse lugejani punkthaaval. Seda, kas see tuleneb Powerpointist või veebikeskkonna spetsiifikast, ma ei tea, aga ajakirjandusväljaannete käsutuses on olnud pikka aega tehnoloogiad, mis näitavad täpselt, mida lugeja luges ja millal tema tähelepanu hajus. Pikkade punktideks jaotamata tekstide puhul hajub see kiiremini. Seepärast on mul kuri kahtlus, et kui kirjanik Mihkel Muti Loomingus ilmunud essee „Josef Knechti lootuste luhtumine. Märkmeid neoinfantiilsusest” ERRi veebiväljaandes avaldati, lugesid selle läbi vähesed. See oli tl;dr-tekst. #walloftekst

Mutt nimetab praegust ajastut neoinfantiilseks: noorus üha pikeneb, lapsevanemaks saadakse aina hiljem, vabaduste lisandumisega pole kaasas käinud suuremat vastutustunnet. „Üha enam elatakse absoluutses olevikus,” nendib Mutt. Minevik on muutunud neoinfantiilse inimese jaoks turumajanduse toimimisloogika järgi kohandatud museaalseks vaatamisväärsuseks. Sidusat narratiivi isoleeritud antikvariaatsetest tükkidest koostada ei osata. Tulevik on aga lahustunud käesolevaks hetkeks. Neoinfantiilne inimene püüab päeva, kasutades ise selle tähistamiseks moodsamat ja lühemat väljendit #yolo. Kõikelämmatava olevikuhetke äärealadel kiduneb veel utopistlik mõtlemine, millest vaatab aga vastu seesama lapselik uskumus, et küll tehnoloogia meid maailma lõpust päästab.

Ma olen nõus Tõnis Kahuga, kes leiab Müürilehele antud usutluses, et tänapäeva ühiskonnal puudub utoopiline visioon. Sellele võib omistada erinevaid selgitusi, kuid kahtlemata mängib tehnoloogia naiivne kummardamine siin oma osa. Tehnoloogial on minu jaoks kaks puudust: see ei suuda unistada ega meid üllatada. Selle tulevikuhorisont on koodiga määratud. Paraku, kui inimene usaldab ennast turvaliselt tehnoloogia rüppe, kaotab ta niisamuti järk-järgult need võimed. Me adapteerume. Mõelgem kas või sellele, kuidas nn Gaussi koopula funktsiooni kasutamine riskide hindamisel päästis valla 2008. aasta majanduskriisi. Üht matemaatilist valemit usaldati rohkem kui omaenese teadmisi ja sisetunnet.

Me elame väga targal ajastul, kus meie käsutuses on suured andmepangad aastakümnete jooksul kogutud informatsiooniga ja algoritmid, mis võimaldavad ekstrapoleerida saadud andmeid 50–100 aasta kaugusesse tulevikku. Kui seda tarkust kasutab aga rumal, omakasupüüdlik, võimuahne ja neoinfantiilne seltskond, nagu Wall Streeti investeerimispankurid seda Gaussi koopula puhul olid, ei oota meid tulevikus hea uus ilm. Seepärast on minu jaoks kohati ka mõistetamatu, miks Steve Jobs või Elon Musk on omandanud sellise kultusoreooli. Või miks nimetatakse Twitterit geniaalseks ettevõtteks. Mida on geniaalset eneseväljenduse piiramises 140 tähemärgiga? Uute Skype’ide ja Twitterite kõrval vajab maailm rohkem kui kunagi varem mõtlejaid ja intellektuaale, kes sellest keerukusest ja teadmisest mõtestatud terviku suudaksid luua.

Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja