Ideaalis võiks rohepööre aidata ühiskondlikke ebavõrdsusi siluda, kuid praegu on arvukalt märke sellest, kuidas see neid nii globaalsel kui ka riiklikul tasandil hoopis võimendab.

Valimisprogrammides ja ühiskondlikus arutelus leidub vähe eesliiteid, mis oleksid intrigeerivamad ja polariseerivamad kui „rohe-”. See ilmestab selgelt, et rohepöördega ollakse viimaks tegudeni jõutud ja see on tulnud, et jääda.

Siiski kohtame iga päev teravat vastuseisu saastava majandamise ümberkorraldamisele. Nii mõnigi on kutsunud rohepööret keskkonna- ja inimvaenulikuks, uputades oma argumendid demagoogiasse, et „rohepööre on kallis” või „rohepööre on peale sunnitud”. Kes võtab vaevaks süveneda mõnda teaduslikku kliimaraportisse (soovituslikult viimasesse IPCC omasse) või viitsib kalkuleerida välja mittetegutsemise hinna, seljatab sellised argumendid kerge vaevaga. Rohepöördele on poogitud külge ka elitaarne maik, millel on ehk juba rohkem alust. Keskkonnakonverentsil esinev poliitik, kes muheleb, et tema sõitis kohale elektriautoga, liigitub elitaristi kategooriasse. Kopsaka investeeringuga peseb ta puhtaks oma käed, mõjudes privilegeerituna nii meie ühiskonna vaates kui ka makropildis.

Kas rohepööre on elitaarne globaalses vaates?

Fossiilkütustel põhinev majandus on olnud vägivaldne ja koormav – põhjustanud enneaegseid surmasid, mürgitanud looduskooslusi, rahastanud sõdu. Rohepööre ei taotle „ainult” halvimate kliimastsenaariumite ärahoidmist, vaid ka Putini-suguste petrodiktaatorite valitsusaja lõppu. Ukraina sõja tõttu käima lükatud REPowerEU rahastuspakett on vaid üks konkreetne näide, kuidas Euroopa Liit on otsustanud kiirendada märgatavalt enda lahtihaakimist Venemaa fossiilsest gaasist. Niisiis püüdleb rohepööre juba olemuselt rahumeelsema ja demokraatlikuma ühiskonna suunas, kus pole ruumi sõltuvusele sõjakurjategijatest. Vastupidi, eesmärk on energiasõltumatus ja säilenõtkus, kasutades taastuvaid ressursse, mida jätkub kõigile piisavalt.

Ka rohelise majandamise ökoloogiline jalajälg on koormav, kui eesmärk on rohkem toota, mitte vähemaga targemalt hakkama saada.

Ometi on selge, et päikesepaneelid kuluvad, tuulikulabad vajavad väljavahetamist, biokütused nõuavad kriitilist toorainet jne. Ka rohelise majandamise ökoloogiline jalajälg on koormav, kui eesmärk on rohkem toota, mitte vähemaga targemalt hakkama saada. Kui me ei juuri välja ekspluateerivat kasvuiha, vaid loodame veidi rohekama varjundiga business as usual’i edasi ajada, jääb tõeliselt transformatiivne siire saavutamata. 

Rohepöörde üllam eesmärk peaks olema õiglasem elu kõigile, kuid praegu oleme tunnistajaks rikka põhja ja vaese lõuna vahelisele hõõrdumisele, mis avaldub näiteks Euroopa Liidu kasvavas nõudluses päikeseenergia, biokütuste ja haruldaste muldmetallide järele. Igal juhul nähakse Aafrikas ja Ladina-Ameerikas ohtrate võimaluste ampluaad odava taastuvenergia tootmiseks ja Euroopa Liidu roheunistuste täitmiseks. Kohalikele elanikele võib see aga tähendada elukvaliteedi piiramist või halvemal juhul vägivaldset ümberpaigutamist – fenomen, mis on ristitud „rohekrahmamiseks”. Ehkki Euroopa Liidus võime  juubeldada transpordiheitmete vähenemise üle, tekib elektriautode võidukäiguga uut tüüpi ressursi- ja maakasutusmuutuse surve piiride taga. 

Selleks et mitte suruda rohelise kasvu koormat vaesemate riikide õlgadele, on esmajärjekorras möödapääsmatu tegeleda rikaste riikide nõudluse juhtimise ja vähendamisega. Võti peitub holistilistes lahendustes. Biokütustele üleminek transpordisektoris aitab vähe, kui vohavat autostumist ei ohjeldata ühistranspordivõrgu mugavdamise, rattateede arendamise ja autokeelupiirkondade loomisega. Taastuvenergiale üleminek on ebapiisav, kui me ei soodusta energiasäästu ja energiasüsteemi võimalikult laialdast hajutamist vastukaaluks suurettevõtetele, kes on maksimaalse kasumi nimel valmis tõmbama välja maksimaalseid võimsusi ka siis, kui energiajulgeoleku vaates saaks hakkama kõvasti vähemaga.

Ehkki Euroopa Liidus võime  juubeldada transpordiheitmete vähenemise üle, tekib elektriautode võidukäiguga uut tüüpi ressursi- ja maakasutusmuutuse surve piiride taga.

Aga Eestis?

Eesti valmistub renoveerimismaratoniks, investeerib taastuvenergiasse ja seotud taristusse, toetab ettevõtete rohe- ja digipööret, utsitab roheinnovatsiooni ja püüab tõsta taastuvenergia salvestusmahte. Ida-Virumaa on saanud palju positiivset tähelepanu ja kopsakaid toetusi Euroopast, aga Eestis leidub mitmeid teisi piirkondi, kuhu rahasummad ei taha veel hästi jõuda; kus kohtab palju energiaostuvõimetust ja lagunevat hoonefondi; kus hingitsevad sulgemisele määratud tööstusharud jne. Kuristik on kärisenud laiemaks. Statistikaameti andmeil tõusis absoluutse vaesuse määr 2022. aastal võrreldes eelmisega 150%. Vaesuse kasvuga väheneb inimeste toimetulekuvõimekus, mistõttu energia kulub ellujäämisele. Sellises kontekstis on keeruline leida rohepöördele soosingut, eriti kui see tembeldatakse peavoolumeedias tarbijale liiga kalliks.

Ometi poputatakse suursaastajaid siiamaani madalate keskkonnatasude ja tasuta ühikutega süsinikukvootidega kauplemise turul. Kui keskkonnatasud oleksid piisavalt kõrged (s.t kui printsiip „saastaja maksab” rakenduks efektiivselt) ja riik ei taoks kinni põlevkivisektorit, oleks (rohe)ettevõtluski palju paremas positsioonis, et ammutada elujõudu turupõhiselt. Niisiis leiame end olukorrast, kus ettevõtluse rohestamine vajab tugevat riigi toetust, et end ära tasuda. Sellest tingituna näeme aga kaduvvähe või suisa puuduvaid toetusi pehmematesse tegevussuundadesse, nagu looduse taastamine, energiasüsteemi hajutamine ja demokratiseerimine – ka Euroopa Liidu rahapada pole põhjatu ning tung toetada eeskätt ettevõtjaid ahendab toetuste jõudmist kodanikeni. Tugi energiakogukondade loomiseks on kahjuks veel vaid helesinine unistus, kuid ometi on ühistuline energiamajandamine üks transformatiivseimaid samme, milles peitub vastus energiavaesuse leevendamiseks, keskkonnaeesmärkide täitmiseks ning suurema säilenõtkuse tagamiseks hinnašokkidest räsitud energiaturul. 

Kui keskkonnatasud oleksid piisavalt kõrged ja riik ei taoks kinni põlevkivisektorit, oleks (rohe)ettevõtluski palju paremas positsioonis, et ammutada elujõudu turupõhiselt.

Igal juhul on selge, et eestlastel on toetuste vastu huvi, mistõttu on nende kättesaadavaks tegemine rohkematele kodanikele võtmetähtsusega. Sellal kui riik näeb vaeva suurinvesteeringute meelitamisega toetusvoorudesse, osutus näiteks kodanikele suunatud küttesüsteemi väljavahetamise toetus nõnda populaarseks, et jooksutas umbe IT-süsteemi. Ka renoveerimistoetused lendavad letilt nagu Bruce Springsteeni kontserdipiletid, kuid enamik nii taotlustest kui ka lõpule viidud töödest on seni koondunud Harju- ja Tartumaale.[1] Suur osa eestlastest elab vanades korterelamutes, millest ligi pooled on jõudmas oma kavandatud 50-aastase eluea lõppu. Kui rekonstrueerimise mahtu ei suudeta tõsta, võib 2030. aastal elada umbes 200 000 elanikku avariilises seisukorras elamutes.[1] Piiratud toetusvahendid peavad eeskätt jõudma nendeni, kel on seda kõige rohkem vaja. Kui Soomes on sotsiaalmajanduslikud uuringud näidanud, et suurem osa renoveerimistoetustest koondub jõukamate leibkondade kätte täiendavate kulude katteks, siis Eestis sellekohased uuringud puuduvad. Need on aga hädavajalikud, et osata hinnata, kas ja mil määral peaksime nägema probleemi leibkondade jõukusepõhises eraldumises. 

Edukas rohepööre peab kindlustama meile tööriistad, et tulla targalt toime oma ressurssidega ja vähendada ebavõrdsust ühiskonnas. Soojustamine ja energiasääst, taastuvenergia kasutuselevõtt, energiasüsteemi hajutamine, looduskeskkonna taastamine ja toetuste suunamine neile, kel pole endal võimalik muutusi teha – need on sammud õiges suunas. Kitsad korrektuurid ilma süsteemseid muutusi läbi surumata jäävad kobarkriisis väheambitsioonikaks. Õigesti elluviiduna ei tohiks rohepööre olla elitaarne. Rappa läinuna võib see seda olla.

[1] Eesti taaste- ja vastupidavuskava, lk 203, 2021.

Maris Pedaja töötab Eesti Rohelises Liikumises energeetika teemadega ja unistab õiglasemast maailmast.

Laura Vilbiks töötab kliimapoliitika vallas, vahel kirjutab ja illustreerib.