M-põlvkond on veendunud, et teadus on islamitsivilisatsiooni sügavalt juurdunud ja leiab, et haridus, usk ja tänapäeva uuendused on ühildatavad, kirjutab Hille Hanso Sirbis.

Mipsterid,[1] moslemipunkarid, islami­feministid, haloodie’d,[2] digitaalne ummah,[3] moslemite kohtingufoorumid, Meccanomics,[4] Ummah Cola, moslemi fashionista’d, halal õlu, moslemiräpp, Burka Avenger, ökodžihaad, Halalywood[5] ja M-generatsioon. Kas need terminid on tuttavad? Kui mitte, siis tasub läbi lugeda Shelina Janmohamedi, kirjaniku ja rahvusvahelise reklaamiagentuuri Ogilvy Noor konsultandi raamat „M-põlvkond ehk noored moslemid muudavad maailma“, kus ta selgitab, kes on M-põlvkond ehk millenniumivahetuse edumeelsed moslemid, mida nad hindavad ja millistest väärtustest lähtuvad.

Raamat on uudne mitmes mõttes. Esiteks on see huvitav sihtrühmauuring; koguvad ju subkultuuride uuringud sotsiaalteadustes tuure. Teiseks on autoril õnnestunud üpris veenvalt tõestada, et islamofoobia, teadmatus ja negatiivne eelhoiak takistavad nägemast M-põlvkonna suurt potentsiaali. Kolmandaks on teos igati värskendav lugemine neile, kes vaevuvad vaatama kaugemale ja arvestavad moslemitest kõneldes sellega, et 1,6 miljardi seas on hulgaliselt igasuguseid muid tüpaaže peale allasurutud, vägisi musta riietatud naiste ja vihaste meeste, kelle peale Euroopa assimilatsioonihammas kuidagi ei hakka. Väärib meelespidamist, et kolmandik maailma moslemeist on alla 15aastased, kaks kolmandikku alla kolmekümne. Kokku teeb see umbes miljard inimest riikides ja kogukondades, kus leiavad aset laiaulatuslikud sotsiaalsed muutused. Peamine kõnealuse raamatu kontekstis on aga see, et nende majanduslik olukord paraneb pidevalt: riikide hulgas, mis tõusevad ilmselt selle sajandi suurimate majanduste hulka, on üheteistkümnest kuus kas islamimaad või vähemalt moslemienamusega riigid. Tegu on riikidega, kus keskklass jõudsalt paisub. Niisiis, mida uut saab raamatust teada M-põlvkonna kohta?

M-põlvkonna tegemisi on suhteliselt vähe kajastatud, kuigi selle majanduslik ja sotsiaalne potentsiaal on juba praegu ja on tulevikus veelgi suurema rahvusvahelise tähtsusega. M-põlvkonna tõekspidamisi peaksid tundma äriringkonnad, sest see on võti suure, globaalse kapitalismi mõttes üsna kasutamata tarbijagrupi hõlmamiseks. Nende väärtusi on kasulik tunda ka poliitikutel ja arvamusliidritel vältimaks asjatundmatusest tulenevat vastandumist ja stereotüüpide kinnistamist. Janmohamed arvab end ise ilmselgelt M-põlvkonna hulka. Ta kirjeldab seda moslemite subkultuuri kui noori, arenevaid, loovaid, uuenduslikke, haritud, üleilmastumist ära kasutavaid tehnoloogilisi osavnäppe, kes elavad täiesti tänapäevaselt, sealjuures islamit kompromiteerimata ja selle ideaale hülgamata.

M-põlvkond on veendunud, et teadus on islamitsivilisatsiooni sügavalt juurdunud, mistõttu leiab, et haridus, nende usk ja tänapäeva uuendused on täielikult ühildatavad. Euroopa näitel on ohtralt tõendusmaterjali juba valgustusajast levinud laialdasele arusaamale, et kui levivad teadus, demokraatia ja tarbijakultuur, siis väheneb organiseeritud usu tähtsus. Selles valguses mõjub M-põlvkond ilmselt hoopis üllatavana – nende meelest teeb islam moodsa elu veelgi paremaks. Samuti leiavad nad, et modernsusel on nende religioonile positiivne mõju.

E-ummah ja #moslem

Internet on M-põlvkonna kasvava ühtekuuluvuse suur mõjutaja. See on ülemaailmset e-ummah’t tugevdanud: moslemid Indoneesias elavad kaasa oma vendadele ja õdedele Iraagis jm, jagades üksteise valu sõja või konfliktide pärast, kuid samuti rõõmu saavutuste üle. Foorumid rõkkasid kiiduavaldustest, kui Nadiya Hussain võitis menuka Briti telesarja harrastuspagarite võistluse või kui Malala Yousafzai kuulutati 2014. aastal Nobeli rahupreemia laureaadiks. Konservatiivide ja modernse M-põlvkonna vaidlused on vähemalt sama tulised kui Euroopas konservatiivide ja liberaalide vahel. Internetiavarustes levib hulgaliselt ülemaailmseid sotsiaalseid ja poliitilisi veebikampaaniaid ja -liikumisi, näiteks reaktsioonina Boko Harami Chibokis toime pandud üle 200 tüdruku röövile; Charlie Hebdo või muude terroriaktide ja -rünnakute taunimiseks; äärmusrühmituste värbamiskampaaniate vastu; või hoopis iroonilisi kampaaniaid stiilis „moslemid paluvad vabandust kõige halva eest maailmas“, sealjuures näiteks trigonomeetria ja astroloogia leiutamise eest. Võrgustunud moslemitel on võimalik tutvuda kõigi õpetustega. Varasemalt saadi sellist teavet ehk kogukonnast ja kultuurist sõltuvalt perekonna või lähiringi tasandilt. Õpetajaga Skype’i teel koraani retsiteerimine on selle üks näiteid. M. Ali rõhutab oma raamatus „Islam ja popkultuur Indoneesias ja Malaisias“, et usk pole kusagile kadumas, see pigem transformeerub.

Janmohamad räägib ka e-ummah’ väljakutsest, mida tunneme nn tõejärgse ajastuna. Kes veebiõpetajatest ja telešeikidest on šarlatanid ja vihaõhutajad, kes mitte? Allikakriitilisus on vastuseid otsivale moslemile täpselt sama tähtis nagu kõigile teistele maailmas. Käivad vaidlused kõige üle, alates usust ja poliitikast riietumiseetika ja soolise võrdõiguslikkuseni välja. Küsitakse, kuidas hoida kliimamuutuste ajal keskkonda, viia läbi n-ö ökodžihaad ja kaitsta loomade õigusi või kas tänapäeva halal-tooted vastavad igakülgselt eetilistele nõuetele?

Internetis saab igasuguste aktuaalsete teemade kõrval levitada ka head huumorit. İstanbuli püstijalakomöödia õhtul „Araablased pole naljakad“ läks Facebookis lahti elav kommenteerimine. Muu hulgas uuriti, millises linnaosas asub ürituse telk, kuhu saab kaameli parkida ja üks tuttav süürlasest gei palus reserveerida talle 19 kohta tema nelja naise ja laste tarvis. Etendus oli niivõrd populaarne, et jäime sõpradega ukse taha.

„Ma katan oma pea, mitte aju“

M-põlvkonna naised, nagu naised kõikjal arenevates riikides, elavad ajal, mil traditsioonilistes rollides toimuvad suured muutused. Raamatus on hulgaliselt näiteid, kuidas ja mida nad tahavad ja nõuavad, ära on toodud väljavõtteid ja arvamusavaldusi intervjuudest. „Islam on religioon, mis julgustab vabadusi, see vabastas inimesed füüsiliselt ja vaimselt orjusest, allasurutusest ja fanaatilisusest,“ ütleb Tawakkol Karman, Jeemenist pärit Nobeli rahupreemia laureaat. Viimane on vaid üks miljonitest, kes kõigutab väidet, nagu ei saaks religioossed naised naiste võimestamisse panustada. Naiste teema puhul viitab autor korduvalt kultuurist ja kommetest tulenevatele väljakutsetele, nagu naiserolli pealesurumine, soopõhine vägivald, kaasatus ühiskonda. Soolise ebavõrdsusega seonduv on laias laastus ülemaailmne teema ja M-põlvkonna mehi ja naisi õhutab see tegutsema samamoodi nagu mujal ühiskondadeski. Võib küll juhtuda, et nad tegutsevad oma kultuurile vastavalt ning nende lahendused võivad erineda lääne mudelitest. Muutusele viidates tuuakse näiteks muu hulgas Suurbritannias läbi viidud uuring, kus vaadeldi moslemite seisukohti peresiseste suhete osas. Noorte ja vanemate inimeste suhtumise erinevused on märgatavad nagu teistegi religioonide puhul. Näiteks väitega, et mehe ülesanne on raha teenida ja naise ülesanne kodu ja pere eest hoolitseda, nõustus 50% vanemaid kui 55aastased ja vaid 17% ei nõustunud. 16–24aastaste grupis oli väitega nõus 24% ja üle poole ei nõustunud sellega.

Kuigi islamimaade või moslemi­enamusega riikide ühiskonnas on palju probleeme, tasub näha trende. Isegi kõige konservatiivsematel maadel, nagu Iraan ja Saudi Araabia, lõpetab ülikooli rohkem naisi kui mehi, kuigi tuleb rõhutada, et paljud saudi mehed õpivad välismaal, naised seevastu rohkem kodumaal. Internet on naiste arvamusvälja suuresti laiendanud, naiste haridustase ja hõivatus islamimaade tööturul, kaasatus avalikku sfääri ning poliitiline esindatus pigem kasvavad, abielus ja järglastega seotud otsuste osas on neil aina rohkem sõnaõigust. Kui otsida viimaste kümnendite globaalsete muudatuste sümbolit või kõneisikut, on see suure tõenäosusega noorem moslemist naine kui suure ja kiiresti muutuva inimrühma esindaja, kelle roll ühiskonnas samuti muutub. Näiteid M-põlvkonna naiste kohta on hulgaliselt, alustades Ibtihaj Muhammadist ja Sania Mirzast kuni Lubna Olayani, Haaifa Al Mansouri ja Yasmin Mogahedini. Nii mõneski võivad kognitiivse dissonantsi tekitada kaetud peaga ruladel moslemiplikad, Allahist räppivad kutid või needitud kaetud peaga punkarid. Kõigil neil tuleb murda stereotüüpe, klaasseinu ja -lagesid mitmel rindel – nii ummah’ sees kui ka väljaspool.

Ohvrirolli surumine tüütab paljusid M-põlvkonna naisi. Azra on sarkastiline: „Olen noor mosleminaine. Mind pearätt alla ei suru, see teeb mu vabaks. On täiesti okei, kui te seda ei mõista, pole vajagi. Kui aga alustate selle vastu kampaaniat, oleks ikkagi hea enne rääkida nende naistega, kelle õiguste eest te võitlete. … Minu silmad ei anu teilt, et mulle appi tuldaks, vaid ütlevad, et võtke oma üleolev jamps ja pistke see endale persse (lk 223). Jah, teinekord mosleminaised isegi vannuvad.

Islamimaailma pole olemas, on erinevad kultuurid

Moslemeid puudutav lugemine ja filmid tekitavad enamasti frustratsiooni, seda eriti eestikeelses valikus. Kuigi käsitletakse paljusid aktuaalseid probleeme, on enamasti tegu naiste kannatus­lugude või kanoonilist islamit ja fanatismi seostavate teostega, mis mõjuvad tahes-tahtmata üldistustena. Arvamusartiklites keskendutakse ikka ja jälle ainult äärmuslusele, terrorismile, sõjale, soolisele vägivallale, laste abieludele, kirja­oskamatusele, religioonile jne. Usule keskendudes ignoreeritakse (koloniaal)ajaloolisi ja sotsiaalmajanduslikke protsesse ning seetõttu jäävad need tihti küündimatuks ja jätavad värvikatest moslemiühiskondadest pealiskaudselt ühekülgse mulje. Kõige suurem häda on, et moslemid ise enda eest rääkida peaaegu ei saagi: nende hääl ei kõla neid puudutavates aruteludes.

Tõsiseltvõetavaid poliitikasuundi või tegevuskavu kujundades ei tohi piirduda teostega, kus ei mainita peaaegu kunagi tänapäevaseid, avatud, intelligentseid, vabatahtlikku tööd tegevaid, teadusele pühendunud ja kadestusväärselt loovaid mehi ja naisi, kes on muu hulgas veendunud moslemid.

Niisuguste moslemitega puutun mina iga päev kokku tööalaselt ja İstanbuli Bilgi ülikoolis rahvusvaheliste suhete magistrikraadi tehes. Nemad hakkavad samuti kunagi kujundama oma riikide tulevikku. Nad on lugupidamist väärt inimesed oma haaravate lugude ja taustaga. Nad esindavad ummah’t, üleilmset moslemikogukonda, keda ühendab usk, kuid kes eristuvad paljude erinevate kultuuride kandjatena. Tõele au andes ma isegi ei taha rääkida neist kui „neist“, sest tunnen nendega samasugust ühtekuuluvust kui kõigi muude intelligentsete, huvitavate, inspireerivate inimestega üle maailma.

Sama mure tundub olevat ka Janmohamedil, kuna ta osutab oma raamatus läbivalt, et M-põlvkonnal tuleb end nähtavaks ja kuuldavaks teha konservatiivsemate moslemite hulgas ning võidelda ka ignorantsete üldistustega ummah’-väliselt. Kuigi tegelikult kõneleb rohkem moslemeid indoneesia, hiina ja urdu dialekte kui araabia keelt, kujutatakse moslemeid enamasti ikka nii: kaamel, kõrb, looritatud näo või langetatud pilguga naised või relvastatud mehed. Analüüsis kujutatakse moslemeid, eriti aga Aafrika ja Lähis-Ida islamimaid, mis on poliitilistel ja julgeoleku põhjustel pidevalt pildis, kui keskaegseid riike, kus valitsevad tagurlikkus ja taandareng.

Janmohamed on kohati ehk liiga entusiastlik ja hüppab statistikat tõlgendades otse järeldustesse numbrite taha vaatamata, kuid tema raamat on siiski teravmeelne ja hoogne lugemine. Detailset siseinfot uute IT-rakenduste, halal-söögi, naiste katmise ja sotsiaal­uuringute, islamipanganduse põhimõtete, koomiksite, moevoolude, kohtingumasinate, sotsiaalkampaaniate, usutõlgenduste, sihtrühmale atraktiivse kino, muusika ja meelelahutuse kohta saab siit ohtralt. Isegi kardetud terminid sharī‛ah ja jihād saavad M-põlvkonna seisukohast selgemaks. Üllatus ei peaks olema, et käte maharaiumine ja kividega surnuksloopimine sellesse pilti ei kuulu. „Minu džihaad on murda stereotüübid huumoriga,“ võtab üks oma võitluse kokku.

Arutelud, kus käsitletakse moslemeid homogeense staatilise grupina ning jäetakse tähelepanuta neis riikides toimuvad laiaulatuslikud sotsiaalsed muutused ja protsessid või uuendusmeelne mõjukas grupp, on küündimatud. M-põlvkond on minu ülikoolikaaslased ja kolleegid Eestist, Somaaliast, Indoneesiast, Jordaaniast, Süüriast, Bahreinist, Iraanist, Sudaanist, Liibanonist jm. Neile on tähtsad samad asjad mis meile: ebavõrdsus ühiskonnas, keskkonnaprobleemid, kodanikuaktivism, eetilised küsimused nii kaubanduses kui ka poliitikas, fotonäituste korraldamine ja doktoritööde kirjutamine, idu­firmade asutamine jpm. Nemad hakkavad kujundama oma riiki ja ühiskonda rohkem kui need moslemid, kellest paljudel on olnud raske haridusele ligi pääseda, kes on vaesuslõksus ja marginaliseeritud ning langevad seetõttu populismi ja äärmusluse küüsi. M-põlvkonna inimesi kõnetavad äärmuslus ja tagurlikkus sama vähe kui enamikku maailmas ja nende hulka saab arvestada ka suurema osa Eesti moslemeist. M-põlvkond on äärmusluse piiramises oluline liitlane, sestap on kasulik neid tunda ja nendega dialoogi pidada.

[1] Moslemitest hipsterid.
[2] Sõnadest halal (ar ’lubatud, eelkõige islamireeglite kohaselt valmistatudʼ) ja foodie, halalgurmaanid.
[3] Ar kogukond, kasutatakse kirjeldamaks üleilmset moslemikogukonda, keda seob usk.
[4] Viidatakse kasvavale keskklassile, kes teeb tarbimisotsused vastavalt usule või Saudi Araabia teisel kohal sissetulekuallikale, milleks on religioosne turism.
[5] Kombinatsioon sõnadest halal ja Hollywood.

Artikkel on pärit 10. märtsi Sirbist.