Eesti poliitikakujundajad pöörduvad noorte poole reeglina siis, kui teemaks on mängu- või spordiväljakud, kuid isegi neil kordadel saavad heterogeense grupi nimel kaasa rääkida vaid kõige aktiivsemad.

Huvigruppide kaasamine otsustusprotsessidesse ja poliitikakujundamisse on tänapäeval demokraatia tavapärane osa. Üheks kaasatavaks sihtgrupiks on seejuures noored, kelle osalus on viimase aasta jooksul seoses valimisea langetamisega ohtrasti tähelepanu pälvinud. Seejuures on eiratud nii mõnigi kord asjaolu, et otsustusprotsessides ei osaleta kaugeltki ainult hääletajatena kohalike omavalitsuste valimistel, vaid noorte esindajatega konsulteeritakse ka neid puudutavaid otsuseid vastu võttes. Vähemasti peaks see nii olema dokumentidest ja heast tavast lähtuvalt. Selleks et saada aimu, kuidas noorte kaasamine Eestis tegelikult enamasti välja näeb, vestlesime inimestega, kes tegelevad igapäevaselt noortepoliitika kujundamisega.

Vaatamata sellele, et noorte kaasamises nähakse väärtust, esineb kohati üsna patroniseerivat hoiakut, et noored pole võimelised otsustamisprotsessis osalema, kui neid ei juhi ega abista täiskasvanud, kes teavad paremini, kuidas asjad (poliitiliste) otsuste tegemisel käivad. Samas usuvad isegi sellise mõttelaadiga poliitikakujundajad, et noored on siiski suutelised poliitilisest protsessist osa võtma ning nende kaasamiseks tasub eraldi pingutada. Seda vähemasti nn noorte teemade puhul.

Noorteorganisatsioonide juhtidega toimunud vestlustest jääb korduvalt kõlama, et kaasamisel eristatakse „pehmeid” teemasid tõsistest „päris” teemadest. Noortega konsulteeritakse siis, kui asi puudutab kohalikku noortekeskust või kooli spordiväljakut, aga kui läheb suurte investeeringute arutamiseks, pole nende arvamus enam samavõrd teretulnud.

Varieeruv kaasamiskvaliteet

Noortepoliitika kujundajad nendivad, et tegelikult pole mõistlik lahutada nn noorte teemasid poliitika teistest valdkondadest, kus vastu võetavad otsused mõjutavad paratamatult ka noorte elusid. Samas ei ole see ilmselt üldlevinud seisukoht ning kõik noortepoliitikaga tegelevad institutsioonid ei anna endale isegi aru, et nad seda teevad ning et noored on üks sihtgruppidest, kellega tuleks konsulteerida.

Erinevate asutuste ja omavalitsuste valmisolek noori otsustusprotsessidesse kaasata või nendega vähemalt konsulteerida on seega väga erinev. Intervjuudes kordub mantrana kriitika, et noorte kaasamise praktikad varieeruvad omavalitsuste lõikes suurel määral ning see paneb noored kaasarääkimisvõimaluste poolest ebavõrdsesse positsiooni. Üks kõrge riigiametnik kirjeldab värvikalt erinevaid noorte kaasamise praktikaid, millele ta Eestis ringi sõites tunnistajaks on olnud. Meie riigis olevat mitmeid omavalitsusjuhte, kes kohmavad küsimusele, kas nad noortega konsulteerivad, vastuseks, et nende uks on lahti, jättes mainimata, et see uks on kolmandal korrusel kusagil ametiasutuses, kuhu pääseb sisse ainult uksekaardiga.

Üleesindatud aktiivsed noored

Kui vaja on ilmutada proaktiivsust, et olla kaasatud, siis polegi midagi imestada, et tegelikult kaasatakse enamasti üht kindlat tüüpi ehk nn aktiivseid noori, kes osalevad kas mõnes osaluskogus või noorte esindusorganisatsioonis ega ole seal pelgalt passiivsed liikmed. See tingib aktiivsete noorte üleesindatust otsustamisprotsesside juures, samas kui suur hulk noori jääb täiesti kõrvale.

Intervjueeritud ametnikud rõhutavad, et kaasamisel lähtutakse arutletava küsimuse teemast ning kaasatakse kõiki noorteorganisatsioone, keda see kuidagi puudutab ning kes on valmis kaasa lööma. Mõned skeptilisemad intervjueeritud väidavad seevastu, et toimub eelvalik ning kaasama kiputakse suuri katusorganisatsioone, kes on tihtipeale koostööaltimad ja otsuste tegemise protsessiga tuttavamad, kuid kes ei suuda esindada samas väga erisuguste noorte väga erisuguseid seisukohti, seda eriti marginaliseeritud rühmade puhul. Tegelikult ei eita esindatusprobleemi ka ametnikud, kes möönavad, et katusorganisatsioonid ei suuda kõigi noorte eest seista ning mõned – nn edukad ja aktiivsed – neist on ühiskonnas paremini ning rohkem nähtavad ja kuuldavad kui teised. Vähe sellest, selle kriitikaga nõustuvad ka nende katusorganisatsioonide esindajad ise.

Omavalitsusjuhid ütlevad, et nende uks on noortele lahti, jättes mainimata, et see on kolmandal korrusel kusagil ametiasutuses, kuhu pääseb sisse ainult uksekaardiga.

Üks kriitilisem noortepoliitika kujundaja nendib, et tegelikult võib näha probleemi ka noorteasutuste katusorganisatsioonide ja riigiinstitutsioonide liiga heades suhetes. Tema hinnangul on katusorganisatsioonides tegevad noored etableerunud ning ülearu agarad riigiinstitutsioonidega koostööd tegema ja otsustajatega sõbrustama. Probleem on selles, et kui ollakse juba otsustajate sõbrad, siis kehtivat süsteemi enam väga kahtluse alla ei seata. Sellised noored aktivistid on otsustajatele väga mugavad kaaslased, kes nende valikuid üldjuhul küsimärgi alla ei sea.

Katusorganisatsioonide esindajad ise seevastu leiavad, et taoline koostöö on noortele soodsate otsuste kindlustamisel hoopis efektiivsem kui barrikaadidele minek ja kehtiva süsteemi lammutamine. Niimoodi saavad kõik rohkem tehtud ja vähem auru läheb asjatule sõdimisele.

Kaasamiskompetents sõltub kaasajast

Noorte katusorganisatsioonid on saavutanud kaasamises osalemises seega vähemalt organisatsiooni tasemel juba teatava professionaalsuse, kuid sama ei kehti kaugeltki kõigi noorteorganisatsioonide kohta. See paneb nii mõnegi intervjueeritava kurtma, et noorte kaasamisel tuleb nende instrueerimiseks eraldi tööd teha.

Samas tekib küsimus, kas kompetentsipuudus on otsustusprotsessides osalemiseks ikka pelgalt noortele omane probleem. Kas ei või olla, et teatud sisseelamisaega ja väikest juhendamist läheb vaja igal inimesel (olenemata vanusest ja haridustasemest), kes siseneb talle tundmatusse valdkonda ja üritab seal toimetama hakata?

Kaasamise puhul ei saa vaadata mööda tõigast, et noored ei ole kaugeltki ainus sihtgrupp, kelle hulgas igal teisel ei ole kõrgharidust juuras ja avalikus halduses, mis võimaldaks igast ettesöödetud dokumendist lennult aru saada, ning kes istuksid vabal ajal tegevusetult ja ainult ootaksid, et kaasajad saadaksid neile dokumente, mida kiiresti ja usinalt läbi töötada. Mõned pikaajalise kaasamiskogemusega poliitikakujundajad on õnneks mõistnud, et noorte (ja ka peaaegu ükskõik missuguse esindusühingu) puhul on tegelikult tegemist vabatahtliku tööga ning neilt ei saa seetõttu oodata materjalide läbitöötamisel samasugust põhjalikkust ja kiirust nagu ametkonnalt, kellel on selle jaoks ette nähtud tööaeg.

Kui ollakse juba otsustajate sõbrad, siis kehtivat süsteemi enam väga kahtluse alla ei seata. Sellised noored aktivistid on otsustajatele väga mugavad kaaslased.

Selleks et kaasamisest kõigile pooltele ka tulu tõuseks ning tegemist poleks lihtsalt vormitäitega, on vaja panna info kaasatavate jaoks, kes igapäevaselt otsustamisprotsessides ei osale, kõigepealt arusaadavasse vormingusse ning hoida selle mahtu mõistlikkuse piires. Nagu üks noorte valdkonna kõrgem ametnik välja toob, on kaasamisega nagu õpetamisega: klassi ees olles ei saa lõputult öelda, et kui tahate midagi õppida, siis lugege ise, avastage ise maailma ja ma loen siin natuke lehte, vaid õpilastele peab kõigepealt natuke seletama, kust ja mida nad üldse lugeda ning avastada võiksid.

Samamoodi on kaasamisega. Kaasaja asi on anda kaasatavatele kõigepealt asjakohane sisend. Paraku ei ole kaugeltki mitte kõik kaasajad veel mõistnud, et kodanikele (mitte ainult noortele) tuleb esitada õigel ajal ja piisavalt infot, et neil oleks võimalik otsuste tegemises osaleda.

Kui jääda lootma sellele, et noored on piisavalt informeeritud ning suudavad otsuste tegemise protsessis orienteeruda, et enda jaoks olulised teemad üles noppida ja õigel ajal sekkuda, võivad nad tõepoolest kõrvale jääda.

Artikkel toetub programmi „EL H2020” projekti „CATCH-EyoU” (catcheyou.eu, grant nr 649538) raames kogutud andmetele.

Mai Beilmann (snd 1984) on Tartu Ülikooli sotsioloog, kelle peamised uurimisteemad on seotud sotsiaalse kapitali, noorte osaluse ja noortepoliitika küsimustega. Praegu pooleliolevas projektis „CATCH-EyoU” uurib ta noorte kodanikuaktiivsust.