Eesti vanasõna „rääkimine hõbe, vaikimine kuld” näib olevat tänapäeva üha valjenevas ühiskonnas aegunud. Maailm on kujundatud ekstravertidele, kelle kõrval jäävad tasasemad hääled kuulmata. Vaikuses võib aga nii mõnigi kord peituda jõud.

Vaikus on aina harvemini esinev nähtus. Maailm meie ümber muutub üha lärmakamaks, kuid hoolimata demokraatiast ei pääse eri inimgruppe esindavad hääled löögile. Töö- ja eraelus tundub olevat uueks normiks sõna võtmine, mitte andmine.

Tunneme end väsinuna infokülluses, mida edastatakse nutitelefonide ja muude seadmete kaudu. Internet kubiseb (anonüümsetest) kommentaaridest, mis justkui pärivad tungivalt: miks sina kaasa ei räägi? Vaikusest ja vaikimisest on saanud sus. Samas tekivad vaikuses uued mõtted ja ideed. Kuidas elada vaiksema inimesena maailmas, mis ei tundu rahunevat? Kas ühiskonnal on võimalik korraks tasa jääda?

Vaikimine on otsus mitte rääkida või häält teha, hoida endale arvamust, aga miks mitte ka saladust.

Juba eesti vanasõna osutab, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Seda lauset on samas aastasadade jooksul ka mugandatud. Näiteks on Kambjas 1969. aastal kirja pandud, et vaikimine on kuld, rääkimine hõbe, kuid on ka kuldseid sõnu ja hõbedast vaikimist. Kui mõelda aga tänapäevale, tundub see vanasõna üsnagi aegunud. Ühiskond liigub kinnisuse asemel avatuse suunas. Maksame teraapiate eest, et katkestada põlvkondlikku traumat, kuna meie vanemad ja vanavanemad on rääkimise asemel pigem vaikinud ning oma tundeid endale hoidnud. Uuemad põlvkonnad on õppinud end hõlpsamini väljendama ja tegelikult võib selle kohta öelda: õnneks! See on aga pannud küsima, kuivõrd on vaikimine ühiskonnas veel hinnatud.

Vaikimist saab iseenesest mitmeti mõista. Mainitud vanasõna kontekstis võib vaikimine olla teise kuulamine. Vaikimine on otsus mitte rääkida või häält teha, hoida endale arvamust, aga miks mitte ka saladust. Vaikimise kohta arvatakse, mõnikord ekslikult, et teisel puudub arvamus või soov (kaasa) rääkida. Vaikimine ei pruugi olla seejuures vabatahtlik, vaid seotud võimupositsiooniga – vaikijale ei ole antud sõna. Vaikimine võib olla ka loomuse osa, eriti kui oled introvert.

Ekstravertidele loodud maailm

Mitterääkimist omistataksegi tihtilugu introvertidele. Kui ütlen, et olen pigem introvert, ei nooguta keegi entusiastlikult kaasa, sest kuidas saab näiliselt sotsiaalne inimene pidada end sissepoole elavaks? Võib ka küsida, kui palju eksisteerib täielikke introverte ja ekstraverte, sest nende kahe vahele mahub tegelikult väga palju vahepealset, nagu ekstravertne introvert ja introvertne ekstravert, kes muudavad vastavalt olukorrale ja vajadusele oma sotsiaalset käitumist, ning ambivert, kes jääb üldjoontes spektri keskele.

Maailm on kujundatud ekstravertidelt ekstravertidele, kirjutab kirjanik ja kunstnik Hamja Ahsan.

Kuigi skaala ühes või teises otsas paiknevaid indiviide leidub küll ja veel, mõjutab ka keskkond seda, kuidas me ümbritseva ja teistega suhestume, mistõttu vaiksemad inimesed võivad sotsiaalsetes situatsioonides valjeneda ning elavamad indiviidid vajada pärast rahvarohket kogunemist oma aku laadimiseks rahu ja vaikust. Sotsiaalsed situatsioonid on igapäevaelu osa, millest pole lihtsalt pääsu.

Maailm on kujundatud ekstravertidelt ekstravertidele, kirjutab kirjanik ja kunstnik Hamja Ahsan. Tema raamatut „Shy Radicals”[1] võib pidada introvertide manifestiks. Ahsan nõuab selles maad vaiksetele ja tagasihoidlikele inimestele, kes on pidanud kannatama pikalt ekstravertide ülemvõimu all. Introverdid nõuavad Ahsani sõnul tagasi endale kuuluvat: õigust ruumile ja vaikusele. Ekstraverdid ei saa tema väitel hakkama introvertide tagasihoidliku loomusega, kuid vaiksemad inimesed peavad pistma iga päev rinda small talk’i, avatud kontorite ja sotsiaalsete situatsioonidega.

Neuroteadlane ja -psühholoog Noa Herz toetab oma artiklis „Introverts are excluded unfairly in an extraverts’ world” Ahsani mõtet ning märgib, et maailm on loodud ekstravertidele. Juba alates lasteaiast või algklassidest võivad kinnisemad lapsed kogeda raskusi seoses grupitöödega või klassides, kus õpetaja tähelepanu saamiseks tuleb enda hääle eest seista. Herz tõdeb, et ekstravertsuse normaliseerimine on tekitanud olukorra, kus paljud introverdid koos ambivertidega näevad oma loomuses vigu.

Maailm liigub suunas, kus andekusest tihtilugu enam ei piisa. Palju on rajatud efektiivsusele, mitte indiviidi vajadustega arvestamisele.

Kuidas ma ennast „aitasin”

Täielikuks introverdiks ei saa ma end enam nimetada, aga õppinud ekstraverdiks küll. Kolisin algkooliajal Soomest Eestisse, keskkondade vahel oli suur kontrast ja sulgusin avanemise asemel endasse. Minust sai pigem häbelikum ja vaiksem laps. Mul oli keeruline minna teise juurde, kätt peopessa poetada või hängida kellegagi, kes mulle väga meeldis. Otsisin tihtilugu rahu, sest lärm väsitas. Vahetundide ajal, kui teised jooksid koridoris päid veriseks, avastasin pikapäevarühma toa avatud ukse ja käisin seal salaja vaikuses klotse ladumas. 

Puberteediga süvenenud tagasihoidlikkus saatis mind täiskasvanueani. Mingis punktis hakkasin endale sisendama, et kui olen vaikne ja müstiline, tulevad inimesed ise minu juurde. Kujutlus femme fatale’ist oli lohutust pakkuv ootus. Jälgisin neid, keda saatis sära ja seltskond, ning proovisin mõista, kuidas ise selleni jõuda. Ja nii see algas, teekond introverdist ekstraverdini, elukestev õpe, kuidas tunda end mugavalt keskkonnas, milles toimetulekuks lähevad kasutusse igapäevased energiavarud.

Ülikoolis ajakirjanduse tudeerimine ja selle hilisem praktiseerimine õpetas mind kindlasti ennast rohkem avama. Kohtusin teiste vaiksete inimestega, kelle jaoks rääkimine oli veel ebamugavam kui mulle endale. Mäletan intervjuud ühe kunstnikuga, mis ei tahtnud kuidagi edeneda. Lõpuks ronisime temaga põhimõtteliselt kappi ehk pisikesse tööruumi, kus ta tundis end piisavalt hästi, et vastata. Ühe teise intervjueeritavaga istusime tükk aega galeriivaikuses, sest nii kui suu avasin, läks ta lukku. Mõtlesin toona, kas kunstnik olemine tähendab, et pead olema ka hea suhtleja ja müügimees? Kas kunstnik ei saaks keskenduda lihtsalt enda tugevusele – loomingule –, nii et rääkimisega tegeleb keegi teine tema eest? 

Kasumlik suhtlemine

Maailm liigub suunas, kus andekusest tihtilugu enam ei piisa. Haridusasutustes avalikult vastamine ja esinemine, suureliikmelised koosolekud ja networking tunduvad meie igapäeva ja arengu loomuliku osana. Palju on rajatud efektiivsusele, mitte indiviidi vajadustega arvestamisele. Kirjeldatud argitegevused panevad seega halvemasse positsiooni need, kelle jaoks suhtlemine on energiakulukam ettevõtmine kui nende elavama loomuga kolleegidele, näiteks kui räägime ametikõrgendustest.

Siinkohal võib ju küsida, et miks peaks keegi tasasem valima töö, kus peab suhtlema? See, et inimene on vaikne, ei tähenda, et tal pole arvamust või teadmisi, mida demonstreerida. Puududa võib lihtsalt tugi, mis aitaks oma mõtteid paremini edastada. Üks näide on akadeemiline töö, kus teadur on hea teaduses, kuid loengute andmine ja inimestega suhtlemine ei pruugi tal kõige paremini välja kukkuda. Mäletan, kuidas üks doktorant mu esimesel ülikooliaastal enne meie kursusele loengu andmist ukse taha oksendas. Kui ajas edasi hüpata, siis ta ei hakanudki end meiega kunagi mugavalt tundma. 

Kellele on antud sõna?

Mõnikord tuleb ka endale meelde tuletada, et kuigi sõna on vaba, ei ole seda antud kõigile. Berliini tantsuakadeemia professor Sandra Noeth rääkis hiljutises tantsudramaturgia töötoas, et dramaturgia pole ainult eriala, vaid koosloome ja eri häältega arvestamine. Ta palus mõelda, kas on eetiline rääkida kellegi eest, kes ei viibi ruumis. Eriti kui sellele kellelegi ei anta sõna.

Briti feminist Caroline Criado Perez analüüsib enda raamatus „Nähtamatud naised. Andmelüngad meestekeskses maailmas”[2] seda, kuidas tänapäeva maailm on kujundatud meestelt meestele, mistõttu naised (ja teised vähemused) jäävad tähelepanuta. Selle põhjuseks on paraku tõsiasi, et mehi võetakse siiani inimkonna standardina. Näiteks šveitsi-prantsuse arhitekt Le Corbusier leiutas moodulsüsteemi, kus inimese standardpikkust esindas 183-sentimeetrine mees. Tegemist oli mõõduga, mis välistas naiselikud proportsioonid, rääkimata erivajadustega inimestest. Sõjajärgses ühiskonnas hakati Le Corbusier’ mõõtudest lähtuma palju muu hulgas näiteks nii ukselingi kõrguse kui ka trepikäsipuu asetuse määramisel.

See, et inimene on vaikne, ei tähenda, et tal pole arvamust või teadmisi, mida demonstreerida.

Tänapäeval teame kõik, et keskmist inimest ei eksisteeri. Samamoodi nagu reklaamides ei eksisteeri „tavalist pesupulbrit”. Nn tavaline inimene on normide tulem, mis võib tekitada väljaheidetuse tunnet neis, kes sellesse raamistikku ei mahu. Ühelt poolt on mõistetav, et luuakse normid, mille järgi on lihtsam toimetada. Küll aga on küsitav, kui paljudele need kasu toovad. 

Keskmist väljendusviisi ei eksisteeri samuti. Kuigi maailm on ehitatud üles viisil, mis nõuab meilt hääle tegemise oskust, tuleks harjutada rohkem empaatiat, üksteisemõistmist. Meenuvad mitmed hetked, kus valjemad on läinud seltskonnas valjemaks ja vaiksemad vaiksemaks. Mõnikord ei teeks paha vestlust kureerida, kui on näha, et mõni vestluskaaslane on juba pikalt sõnatult istunud. Mööda külgi ei jookse maha ka koosolekul olukorra jälgimine. Kas vaigistasin kellegi, kel oli midagi öelda? Teeme seda tihedamini, kui oskame tähele panna.

Vaikne radikaliseerumine

Vaikimine või oskamatus sõna võtta pole probleem ainult inimesele endale, vaid see võib kujuneda ühiskonnas suuremaks murekohaks. Raamatu „Vaikne jõud. Introverdina maailmas, mis ei lakka rääkimast”[3] autor Susan Cain väidab, et üks kolmandik inimkonnast on introvertsema kalduvusega, kolmandik on ekstraverte ja kolmandik vahepealseid (ambiverte). Kui niigi lärmakas maailmas kostavad vaid valjemate hääled, tähendab see, et ühe kolmandiku (või isegi rohkemate, kui arvestada ka ambiverte) hääled võivad jääda ühiskonnas kuulmata. 

Lisaks sellele, et vaiksed inimesed ei tee ise häält, ei pruugi ka teise tüübi esindajad osata nende eest seista. Ohukohaks võib olla süvenev tunne, et puudub mõistmine. Vaikivad hääled võivad lõpuks radikaliseeruda, aga mitte Hamja Ahsani moodi ilukirjanduslikult, poeetiliselt, mõtlemapanevalt, vaid, vastupidi, hääletutele puhuvad hääle sisse sellised indiviidid nagu Donald Trump, Andrew Tate või muud tänapäeva pahalased.

Mööda külgi ei jookse maha ka koosolekul olukorra jälgimine. Kas vaigistasin kellegi, kel oli midagi öelda?

Ärevus ei lase vaikida

Tehnoloogia areng on ühelt poolt aidanud vaiksematele sõna anda, kuid teisalt tundub, et internet on lõpmatu auk, kuhu eri kvaliteediga arvamusi visata. Kui varem oli vaja mõjukamat positsiooni ja/või kõrgharidust, et midagi avalikult arvata, siis nüüd on mõtete jagamine kõigile lihtsaks tehtud. Paraku kaasnevad sellega intelligentsete sõnavõttude kõrval ka kallutatus, faktide moonutamine, manipuleerimine jm.

Tehnoloogia võidukäik on teinud ka vaikimisest võõra. Öeldakse, et harjutamine teeb meistriks, ja saamegi juba pidada end põlvkonnaks, kes ei oska vaikida, sest liiga kaua on arvamist praktiseeritud. Seetõttu on paljudel ehk raske aru saada nendest, kes ei soovi sõna võtta ei päriselus ega ka virtuaalselt. Kui sa ei arva, siis sind pole justkui olemas. 

Neuroteadlane Jaan Aru soovitab lasta ajul olla aeg-ajalt vaikerežiimil, kuna rahulikus olekus toimub pidev seoste kombineerimine ja ümberlülitamine. Küsitav on aga, mil määral me suudame vaikuses olla ja vaikida, seda nii virtuaal- kui ka päriselus. Olen ka ise eksisteerinud kaua keskkonnas, kus vaikides ei jõua kaugele, mistõttu olen hakanud minetama oskust kuulata. Pillun hõbedasi lauseid, kuna kuldaväärt sõnade väljamõtlemiseks on vaja vaikust ja aega. Samas näen, et vaikimine sobib mulle endale paremini kui pidevalt sõna võtmine. Kuidas aga keerata tagasi aega ja kogemusi? Kuidas kustutada oskusi, mis on muutunud kasuliku asemel rusuvaks? 

Kui ma kaon…

Olen kuulnud paraku rohkem kui korra lauset: „Kui ma kaon, ei pane keegi seda tähele…” Psühholoogid on märkinud, et kinnisemaid inimesi kimbutavad tihedamini ärevus ja isoleeritustunne. Küsimus on pigem selles, kuivõrd neid mõistetakse olukordades, mis pole neile loomuomased. Olen lahanud teemat inimestega, kes ütlevad, et ehk vaikne inimene ei tahagi üldse sõna võtta. Asi pole arvamuse puudumises või vaikselt nõustumises, vaid piisavalt turvalise ja mugava keskkonna loomises, et sõna sekka öelda.

Pärast järjekordset vaidlust samal teemal enda partneriga tõden talle, et paraku ei suuda tema kui ekstravert mõista lõpuni minu introvertset vajadust oma ruumi järele, ebamugavust hüpersotsiaalsetes situatsioonides ja unistust maamajast, kuhu levi ei ulatu. Sellega ta nõustub. Vaja on õppida lugema ruumi ja teisi, nägema kõrvalt, kui keegi jääb sõnata, või pakkuma võimalust distantseeruda, kui kellelgi on selleks vajadus. Olles ise sotsiaalsetes situatsioonides väga tundlik, kuid samas õppinud ära oskuse end väljendada ja oma mõtete eest seista, tunnen kohustust pakkuda platvormi neile, kelle teekond pole nii lihtne olnud, kuid keda ma tegelikult mõistan.

Maailma ei pea muutma ekstravertsest introvertseks, vaid vaja on luua tasakaal. Olla aeg-ajalt vaikuses, et uued mõtted, ideed saaksid tekkida nii endal kui ka teistel. Mitte ainult võtta, vaid ka anda. 

[1] Ahsan, H. 2017. Shy Radicals: The Antisystemic Politics of the Militant Introvert. Book Works.
[2] Criado Perez, C. 2021. Nähtamatud naised. Tänapäev.
[3] Cain, S. 2015. Vaikne jõud. Introverdina maailmas, mis ei lakka rääkimast. Varrak. 

Kärt Kelder on ekstraverdiks õppinud introvert, kes laeb oma akut looduses.

Sara Butkiewicz on tätoveerija ja sisearhitekt, kelle loometee on pidevas muutumises – ta otsib, avastab ja kujundab nii ruume, nahka kui ka iseennast.