Viimase aasta jooksul on Eestis korraldatud mitmeid sõjavastaseid protestiaktsioone, kuid mõni protestija võetakse vahi alla, samas kui teine saab kiita. Millest selline erinevus?

Kuigi geograafiliselt asume Ukrainast pigem kaugel, siis ajalooliselt kuulusime mõlemad Nõukogude Liitu ja meie vabanemise tingimuseks oli selle kolossi lagunemine üheksakümnendate alguses. Lagunenud impeeriumi kummitused on aga Venemaa rünnakuga Ukraina vastu uuesti ärganud, kuigi ega nad kunagi eriti sügavalt ei maganudki. Need tondid on muundunud ajaloolisest koletisest tänapäeva mutantzombiks. Eesti on üks väheseid riike Euroopa Liidus, kes näeb seda sõda suure ohuna oma vabadustele, sest ajalugu ei lubagi teisiti mõelda. Venemaa võimud on kasutanud neid kummitusi enda kasuks viimased kakskümmend aastat, võttes uuesti kasutusele nõukogudeaegsed riigijuhtimismehhanismid, nagu näiteks šokeerivaid aktsioone läbiviivate vabameelsete aktivistide ja kunstnike tagakiusamine. Meenutagem väljaspool Venemaad tuntud kunstirühmitusi, nagu Voina ja Pussy Riot, ja nende aktsioonide tagajärgi (aktivistide äkksurmad[1], lõputa kohtuprotsessid, reaalsed vangistused[2]). See, mille eest aktivistid on oma aktsioonides hoiatanud, on saanud tegelikkuseks: võimul on nn siloviki[3], sõnavabadus on äärmuseni piiratud, toimuvad repressioonid teisitimõtlejate vastu (enam pole vahet, kas oled laulja, kirjanik, režissöör, filosoof, filoloog, õpetaja, tudeng, poemüüja, vabrikutööline, lüpsja vms), poliitilised oponendid ja sõltumatu ajakirjandus on likvideeritud – üks partei, üks tõde. 

Pisut protestikultuurist

Mulle ei anna rahu ja mind ajendas kirjutama see, mis toimub praegu poliitilise aktivismi rindel. Mind on paelunud ammusest ajast aktivismi ja kunsti ristumine, mis tegeleb sotsiaalsete ja poliitiliste teemadega otse, julgelt ja kompromissitult. Venemaal on väga „rammus muld” sellise kunsti jaoks. Ja kuna mu emakeel on vene keel, on olnud lihtne jälgida, mis Venemaa kunsti- ja aktivismimaailmas toimub. Erilise tähelepanuga hakkasin toimuvat jälgima pärast Krimmi ebaseaduslikku annekteerimist 2014. aastal. Pea kümme aastat kunstnikke ja kunstiinstitutsioone sotsiaalmeedia kaudu jälgides olen tajunud muutusi. Ajaga on mul tekkinud eri kunstiprojektide kaudu ka isiklikud kontaktid mitmete kunstnikega Venemaalt. Müürileht on tõlkinud ühe intervjuu[4], mille tegin 2017. aastal noorte vene kunstnikega ajakirja Plug jaoks[5] tol hetkel Tartus toimunud näituse valguses[6]. 

Mulle ei meenu kunstnike individuaalseid ega kollektiivseid kooskõlastuseta etteasteid linnaruumis, mis oleksid suunatud näiteks kehtiva riigikogu koosseisu, mõne konkreetse poliitiku või muu võimustruktuuri vastu. Arvan, et see on loomulik, kuna tunnetuslikult elame vabas riigis ja inimõigustega läheb, vastupidi Venemaal toimuvale, aasta-aastalt justkui paremaks. Kunstnikke, kes tegeleksid Eestis ainult poliitiliste teemade või poliitilise aktivismiga, eriti polegi. Peamiselt tuleb meelde Kristina Normani sekkumine pronkssõduri endises asukohas Tõnismäel 2009. aastal. See on minu mälu järgi esimene kord, kui Eestis võeti kunstnik oma tegevuse pärast tundideks vahi alla. Tol korral karistati kunstnikku rahalise trahviga avaliku korra rikkumise eest. Samal aastal esindas Norman oma teosega „After-War” Eestit Veneetsia biennaalil[7].

Spontaansete tänavakunstiaktsioonide või performance’ite traditsioon ja harjumus meil puudub.

Tundub, et sõna on meil endiselt vaba. Meil võib näha tendentsi, et eri taustaga rahutud kodanikud, nende seas tihti ka kunstnikud, ühinevad protestide nimel, korraldavad avalikus ruumis politseiga kooskõlastatud üritusi, aktsioone või solidaarsusmarsse. Olgu siis Kõigi Eesti algatus, mis üritas eri rahvusest elanikke üksteisele lähemale tuua; paremkonservatiivide vastu suunatud ja sõnavabaduse kaitseks tekkinud kogukondlik liikumine „Jah vabadusele, ei valedele”; feminismi ja seksuaalvähemuste toetusüritused; vaktsiinivastaste protestid ja traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjad, kes samasooliste kooselu vastu seisavad jne. Aktiivsete kodanike mass koondub ühise eesmärgi nimel, olgu see protest mõne uue seaduse vastu või selle toetuseks. Kuid spontaansete tänavakunstiaktsioonide või performance’ite traditsioon ja harjumus meil puudub. 

Venemaa alustatud sõja tõttu tekkis ka Eestis põhjus radikaalsemateks algatusteks, mis pole suunatud mitte meie, vaid ohtliku naaberriigi vastu. Siin peitub muidugi oht, et enda nina all toimuv jääb piisava tähelepanuta. Ei tahaks uskuda, et on kedagi, kes ei olnud möödunud aasta alguses alanud sõjast šokeeritud, kes ei tundnud vajadust kollektiivselt sõda hukka mõista, kes ei hakanud venekeelsete Eesti kodanike poole viltu vaatama, justkui oodates, et ka nemad ühineksid selle hukkamõistuga või ilmutaksid hoopis oma venemeelsust, milles neid ka kahtlustatakse. Õhk ühiskonnas on paks. Nõustun, et on olemas need, kes toimuvat ei mõista ning rumalusest ja suurvene imperialismi nakatununa seda sõda toetavad. Aga on väga palju neid, kes ei toeta, ja nende kohta tahaks kohalikus meedias rohkem kajastusi näha. Ma ei taha, et minu kui venekeelse Eesti kodaniku puhul domineeriksid ainult negatiivsed käsitlused. Olen osalenud sõjavastastes aktsioonides, kui neid korraldasid eestikeelsed sõbrad, ja osalenud ka neis, mida korraldasid Eestis elavad vene kodanikud rahvusvahelise feministliku sõjavastase liikumise FAR nime all[8].

Nõustun, et on olemas need, kes toimuvat ei mõista ning rumalusest ja suurvene imperialismi nakatununa seda sõda toetavad.

Nimetatud liikumine sai sõja puhkedes alguse Venemaal ja nüüd on see kolinud koos oma järglastega osaliselt ka teistesse riikidesse, kus FSB ja jõustruktuurid ei saa neid vaigistada. Tänu eri rahvusest naiste liitumisele kasvavad need liikumised ka suuremaks. Nii osalevad näiteks Eesti rakukeses ka eesti ja ukraina naised. Alates eelmisest aastast korraldavad nad Venemaa saatkonna ees Pikal tänaval regulaarseid aktsioone ja sõjavastaseid proteste. Hiljuti tegid nad endale Facebooki lehe, kus info liigub ka eesti keeles[9]. Kõike seda tehakse vabatahtlikult ja oma vabast ajast. Ma ei ole näinud eestikeelses meedias senini ühtegi intervjuud nendega. Nad ei varja oma nimesid! Mõned üksikud meediakajastused piirdusid venekeelsete portaalide mainimisega.

Kaštan, Kallas, Narva

Neljandal juunil toimus vangis istuva vene opositsioonipoliitiku Aleksei Navalnõi sünnipäeval Tallinnas Tammsaare pargis kooskõlastatud aktsioon Navalnõi ja teiste vene poliitvangide toetuseks, mida korraldas vene dissidentide liikumine Eestis – Russians Against War. Narvas toimus samal päeval ja sama põhjusega Vovan Kaštani aktsioon, kus ta seisis Sõpruse silla esisel bastionil suunaga Venemaa poole sinikollases kostüümis, papaaha peas ja seljas suured mustad tiivad, mille ühele poolele oli kirjutatud „Free Alexey Navalny” ja teisele „За вашу и нашу свободу”[10]. Seekord Vovanit ei arreteeritud, kuid ka selle aktsiooni kohta ei leia meediast midagi peale nupukeste ERRi ja Delfi venekeelsetes portaalides.

Varasemate aktivistlike tegevuste eest on ta pea iga kord arreteeritud. Eelmise aasta 10. oktoobril toimus Peetri platsil Kaštani monstratsioon* Kaja Kallase ja Ursula von der Leyeni Narva visiidi päeval. Kaštan võeti tundideks vahi alla, tal keelati 24 tundi Peetri platsile ligineda ja konfiskeeriti tema plakatid, mis edastasid absurdseid loosungeid, nagu „Mind the gap” ja „ich bin ein Hungerburger”. Selja peale oli tal kirjutatud „privileged” – võib olla see Kaja Kallase Twitteri postituse tsiteerimine ei meeldinud politseile või nad pidasid teda muul moel ohtlikuks. Järgmised aktsioonid üritas ta teha anonüümselt, kuid siis tekkis suur vastukaja seoses tekstiga, mille ta kirjutas endise tankimonumendi kivimüüri peale. Tema kirjutatud teksti mõisteti mitmeti, vaatamata hiljem põhjalikus Facebooki postituses tehtud ülestunnistusele[11] ja politseisse ilmumisele. Lühidalt kokku võttes: tapetud vene propagandisti Vladlen Tatarski tsitaadi kirjutamine tankimonumendi endisesse asukohta oli sõjavastane tegu, mis oli suunatud neile, kes sinna siiani lilli viivad ega anna endale aru, mida nad sellega tegelikult toetavad. Eestikeelses meedias nimetatakse teda jätkuvalt kivimüürisodijaks ja provokaatoriks ning sellega asi enamasti piirdub. Autori enda kommentaare on ilmunud mõni üksik ja ta on mulle öelnud, et eestikeelne meedia pole üritanud temalt kordagi kommentaare saada. Küll aga on saanud kommenteerimiseks sõna Narva politsei ja Narva linnapea Katri Raik. Ühe aktsiooni eest Narva Sõpruse silla all peeti ta kinni juba enne, kui ta oli jõudnud seda teha. Nimelt soovis ta ehitada memoriaali Ukrainas hukkunud tsiviilelanikele: riputada promenaadile plakatid hävitatud linnade nimedega, süüdata küünlad ja panna sinna nelke. Selle kavatsuse eest peeti teda jaoskonnas 37 tundi kinni[12]. 

Vene Föderatsiooni saatkonna asukoht annaks Tallinnale justkui sõjavastase aktivismi monopoli – Tallinn hea, mujal Eestis mõjub kahtlustäratavalt.

Ma mõistan, et riigipiir on poliitiliselt laetud koht, kus kõik pole sugugi lubatud või soositud. Ometigi tekitab Kaštanis imestust, miks Tallinnas Venemaa saatkonna ees on aktsioonid ja plakatite riputamine lubatud, aga Narvas ei ole ühtegi kohta, kuhu saaks lilli panna, oma sõjavastasust demonstreerida või protestiaktsioone teha. Huvitav on see, et Vene Föderatsiooni saatkonna asukoht annaks Tallinnale justkui sõjavastase aktivismi monopoli – Tallinn hea, mujal Eestis mõjub kahtlustäratavalt. Ma arvan, et tankimonumendi endise asukoha valimine oli Kaštanil väga hea otsus. Teisaldatud monumendi juurde punaarmeelaste mälestuseks asetatud lilled räägivad just sellestsamast mineviku kummitusest (mis on ka propaganda tööriist), mida artikli alguses mainisin. Või on seal võimalik ka praeguseid ohvreid mälestada? 

Ometigi on raske uskuda, et Eesti Vabariigis pistetakse inimene kongi põhjusel, et ta soovis ehitada improviseeritud sõjavastast memoriaali. Rõhutan veel kord: soovis! Kaštan ei jõudnud mitte midagi reaalselt teha, tal olid kaasas vajalikud materjalid, nagu värvilised kriidid, kimp nelke, plakatid, trossid plakatite kinnitamiseks, näpitsad ja käärid. Ja viis, kuidas eestikeelne meedia seda ignoreerib, paneb mind nii imestama kui ka muretsema. Eestikeelsed aktivistid, kes Tallinnas sarnaseid üritusi korraldasid, on samuti Kaštani suhtes tänu meedia ühekülgsele kajastusele umbusklikud. Kus on solidaarsus, millest ma loo alguses kirjutasin? Vladimir tegutseb pungi vaimus, ta ei korralda massiüritusi, mida peab kooskõlastama, aga ehk ta õpib tundma aktivismi piire piirilinnas ja oskab varsti teha midagi, mis ei lõppe jaoskonnas. Tema tegevusest oleks võimalik pikemalt kirjutada, kuid selle artikli mõte ei olnud selles. Soovitan lugeda hiljuti tõlgitud intervjuud Vladimiriga või kui mõistad vene keelt, siis kuulata viimast episoodi taskuhäälingust „Kak ruka hodit?”, kus külalisteks olid Tallinna feministliku sõjavastase liikumise liige Aleksandra Bainova ja Vovan Kaštan.

*Monstratsioon sarnaneb meeleavaldusega, kuid on mõeldud loomingulise etenduskunstina, mis sageli parodeerib tõsist meeleavaldust, see on olnud levinud aktivismi vorm eelkõige Venemaal.

[1] Russian Dissident Artist Leonid Nikolayev Is Dead at 31: https://news.artnet.com/art-world/leonid-nikolayev-voina-335783 
[2] Pussy Riot members jailed for two years for hooliganism: https://www.bbc.com/news/world-europe-19297373  
[3] Siloviki – vene keeles poliitikud, kes on varem või nõukogude ajal töötanud julgeolekuametkonnas või KGBs.
[4] NOOREST VENE KUNSTIST OTSE ALGALLIKALT: https://www.muurileht.ee/noorest-vene-kunstist-otse-algallikalt/  
[5] О молодом российском искусстве из первых уст: https://plug.ee/2017/05/o-molodom-rossiyskom-iskusstve-iz-pervyih-ust/ 
[6] Ebamugavad küsimused. Kaasaegne kunst Venemaalt: https://tartmus.ee/naitus/ebamugavad-kusimused-kaasaegne-kunst-venemaalt/  
[7] Kristina Norman, AFTER-WAR 2009: https://www.kristinanorman.ee/after-war/ 
[8] Feminist Anti-War Resistance: https://en.wikipedia.org/wiki/Feminist_Anti-War_Resistance  
[9] Feminist Anti-War Resistance Tallinn: https://www.facebook.com/tallinnfar 
[10] „За вашу и нашу свободу” – teie ja meie vabaduse eest, loosung mida kasutati Poolas Vene tsaari ja Vene impeeriumi vastu aastal 1831, nõukogude ajal esinesid dissidendid Punasel väljakul sama loosungiga 1968. aastal Nõukogude armee sisenemisel Tšehhoslovakkiasse, ning taas kohtab seda sõjavastastel protestidel praegu: https://en.wikipedia.org/wiki/For_our_freedom_and_yours
[11] Vovan Kaštani ülestunnistus tehtud aktsiooni kohta Narva tanki endises asukohas: https://www.facebook.com/vovankastan/posts/10229582893147029?ref=embed_post 
[12] Vovan Kaštan mitte toimunud aktsioonist ja vangistusest 37 tunniks: https://www.facebook.com/vovankastan/posts/pfbid0N8Vyxp55YzrXqjtzxL5iJ3Sg3MsprN6PJ9kMB8mnYyywRdtAyc3QHbydogYdPwEal 

Evi Pärn on Tallinnast pärit multimeediakunstnik, kes tegeleb keelelise kommunikatsiooni probleemidega, mis on tingitud võimusuhete vahekorrast ühiskonnas. Läbivateks teemadeks tema kunstis on keel ning sotsiolingvistilised ja biopoliitilised küsimused. Sõja algusest hakkas ta produtsendiks ja teeb koos kaasamõtlejatega venekeelset taskuhäälingut „Kak Ruka Hodit?”, mis on IDA Radio eetris kord kuus.