Märkimisväärsete keskkonnakahjude taustal viimastel kümnenditel püstloodis kasvanud majandusega Hiina on globaalse kliimakokkuleppe saavutamisel võtmeriik. Hiina valitsus on hakanud tegema arglikke samme rohelisema tuleviku suunas, kuid võetud kurss on habras.

Hiina majandus kasvab iga aastaga tempos, millest enamik maailma riike võib vaid unistada – pealtnäha tundub, et Hiina tõusu ei suuda peatada miski. Majanduskasvul on siiski ka oma varjuküljed, millest märkimisväärseimad on saastunud keskkond ja sellest tulenevad tervisehädad. On päevselge, et kui Hiina jätab keskkonnaprobleemidega tegelemata, võib see saada riigi arengule saatuslikuks.

Pariisi kliimakonverentsi valguses tasub analüüsida, kuidas on Hiina, kelle nõusolekuta ei ole võimalik nüüdsel ajal ülemaailmset kliimakokkulepet sõlmida ega rakendada, senini seoses keskkonnaohtude tõrjumisega käitunud. Esimene globaalne kliimalepe oli 1997. aasta Kyōto protokoll. Hiina toetas ideed vähendada süsihappegaasi emissiooni arenenud riikides, kuid ei soovinud ise ülla eesmärgi saavutamisse panustada. Kyōto protokoll Hiinale kohustusi peale ei pannud, kuna see oli suunatud pigem arenenud riikidele ning Hiina oli tollal veel väga vaene maa. Hiina ja India kõrvalejäämine Kyōto protokollist on üks põhjus, miks soovitakse sõlmida uus kliimakokkulepe. Esimene katse tehti 2009. aastal Kopenhaagenis. Läbirääkimised ei olnud edukad, kuna riikide vahel valitses usaldamatus ja tõenäoliselt proovis USA Hiinat üle mängida. Seda mõistes pani Hiina paljudele kliimaeesmärkidele veto. Näib, et suurriikide juhid said Kopenhaagenis raisatud pooleteisest nädalast olulise õppetunni. Hiina ja USA riigipead kohtusid enne Pariisi konverentsi korduvalt ja on teinud ühisavaldusi – praktika, mis loob usaldust suhtluses ja aitab eesmärke kooskõlastada. Hiina koostöövalmidus kliimaleppe sõlmimiseks pole olnud ilmselt kunagi varem nii suur. Rahvusvahelised mängud on kindlasti riigi huvide kujunemises olulised, kuid peamised faktorid, mis mõjutavad Hiina käitumist kliimakonverentsidel, on keskkonnaolud ja poliitiline kurss kodumaal.

Kiire majanduskasvu tume varjupool

Viimased kolm aastakümmet kümne protsendi lähedal kõikunud majanduskasvul on järjest kurjakuulutavam mõju keskkonnale. Hiinast on saanud maailma suurima tööstustoodanguga riik, ent ka suurim süsihappegaasi ja kasvuhoonegaaside emiteerija. Praegu on riik dilemma ees: kas jätkata vanaviisi või muutuda rohelisemaks? Tegutsemine edaspidi nii nagu seni ei ole jätkusuutlik, kuid tähendaks lühikeses perspektiivis suuremat majanduskasvu ja turvatunnet võimuladvikule. Hiina valitsus on pikemat perspektiivi silmas pidades mõistnud, et vaja on muuta kurssi, kuid uus suund on habras ning tõsisema tagasilöögi korral võidakse sellest loobuda. Esimesed sammud on tehtud, aga suuremad muudatused on alles ees.

Keskkonnaprobleemid on Hiinas sarnased mujalgi maailmas esinevatega, ent väärivad tähelepanu nende tõsiduse ja mastaabi tõttu. Üks suurim probleem on puhta vee puudus. Põhja-Hiinas toimub kõrbestumine, kümned miljonid inimesed tarbivad reostunud pinnavett, samal ajal kui tööstus kasutab ühe ühiku toodangu kohta kordades rohkem vett, kui seda tehakse arenenud riikides. Teine probleem on õhu saastatus. Peaaegu kõikides linnades ületab õhu saastetase hooajaliselt mitmekordselt kriitilist piiri. Tehastest tulevale saastele lisandub kõrbetolm, millega liiguvad kaasa kõrbes ladestunud raskemetallide ja muude mürgiste ainete osakesed. Õhu- ja veesaaste mõju on eriti tuntav tihedalt asustatud Ida- ja Lõuna-Hiinas, mistõttu tunneb keskkonnaprobleeme omal nahal lõviosa Hiina elanikkonnast.

Saastatus mõjutab hiinlaste tervist. Mõju ulatust ei saa väga põhjalikult uurida, kuna võimud on teema osaliselt tsenseerinud, ent ometi leidub statistikat, mida saab saastatuse kahjulikkusega siduda. Näiteks kopsuvähi suremusnäitaja on kasvanud viimase kolmekümne aasta jooksul 100 000 inimese kohta 465%, muutudes tapvaimaks vähivormiks Hiinas[1]. Hoolimata puudulikest algandmetest on proovitud arvutada keskkonnaprobleemide tõttu hukkuvate Hiina elanike arvu. WHO hindab, et reostuse tõttu sureb neid umbes 750 000 aastas[2].

Keskkonnaprobleemide alged on majanduspoliitikas. Hiina kasvumudeliks on olnud valuuta odavus, madalad palgad, suur eksport ja kõrged intressid. Valitsus on nimetatud tingimuste püsimist suure majanduskasvu tagamiseks jätkuvalt soodustanud. Kui turumajandus viisaastaku plaanis märgitud kasvutempo saavutamisega hakkama ei saa, tuleb appi kommunistlik partei. Riik ehitab midagi suurt ja kasutut või pumpab raha sinna, kuhu tark investor oma sääste ei ole pannud, ning ongi latt ületatud. Tänu odavusele, stabiilsele kasvule ja rahaküllusele on Hiina olnud investoritele atraktiivne. Madalad kulud meelitavad ligi rasketööstust, mis vajab palju tööjõudu ja toorainet. Hiinas toodetakse umbes kolmandik maailma terasest ja alumiiniumist ning pool tsemendist ja klaasist. Just nendel aladel tegutsevad ettevõtted on keskkonnakahjude peamiseks põhjustajaks nii otseste saastajate kui ka kaudselt energiatarbijatena.

Mahavaikitud probleem

Aastas toimuvad tuhanded keskkonnateemalised meeleavaldused. Ka kunstis võib käsitleda Hiina keskkonna valupunkte. Näiteks sai hiljuti meedias palju tähelepanu üks hiina kunstnik, kes imes tolmuimejaga sada päeva järjest Pekingi õhku ja valmistas saagist keskmist mõõtu ehituskivi. Erinevalt kirjeldatud kunstiprojektist ei ole paljud meeleavaldused suunatud pikaajalistele lahendustele ja poliitikale, vaid mõeldud enamasti kompensatsiooni saamiseks või lokaalsete probleemidega tegelemiseks. Raha maksmine loodust ei päästa. Abi pole väga palju ka meediast. Antud teemat käsitletakse Hiina meedias moonutatult, mis jätab tähelepanuta tõsisemad kiire lahenduseta keskkonnaküsimused. Tsensuur takistab selgitustööd ja vaba arutelu, millest võiksid kooruda võimalikud üldisemad lahendused. Elanikkond on halvasti informeeritud. Küsitluse järgi peavad umbes pooled hiinlased õhu- ja veereostust suureks probleemiks ja muretsejate hulk pigem kasvab[3]. Samas ei tunneta hiinlased, et reostus ja sellest tulenevad tagajärjed võiksid saada saatuslikuks majandusele, kuna nende nägemus riigi majanduslikust tulevikust on üks optimistlikemaid maailmas[4]. Ühtlasi kuuluvad hiinlased koos ameeriklastega kliimamuutuse küsimuses muretuimate rahvaste sekka[5].

Keskkonnaprobleemide mõju majandusele ja selle kasvule on võimatu täpselt välja arvutada. Paljud organisatsioonid on siiski üritanud seda teha. USA mõttekoda RAND on pakkunud, et keskkonnaprobleemide tõttu tekkiv kahju ja ressursikadu moodustab 6,5% SKPst[6]. Hiina teaduste akadeemia pakub samaks näitajaks 13,5%[7]. Tõde jääb ilmselt kuhugi vahepeale. Otseseks kahjuks on saastatusega seotud haigestumise tõttu kaotatud tööjõud ja kulud tervishoiu ning puhta joogivee tagamiseks ja happevihmadest kahjustatud rajatiste parandamiseks. Lisandub kahju, mis tekib seoses viperustega majandustegevuses, kui korraldatakse suurüritusi, nagu olümpiamängud, mil õhu puhtuse nimel pannakse seisma tehased ja liiklus.

Jätkusuutliku majanduspoliitika otsinguil

Näib, et Xi Jinpingi presidendiks oleku ajal on keskvalitsuse poliitika reostuse ohjeldamise kohalt muutunud. Ei tasu arvata, et Hiina punased kommunistid on kehastunud ümber rohelisteks keskkonnakaitsjateks. Hiina astub samme keskkonna kaitseks, kuna probleemid on hakanud mõjutama majanduse head käekäiku. Senine majanduskasvu mudel on ammendumas. Hiina majandusbuumi kõrvalsaaduseks on kinnisvara- ja investeerimismullid, mis nüüd lõhkevad ja mille tõttu riik on hakanud rääkima majandusbuumi lõpust ning jätkusuutliku majanduskasvu algusest. Jätkusuutliku majanduspoliitika osa on ka keskkonnakaitse. Näiteks aegunud tehnoloogiaga väikseid vabrikuid sunnitakse oma tegevust lõpetama – viimase kahe aastaga on Pekingi ümbruses pidanud uksed sulgema 18 000 vabrikut[8]. Suuremaid tootmisettevõtteid survestatakse võtma kasutusele uusi tehnoloogiaid. 2012. aastal kinnitati riiklik plaan muuta Hiina energiaefektiivsemaks. Järgmisel aastal hakati karmistama keskkonnanõudeid ja tõstma keskkonnamakse. 2014. aastal vähenes kivisöe tarbimine Hiinas esimest korda pärast 14 aastat väldanud kasvu[8]. Praegu käivitatakse ELi eeskujul süsihappegaasi emissiooni kvootidega kauplemise süsteemi. Hiina on hakanud andma esmakordselt lubadusi seoses keskkonnakaitsega.

Algatatud muutused ei ole piisavad, et probleemid lahendada. Näiteks elektritootmise osaline ümberstruktureerimine kivisöelt tuule-, vee- ja tuumaenergiale nõuab umbes 200 miljardi dollari väärtuses investeeringuid[9]. Uute rajatiste ehitamisest suuremaks kuluallikaks on nende tööshoidmine, kuna loodussäästlikum energia on kallim. Energiamahukate tööstusettevõtete kulud suureneksid seoses kõrgema energiahinnaga ja need kaotaksid maailmaturul konkurentsivõimes, mis võiks põhjustada tehaste sulgemist ja tööpuuduse kasvu. Lühikeses plaanis pärsib majanduse ümberstruktureerimine selle kasvu ja võib muuta rahva rahulolematuks, kuid reformide tegemata jätmine tähendaks kaugemas tulevikus majanduslikku seisakut. Praegu on majanduskasv viimase veerandsajandi kontekstis madalseisus, mistõttu Hiina ei taha väga suuri muudatusi teha. Arvatavasti jääb reformideks puudu ka võimekusest, kuna alles 21. sajandi alguses hakati looma institutsioone energia- ja keskkonnapoliitika koordineerimiseks ning kontrollimiseks, mistõttu asutused on veel väikesed ja nõrgad.

Hiina keskkonnaprobleemide rahvusvaheline mõõde seisneb kodumaise olukorra mõjus Hiina positsioonidele rahvusvahelisel areenil. Hiina vastumeelsus endapoolseteks järeleandmisteks mureneb. 2012. aasta Doha läbirääkimistel möönis Hiina esindaja, et madal süsihappegaasi emissioon on pikas perspektiivis Hiina jaoks ainuvõimalik tee. Sellegipoolest on Hiina keeldunud sõlmimast senini siduvaid lepinguid õhusaaste vähendamiseks, kuid hiinlaste osalemine globaalses võitluses on oluline, sest riigi suurus tingib selle, et USA ja mitmed teised tööstusriigid on nõus sõlmima keskkonnateemalisi leppeid ainult juhul, kui nendega liituvad ka Hiina ja teised kiiresti kasvava majandusega riigid. Hiina on võtmeriik, kelle kõrvalejäämine võib tähendada ka USA kõrvalejäämist ja patiseisu kliimaläbirääkimistel. Samas näib Hiina ja USA praegune üksmeel avaldavat mõju ka teistele riikidele. Isegi Põhja-Korea diktaator Kim Jong-un kuulutas sõja metsaraie vastu ja Põhja-Korea esindajad hakkasid enne Pariisi konverentsi rääkima, et nende riik soovib panustada süsihappegaasi emissiooni vähendamise projekti. Kui riikide konsensus püsib, siis võib-olla saavutab sõna „keskkonnakaitse” kunagi rahvusvahelises suhtluses sarnase positsiooni, nagu seda omavad sõnad „inimõigus” ja „demokraatia”. Teisisõnu, riik, kes vähemalt proovib näida tsiviliseeritud, peab neist teemadest rääkima ja seda ka siis, kui kodumaal nimetatud põhimõtetest üldsegi lugu ei peeta.

Haprad kokkulepped

Nagu eespool mainitud, siis viimane ambitsioonikas kliimakokkulepe saavutati 1997. aastal Kyōtos. Hiinal tollal vedas. Kui oleks teatud, et lähiaastatel hakkab Hiina emissioon kasvama peaaegu püstloodis, poleks sellist kokkulepet arvatavasti sõlmitud. Kyōto protokoll ongi osaliselt süüdi Hiina emissiooni kasvus. Protokolliga kohustuse võtnud soovisid suunata õhku saastava majandustegevuse oma riigist välja. See oli hea äri arengumaadele, kes lõikasid kasu saastavate tööstusharude liikumisest arenenud riikidest arengumaadesse. Kokkuvõtvalt emissioon maailmas ei vähenenud, vaid paigutus ümber. Kyōto protokoll ega selle edasiarendused ei ole sobivaks vahendiks praegu, mil arengumaade ja arenenud maade vaheline piir on hägustunud. Olukorda muudab veelgi Hiina huvi kliimaleppe vastu. Kuna Hiina on motiveeritud ka üksinda keskkonnakaitse nimel tegutsema, siis kokkulepetele jõudmine ja emissiooni vähendamine tundub tõenäolisem kui kümme aastat tagasi.

Praegu võetud kurss on habras. Tegemist on Hiina jaoks uue poliitilise suunaga ning reformid on algusjärgus, seega on neid võimalik võrdlemisi kergelt peatada. Hiina valitsus võib loobuda majanduslike tagasilöökide korral kasvutempo säilitamiseks keskkonnanõuete karmistamise plaanidest. Pikas perspektiivis ei tagaks see nii suurt majanduskasvu kui keskkonnanõuete kehtestamisel, kuid kui rahvas muutub majandusolukorra tõttu rahulolematuks ja on oht, et praegu valitsev ladvik võib kaotada võimu, siis võetakse esimesena vastu otsused, mis tagavad vähemalt lühikeses perspektiivis senise korralduse säilimise. Kuna keskkonnakaitset soodustavad otsused on värsked, kujunemisjärgus ning tehtud pigem pragmaatilistel kaalutlustel, mitte ideoloogilise nihke tõttu, siis on veel vara hinnata, kas Hiina on teinud kindla valiku keskkonnakaitse kasuks.