Kuigi maalivaid elevante ja pesa kaunistavaid linde võib teatud mööndustega pidada isegi kunstilises mõttes andekateks, on loomade jaoks siiski palju olulisem igapäevaprobleemide lahendamisel avalduv loovus, mis on muutuvas keskkonnas ellujäämiseks hädavajalik.

Kas ka teistel loomaliikidel peale inimese esineb loovust? Loomad on tegelikult vägagi leidlikud ja innovaatilised. Nad muudavad oma käitumist lähtuvalt olukorrast ja leiutavad ümbritsevate tingimuste muutudes uusi käitumisviise, võttes kasutusele tööriistu, leides uusi võimalusi saagi püüdmiseks ja toidu varumiseks jne.

Innovatsioon loomariigis

Etoloogide definitsiooni kohaselt on loov käitumine liigile mitteomane ainulaadne käitumine, mille tulemus on loomale kasulik. Mõned uurijad loevad loovaks alles liigikaaslastega jagatud ja nende omaks võetud uusi käitumisviise. Klassikaliseks näiteks on see, kuidas üks rasvatihane õppis avama piimapudelikorke ja varsti oskasid seda kõik lähedal elavad liigikaaslased. Loovust kommunikatsioonis ja sotsiaalses käitumises on veelgi keerulisem kindlaks teha, kuna loovushetked kerkivad siin esile ootamatult ja võivad mitte korduda. Loovuseks peetakse sellistel juhtudel harjumuslike piiride ja sotsiaalse kommunikatsiooni normide ületamist. Mõttekohaks jääb, kas sahtliluuletajast homo sapiens, kes ei jaga oma loomingut teistega ega oma seega kasulikku väljundit ning kes ei tee ka midagi liigi seisukohast unikaalset ega ületa tavapäraseid keelenormide piire, oleks etoloogide nägemuses loov või tuleks inimeste puhul teha selles definitsioonis järeleandmisi?

Oleme harjunud loomade keerukamaid oskusi ja käitumisviise pikemalt mõtlemata instinktidega seletama. Kuid kas see on alati nii? Teadlased küll tõestasid hiljuti, et hiirelooted näevad unes maailma, kuhu nad sünnivad, ning neil on sündides juba mingid eelteadmised ja oskused.[1] Samas näeme, et loomad suudavad loovalt uusi käitumisviise leida ja tegutsevad teisiti, kui oleksime osanud neilt oodata.

Loov käitumine on liigile mitteomane ainulaadne käitumine, mille tulemus on loomale kasulik.

Loomadel nagu ka inimestel on palju juurdunud käitumismustreid, igapäevaseid tuttavaid radu ja tavapäraseid reaktsioone tuttavatele objektidele. Iga organism elab endale paljuütlevas omailmas, kus kõigel on tema jaoks tähendus ja kus tal on lihtne toimida. Kiired muutused keskkonnas ja ootamatud kommunikatsiooniolukorrad nõuavad aga semiootilist paindlikkust ja loovust. Taani biosemiootik Jesper Hoffmeyer kirjutab semiootilisest vabadusest kui tähenduste sügavusest, mida loomaliik või üksikisend on võimeline väljendama.[2] Ta väidab, et ka evolutsioon liigub semiootilise vabaduse suurenemise suunas ja innovatsioonid hakkavad sõltuma kõigil tasanditel üha enam semiootiliselt organiseeritud koostööst.[3] Selleks et ühe isendi uus käitumisviis muutuks liigi jaoks innovatsiooniks, peab see populatsioonis levima. Innovatsiooni kaudu toimub liigi käitumusliku mitmekesisuse ja vabaduse areng ning liigile omaste käitumisviiside teke.

Kuidas loovust ära tunda?

Loomade loovus jääb tihti märkamata seetõttu, et inimesed ei tunne piisavalt hästi teiste liikide tavapärast käitumist. Jakob von Uexküll oli eesti päritolu teadlane, kes näitas, et igal loomal on unikaalne tajumaailm, tema „omailm”, mille loomises organism aktiivselt osaleb ja tähendusi loob, mille määravad ära organismi meeleelundite ehitus, vajadused, tema kehakuju, sisemine seisund jne. Morris Stein, kes pakkus ühena esimestest välja loovuse definitsiooni, arvas sarnaselt Uexkülliga, et keskkonna mõju loovusele ei ole täielikult ennustatav, vaid sõltub individuaalsest tajust.[4] Seega on oluline mõista, kuidas loomad maailma tajuvad, mida nad märkavad ja mis on neile oluline. Alles siis, kui nendele küsimustele on vastused leitud, saame õppida tundma loomade käitumisviiside põhjuseid ning eristada loovat käitumist.

Selleks et ühe isendi uus käitumisviis muutuks liigi jaoks innovatsiooniks, peab see populatsioonis levima.

Ebatavaline käitumine võib olla uus teadlase vaatepunktist, kuid tavaline (võib-olla ainult harva kasutatav) looma jaoks. Inimesest vaatleja ei mõista kunagi täielikult konteksti, milles loom tegutseb, ja võib seetõttu pidada mõningaid käitumisviise loovateks, looma jaoks uuteks või siis kummalisteks ja ebavajalikeks. Näiteks võib mõnedel loomaliikidel esineda ajutiselt samasoolisi paare, mõned linnuliigid esitavad vastassoo esindajate lummamiseks kummalisi tantsurituaale (lüüralinnud) või kaunistavad pesa värviliste objektidega (lehtlalinnud).

Tantsurituaalid ja pesa kaunistamine on suuresti õpitud tegevused, kuid neis on ka iga linnu enda individuaalsust väljendavaid elemente. Selliste kummaliste tegevuste kasulikkust linnule ja ka nende uudsust ei ole vaatlejal võimalik konteksti tundmata õigesti hinnata. Lehtlalindude puhul tekib näiteks küsimus, kas nad oskavad väärtustada ilu ja loovad seda tahtlikult? Selleks et jõuda küsimuseni, kas ja kuidas loomad ilu tajuvad, peab esmalt uurima, milline on loomade omailm ja kuidas nad üldse reaalsust tunnetavad, ning püüdma välja selgitada, kuidas nende tehtud valikud muudavad aja jooksul omakorda nende endi välimust ja käitumist.

Otsingupilt ja otsingutoon

Loomade loovust aitavad selgitada Uexkülli „otsingupildi” ja „otsingutooni” mõisted. Otsingupilt on looma ettekujutatav pilt otsitavast objektist. Otsingutooni korral on loomal olemas idee otsitava kasutusviisist, kuid täpne ettekujutus objektist puudub.[5] Uexkülli ideede toel on võimalik mõista mõningaid loova käitumiseni viivaid protsesse. Looma siseilmast pärit psühholoogiline fenomen võib erineda tajuorganitelt saadavast pildist. Selline moonutatud otsingupilt võib takistada subjektil objekti ära tundmast ja üldse seda tajumast või võimaldab näha selle asemel midagi ebareaalset, mida keskkonnas tegelikult ei eksisteeri. 

Loomade loovus jääb tihti märkamata seetõttu, et inimesed ei tunne piisavalt hästi teiste liikide tavapärast käitumist.

Tajupiltidele lisanduvad organismi siseilmast pärinevad kujutluspildid ja psühholoogilised nähtused, mis võivad tekitada uusi ootamatuid seoseid ja viia eri nähtuste ümberkategoriseerimiseni ning uute tähenduste ja tõlgenduste tekkeni, mis väljendub omakorda loova käitumisena. Loovad inimesed kalduvad asju ja nähtusi tavapärasest erinevalt kategoriseerima.[6] Ilmselt jõuavad ka loomad uute seoste kaudu uute kategoriseeringute ning asjade ja nähtuste ümberhindamiseni, mistõttu muudetakse vastavalt ka oma käitumisviise nende suhtes.

Loovus võib seega toimida eri mehhanismide kaudu, millest ühe puhul rakendatakse tähelepanu ja kognitiivseid omadusi, teine toimib aga alateadvuslikult otsingutoonide ja otsingupiltide ning assotsiatsioonide vahendusel. Igapäevane loovus ja käitumisviiside paindlik oludega kohandamine on kiiresti muutuvas maailmas ellujäämiseks vajalik nii inimestele kui ka teistele loomadele ning seetõttu on oluline see ära tunda ja seda väärtustada.

[1] Ge, X.; Zhang, K.; Gribizis, A.; Hamodi, A. S.; Sabino, A. M.; Crair, M. C. 2021. Retinal waves prime visual motion detection by simulating future optic flow. – Science, nr 373 (6553).
[2] Hoffmeyer, J. 2014. Biosemiootika: uurimus elu märkidest ja märkide elust.
[3] Hoffmeyer, J. 2010. A biosemiotics approach to the question of meaning. – Zygon, nr 45 (2), lk 367−390.
[4] Stein, M. I. 1953. Creativity and culture. – Journal of Psychology, nr 36, lk 311–322.
[5] Uexküll, J. von. 2001 [1937]. The new concept of Umwelt: A link between science and humanities. – Semiotica, nr 134 (1/4), lk 111−123.
[6] Martindale, C. 1989. Personality, Situation, and Creativity. – Handbook of Creativity, lk 211–232.

Siiri Tarrikas on õppinud Tartu Ülikoolis bioloogiat ja biosemiootikat. Ta huvitub zoosemiootikast ja loomade käitumisest üldisemalt. Praegu töötab vabakutselise graafilise disainerina ja kirjutab filmikriitikat.