Tehnoloogia võidukäik ja isiklikud lubadused pakkuda oma lähedastele rohkem aega kui pidevalt rüganud põlvkonnad enne meid, ei ole kahandanud meie töötunde, vaid muutnud pigem meie arusaama tööst. Kuidas luua uus töömaailm, mis oleks mõistlik kõigile?

19 aastat kogemust karjäärinõustamise ja tööõnne uurimise vallas on andnud mulle teadmise, et eestlased on erakordselt tööusksed. Üks legendiks saanud lugu räägib sellest, kuidas palun koolitusel osalejatel panna enesekaemuse eesmärgil kirja üksteist isikuomadust ning ikka kipuvad inimesed alustama sõnadega „töökas” ja „kohusetundlik”.

Ühel hetkel otsustasin muuta harjutust nõnda, et loetleda võib kõik omadused, välja arvatud „kohusetundlik” ja „töökas”. Sain vastuseks nõutud pilgud, naeruturtsatused ja muidugi pärimise, et miks neid omadusi kirjutada ei või ja mis muid isikukirjeldusi üldse eksisteerib. Jah, kohusetunne on õudne asi, sest juba sõna ise ütleb, et see ei pruugi käia kokku vaba tahtega, vaid sa oled sunnitud. Nõnda kipuvad inimesed endale liiga tegema, lastes väljastpoolt tulevatel nõudmistel sõita üle enda piiridest. Olen soovitanud kasutada „kohusetunde” asemel teadlikult sõna „vastutustundlik”, sest see sisaldab vastamist ja vastu tulemist ehk ka ise tahtmist. Mõnes mõttes elame revolutsioonilisel ajajärgul, kus inimesed tahavad töölt enam, kui tööandjad on valmis pakkuma ja tööturg võimaldaks, kus vanamoodi enam ei saa, aga uutmoodi veel ei oska, ning meil tuleb luua koos uus töömaailm, mis on mõistlik ja meelepärane kõikidele generatsioonidele.

Enamasti on siinses kultuuriruumis selgitatud töökust kui ainuvõimalikku viisi elus edasi jõuda ja midagi saavutada. Kuidas me muidu oleme jõudnud siia, kus oleme. Ikka esivanemate higi, vere ja raske tööga ning seda tuleb austada. Paraku ei mäleta mitme põlvkonna jagu täiskasvanuid, et nende vanematel oleks jagunud neile lapsepõlves aega, tingimusteta armastust ja huvist kantud tähelepanu. Kohustused ja töö tulid esmajärjekorras ning kui raskest elust jäi tibake energiat üle, tuli seda matta maamajade, suvilate, kartulipõldude ja talvevarude hüvanguks, et ikka järeltuleval põlvel oleks lihtsam (paradoksaalsel moel rändavad tänapäeva noored, käed taskus, mööda maailma ringi, tahtmata mõeldagi ahistavast ja palju tööd nõudvast kinnisvarast).

Need meist, kes ei saanud veeta väiksena sisukalt aega oma vanematega, on loomulikult tahtnud pakkuda oma lastele teistsugust lapsepõlve. Kuid kas oleme suutnud? Kas suudavad meist järgmisedki põlvkonnad? Võib-olla ei ütle me enam, et töö on „püha lehm”, aga karjäär on oluline, eneseteostus vajab elluviimist ning pangalaenud teenindamist. Jah, meil on vähem töö tagajärjel tekkivaid füüsilisi oireid (sümptomeid – toim.), kuid üha enam tööst tingitud läbipõlemist, tööstressi ja vaimseid hädasid, alustades ärevushäiretest ja lõpetades sõltuvusprobleemidega. Ometi lubati meile juba ammu helgemat elujärge tänu tehnoloogia võidukäigule, mis võtab raskused enda kanda ja annab asemele kvaliteetaja, mida saame veeta oma kallitega. Kas see on kõigest ulm ja pettepilt?

Töö ajalooline pärand

James Suzman kirjutab raamatus „Work: A History of How We Spend Our Time”, kuidas aastatuhandeid tagasi muutus inimeste kinnisideeks see, et meil pole kunagi piisavalt toiduvarusid, ning see ajendas meid ka rohkem tööd rügama[1].

Töö paradigma on kinnistunud ka religiooniloo kaudu, sest Jumal lõi maailma seitsme päevaga, millest kuus ta töötas usinalt ja ainult ühel tõmbas hinge. Loogilise jätkuna on kannatamine ja raskus midagi inimlikku ning paratamatut, millele järgneb tasu. Siit ka sellised vanasõnad nagu „enne töö, siis lõbu” või „tänasida toimetusi ära viska homse varna”.

Meil on vähem töö tagajärjel tekkivaid füüsilisi oireid, kuid üha enam tööst tingitud läbipõlemist, tööstressi ja vaimseid hädasid, alustades ärevushäiretest ja lõpetades sõltuvusprobleemidega.

Selleks ei pea olema tingimata religioosne, et saada programmeeritud kuulekaks tööuskseks. Kelleks sa tahad suurena saada? Vaata, et valid ikka tasuva ameti! Sellise süütuna näiva vestlusega suunatakse meid juba varakult valmistuma karjääriks ja eneseteostuseks. Pealegi, mäng on väikese inimese töö.

Teadlased nõustuvad, et meie universumi loomine hõlmas tohutut tööd ja just töö on see, mis muudab elu erakordseks ning eristab elusolendeid surnutest. Inimeste töö erinevalt loomade tööst võiks aga olla eesmärgipärane ja seepärast on akadeemikud ning leiutajad otsinud väljapääsu nii tööstus- kui ka tehnoloogiarevolutsioonist, et vabastada meid rumalast tööst[1].

See ei ole toimunud valuta. Lewis Wilcoxi auhindu võitnud dokumentaalfilmis „Before the Bridge” näeme, kuidas tehnoloogia on suretanud välja mitmeid tööstuspiirkondi ja elamurajoone ning muutnud need kummituslinnadeks – pole tööd, pole enam ka inimesi, ent ometi kulgesid seal kunagi nende elud ja unistused. Tõsi, sageli tehti tehastes rasket tööd tervise hinnaga. Sarnase saatusega on ka Eesti kunagised kunstlikult loodud kolhoosiasumid, mis ühel hetkel elanikest tühjaks jooksid, sest tööd enam polnud.

Tehnoloogia areng ei ole toonud hõlpu, sest meie vajadused ja isud on lõpmatud. Töötame pea kümme aastat kauem ning teeme üha enam ületunde. Näiteks Jaapanis on suur osa töösurmadest ehk karoshi’dest seotud just ületöö ja magamatusega.  

James Suzman nendib oma raamatus, et inimkond pole veel valmis pensioniks, veelgi enam, töö on palju huvitavam ja kaasavam kui enamik traditsioonilisi majandusteadlasi oleks iial osanud ette näha[1]. Võib isegi öelda, et uue ajastu töö on sõltuvust tekitav „mõnuaine”.

Töö mõiste muutub

Töö algne idee oli ellujäämine. Koopamees tappis mammuti toidu, mitte lõbu eesmärgil. Peavool tõlgendab tööd endiselt tegevusena, mille eest makstakse, et saaksime rahuldada oma vajadusi. Nõnda muutub see aga nõiaringiks, sest mida enam töötame, seda enam vajame ka lõõgastust ja hüvesid, mis vaeva tasuksid. Lõpuks kulutame aga ära oma sisemised maavarad ning põleme läbi. 

Positiivses psühholoogias on leidnud korduvalt kinnitust väide, et töö ise ei tee õnnelikuks[2]. Sõna „töö” on olnud ajalooliselt seotud orjandusega, seda nii eesti keeles, kus see pärineb sõnast „orjaöö”, vene keeles sõnaga „работа” kui ka prantsuse keeles sõnaga „travail”, mis ei tähistanud üksnes seda, mida aurumasinad on tegema kavandatud, vaid ka kannatusi, mida alamad on talunud ülemaid orjates.

Uusimad paradigmad räägivad tööst kui meelepärasest eneseteostusest. Elatise teenimine pole kaugeltki ainus põhjus tööl käimiseks. Mitmed teadusuuringud näitavad, et kui inimesed teevad seda, mis on nende jaoks tähenduslik, on nad motiveeritud. Tajume mõttekana tööd, mis eeldab kõrgemat haridustaset, toob suurema sissetuleku ja sobib meie isiklike huvide, eesmärkide ja väärtustega[3].

Kuna töö ja tööga seotud tegevused hõivavad väga suure osa meie ärkveloleku ajast, soovime tunda end hästi. Siin ei peeta silmas üksnes hedoonilist ehk naudingutega seotud õnnetunnet, vaid eudaimoonilist õnne, mis võimaldab õppimist, arengut, kasvu, autonoomiat ja eneseteostust. Tööõnne uurinud teadlased kinnitavad, et töö annab inimeste eksistentsile tähenduse ja muutub nende identiteedi osaks[4].

Paraku on meil endiselt inimesi, kes teevad tööd pelgalt elatise pärast, aga ka neid, kes näevad selles karjäärivõimalusi ja pürgimist. Samuti inimesi, kelle jaoks töö on kutsumus ehk võimalus teha maailma paremaks paigaks.

Olgu tasuks palk, hüved, tunnustus või eneseteostus, inimesed seostavad end olulisel määral oma töörolliga. Näiteks kipume rääkima oma tuttavatest ja sõpradest ametinimetustega: mu tuttav juuksur; see pangatüüp; kohtunik Ivo, see sõber, kes turundusagentuuris töötab jne. Kui alustame vestlust pisijutuga „kuidas läheb?”, siis eeldame, et inimene vastab eeskätt oma ameti või töörolli kohta. Ja oh seda häbi, kui peaks tunnistama, et olen töötu või et mul ei lähegi tööl hästi. Huvitaval kombel kasutame just sõna „töötu”, mitte selgitust, et ma praegu ei tee tööd. Seega seostatakse ametit ning töötamist väga tugevalt enda identiteediga. Oleme justkui need, kelleks oleme õppinud, kellena töötame, ning see määrab staatuse, väärtusbaasi ja võimalused.

Enamik inimesi veedab tunduvalt rohkem aega kolleegide seltsis kui pereliikmetega. Ameerika Ühendriikides on tehtud uuringuid, mille kohaselt 16% inimestest kohtab oma abikaasat just töökohal. Pole ka ime, sest jagame kolleegidega, kellega püüdleme ühiste eesmärkide poole, sageli ka samu kogemusi, väärtusi ja mõtteviisi[5].

Inimesed ei loobu enda unistuste töö poole püüdlemast tihti mitte seetõttu, et neil poleks selleks oskusi, teadmisi ja võimalusi, vaid neil jääb puudu julgusest.

Saatus või sõltuvus

Töö ja töörolli ületähtsustamine muudab meid väga haavatavaks. Näen oma nõustamispraktikas neid, kes kaotavad koondamise tõttu olulise suhtlusvõrgu ja ka iseennast, aga ka neid, kelle muud elurollid on kidurad, kuna tööle kulub 12–14 tundi päevas ja sageli ka nädalavahetused. 

Edumeelsed tööandjad võistlevad töötajate nimel üha õdusamate töökeskkondade ning edevamate vahenditega, pakkudes hüvesid ja arenguvõimalusi, mis muudavad karjäärile keskendumise ahvatlevaks. Minu enda praktikas leidub näide, kus tarkvarafirmasse mugava töökeskkonna loomise järel pidime utsitama kolleege „jõuga” koju minema, sest töökohast sai meeldiv ajaveetmispaik mõttekaaslaste seltsis, samas jäid unarusse nii lähikondsed kui ka muud elutähtsad tegevused.

Paljud bürood pakuvad kaugtöövõimalusi, mis muudab graafiku küll paindlikumaks, kuid hägustab veelgi töö ja eraelu piiri. Nii on inimesi, kes on tööga seotud suurema osa oma ärkveloleku ajast ja kannatavad öösel uneprobleemide käes. Neid näiteid kohtab eriti just kiiresti arenevate tarkvara-, tehnoloogia- ja tootearendusettevõtete hulgas, aga ka haiglates, koolides ning teistes suure missiooniga valdkondades.

Võib väita, et valguse lõpus paistab tunnel. Uus aeg nõuab uusi inimesi, kes tahaksid pidevalt areneda, olla tõhusamad, säilenõtked, mitmete oskustega ja kohanemisvõimelised. Kes ei suuda sellise tempoga sammu pidada, peab leppima kaotusega. Nende kanda jäävad lihtsamad kohustused, vähem otsustusvõimalusi ja väiksem sissetulek, mis omakorda vähendab võrdseid võimalusi ühiskonnas hakkama saada ja oma pere eest hoolt kanda. Mingis mõttes ei ole me orjade-kubjaste süsteemist väga palju kaugemale jõudnud, ametitel on nüüd lihtsalt teised nimed.

Ilusa elu igatsus on kõigil üks

Näen oma nõustamispraktikas, kui palun inimestel unistada meelepärasest tööst, et hoolimata haridustasemest, sotsiaalsest taustast, vanusest või soost on inimeste unistused ilusad ja erilised. Väga paljud tahaksid panna õlga alla meditsiinile või haridusele, aidata teisi, luua ennastunustavalt, pidada kohvikut ja küpsetada hõrke saiu jne. Nad soovivad ühtlasi, et töö kõrvalt jääks neil enam vaba aega oma lähedaste ja hobide jaoks. Või et ülemused märkaksid neid ja võtaksid nende soove tõsiselt. Ka nemad ootavad turvalisust, ise selle määramist, kuidas asjad võiksid olla, nähtavat tulemust oma tööle ja ametiuhkust. Teaduskeeles nimetatakse seda piirideta ja idiosünkraatiliseks karjääriks: keegi uurib, kuidas ta saab mind tööl õnnelikuks teha, ja võimaldab mul edendada isikupärast karjääri[6].

Paraku ei ole selline elu paljudele inimestele kättesaadav. Viimase kahekümne aastaga on toimunud hariduses ja tööturul rohkelt muutusi ning arenguid, kuid ikka napib personaliseeritud karjääriõpet ja tööturu teenuseid, mis keskenduksid indiviidi tugevuste väljatoomisele ja konkurentsivõime kasvatamisele, selmet neid lihtsalt vabade töökohtade peale suunata. Meil on ametite lõikes jätkuvalt soolised erisused, palgalõhed, piirkondlikud tööalased diskrimineerimised ja muud puudused, mis jätavad uue ajastu võimalusi püüdvad käed ja meeled tühjalt rapsima.

Näen oma nõustamispraksises ka seda, et inimesed ei loobu enda unistuste töö poole püüdlemast tihti mitte seetõttu, et neil poleks selleks oskusi, teadmisi ja võimalusi, vaid neil jääb puudu julgusest. Nende kuklas istub kriitik, kes korrutab halastamatult: sa pole piisav, teised on palju paremad, selle töö tegijaid on küllalt, õpi veel, sa ei saa niikuinii hakkama, ära tee end naeruväärseks jne. Pikalt kestnud orjapõlv ja kupjapiits on teinud oma töö ning surunud ebarahuldavast tööst kinni hoidma, saagu maksud makstud kas või vaimse tervise hinnaga.

Samal ajal aga pikeneb eluiga ja meil tuleb olla elu jooksul valmis neljaks kuni viieks eneseteostuseks, mis annaksid lahkelt võimalusi oma andeid ellu kutsuda. Tuntud ajakirjanik Toivo Tänavsuu asus 38-aastaselt arstiks õppima. See on näide sellest, et aktiivne eluiga pikeneb ja kunagi pole hilja oma karjääriunistusi teoks teha. Z-generatsioon arvabki sageli nii, kuigi neile pannakse süüks pinnapealsust, kiiret tüdinemist, soovide paljusust, enesekesksust, ebareaalseid ootusi oma elule jne. Samas, areng ju toimubki sageli läbi äärmuste.

Õnneks ei ole tänapäeva töökohad enam nii prestiižipõhised, et kui sa pole arst, arhitekt või advokaat, siis sind pole olemas. Õnnelikuks võib saada nii käsitööline, kirglik teenindaja, kohvikunstnik, andmeteadur, trummar kui ka graafiline disainer, kui vaid leiad selle oma eriala, mis sinu sisemise vibratsiooniga kokku kõlab.

Veelgi rõõmustavam uudis on see, et võime siduda end kaleidoskoop-karjääriga, mille puhul arendame mitut annet paralleelselt. Ka hinnatud kirurg võib vabal ajal kriminulle kirjutada või koerte varjupaigas abiks käia. 

Töö ei peaks enam olema kellegi jaoks pelgalt töö, vaid maailma parandamine[7]. Nagu kõlab mõte filmist „Before the Bridge”, et kuigi ebakindlust on palju, on üks asi kindel: automatiseerimine asendab inimeste töökohti murettekitava kiirusega. Kui tehnoloogia teeb meie eest tööd, on käes aeg leida uus eesmärk. Uus ajastu on loomingu ja maailma päästmise ajajärk.

See ei tähenda, et kõik peaksid looma startup’e või kosmosesse kihutama, maailma võib päästa väga lihtsal moel kas või oma koduhoovist. Kui suudame manada enda ette selle õnneliku näo, keda oleme oma töö ja eneseteostusega päästnud või teeninud, reetmata sealjuures ennast ja oma andeid, on meil põhjust olla oma eneseteostuse üle õnnelik.

[1] Suzman, J. 2020. Work: A History of How We Spend Our Time.
[2] Robertson, I.; Cooper, C. 2011. Well-Being. Productivity and Happiness at Work.
[3] Saar-Veelmaa, T. Isikliku eneseteostuse instrumendi, tööõnnevalemi loomine ja selle teostamine indiviidide ja organisatsioonide kaudu. Tallinna Tehnikaülikooli magistritöö, 2018.
[4] Saar-Veelmaa, T. 2016. Tööga õnnelikuks.
[5] Finding Love at Work is More Acceptable Than Ever. – Vault, 11.02.2015.
[6] Rousseau, D. M.; Ho, V. T.; Greenberg, J. 2006. I-Deals: Idiosyncratic Terms in Employment Relationships. – Academy of Management Review, nr 4 (31), lk 977–994.
[7] Nobel, S. 2014. Õnnelikuks tööga.

Tiina Saar-Veelmaa on psühholoog ja tööõnne uurija.