Fossiilkütustel baseeruvate tööstusharude jaoks on uueks päästerõngaks süsihappegaasi kinni püüdev tehnoloogia. Uurime lähemalt, mis see on ja kuivõrd see sobitub kliimaneutraalsesse tulevikku.

Planeedi kuumenemise peatamine nõuab kiiret tegutsemist, mistõttu on Eesti riik seadnud endale eesmärgiks saavutada aastaks 2050 kliimaneutraalsus. See nõuab peadpööritavaid muutusi energeetikasektoris, kuid vastamata on küsimus, mis tehnoloogia abiga seda tehakse. Räägitud on nii taastuv- ja tuumaenergiast kui ka nende kombinatsioonist mitmesuguse energia salvestamise tehnoloogiaga, kuid mõne teadlase arvates pole endiselt välistatud ka põlevkivi. Põlevkivitööstuse päästerõngas peitub tehnoloogias, mis püüab süsihappegaasi kinni tootmisprotsessi käigus või lausa selle järel välisõhust. On’s kliimaneutraalses tulevikus sellisele tehnoloogiale kohta ning kes ja kuidas küll peaks selle üle otsustama?

Kujutelmad kliimaneutraalsest tulevikust

Sääraseid valikuid ilmestab paradoksaalne olukord, kus ühelt poolt võiks demokraatlikus ühiskonnas olla kodanikel kandev roll tulevikutehnoloogiat puudutavate otsuste tegemisel, kuid teisalt pole tavainimene (ega ka keskmine humanitaar- või ühiskonnateadlane) sellistele küsimustele kunagi mõelnud. Kuna tavakodaniku võimekus arutleda ja langetada informeeritud otsuseid kompleksseid tehnoloogilisi süsteeme puudutavate küsimuste üle on paratamatult piiratud, siis on ühiskonnas levinud arusaam, et see peaks jääma vastavate ekspertide hooleks. Samas jäetakse tähelepanuta asjaolu, et sellistele küsimustele vastamine ei nõua ainult insener-tehnilist ekspertiisi, vaid ka eri väärtuste ja tulevikukujutelmade kohta otsuste langetamist. Need kujutelmad on aga olemuslikult sotsiotehnilised, mis tähendab, et kuigi nende saavutamine sõltub tehnoloogia arengust, väljendavad need eelkõige meie kollektiivseid kujutlusi heast elust ja õiglasest ühiskonnast[1].

Tehnoloogiliste valikute „lukustumine” kindlatele arenguteedele on seda tõenäolisem, mida suuremad on nendega kaasnevad investeeringud tehnoloogilisse taristusse ja selle reguleerimiseks vajalikku bürokraatiasse.

Olukord on kriitiline, kuna aega arutamiseks ja otsustamiseks on vähe, aga kui otsus on tehtud, hakkab valitud tehnoloogia üsna ruttu kujundama trajektoori kindla sotsiotehnilise kujutelma suunas, mis omakorda ahendab meie valikuvõimalusi tulevikus. Seejuures on tehnoloogiliste valikute „lukustumine” kindlatele arenguteedele seda tõenäolisem, mida suuremad on nendega kaasnevad investeeringud tehnoloogilisse taristusse ja selle reguleerimiseks vajalikku bürokraatiasse, mida on hiljem keeruline muuta[2]. Nii taastuv- ja tuumaenergia, põlevkivi- kui ka süsihappegaasi püüdmise tehnoloogiasse investeerimine lukustab meid teatud tulevikutrajektooridele, mis võivad üksteisest olulisel määral erineda. Tahan siinkohal keskenduda põgusalt just süsihappegaasi püüdmise näitele, kuna sellest pole Eestis lihtsasti mõistetavas keeles veel kuigi palju juttu olnud.

Tehnoloogia süsihappegaasi püüdmiseks

Süsihappegaasi püüdmise puhul tuleb eristada selle eraldamist tootmisprotsessi käigus (carbon capture, CC) ning selle eemaldamist välisõhust pärast seda, kui see on tootmise järel sinna paisatud (direct air capture, DAC). Esimest tüüpi tehnoloogiat on nimetatud mõnikord kujundlikult toruotsatehnoloogiaks, kuna suur osa sellest püüab süsihappegaasi kinni suitsugaasivoost tehaste väljalaskelõõrides. Teist tüüpi tehnoloogia alla kuuluvad aga seadmed, mis ei ole seotud konkreetsete tehastega, vaid filtreerivad süsihappegaasi otse välisõhust. Sama eesmärki täidavad kusjuures metsad, märgalad, mullad ja ookeanid, mis seovad süsinikku looduslikul moel, kuid teevad seda ökosüsteemide hävitamise ja kliima kuumenemise tõttu kahjuks üha vähem.

USA hiljuti suletud ainus süsihappegaasi püüdmise jaam oli niivõrd energiamahukas, et selle varustamiseks tuli ehitada eraldi gaasielektrijaam, mis paiskas õhku uusi heitgaase.

Ideaalis tuleks eelistada sellisele tehnoloogiale saaste tegeliku allika väljaselgitamist ja selle vältimist tehnoloogia või toorme asendamisega, kuid ekspertide hinnangul ei ole see alati võimalik. Nende sõnul tuleks tehnoloogiat kasutada raskesti välditavate heitmete (hard-to-avoid emissions) eemaldamiseks, mille allikateks on eelkõige transport, põllundus, soojusmajandus, tsemendi- ja keemiatööstus. Isegi kõige optimistlikuma kliimaneutraalsuse stsenaariumi järgi küündib selliste heitmete globaalne maht 1,5–3 gigatonnini aastas, moodustades seega 3,5–7% maailma aastasest heitmekogusest. Just seetõttu näeb ka ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu IPCC sellist tehnoloogiat kliimaneutraalse tuleviku vältimatu osana.

Pakutav tehnoloogia ei täida eesmärki

Kliimaneutraalsuse eesmärki panustamiseks peaksid CC ja DAC olema negatiivse heitmekogusega kogu tehnoloogia elukaare vältel, kuid olemasoleva tehnoloogia põhjal otsustades on selge, et nii see ei ole. Hiljutine uuring näitas, et DAC kaudu heidetakse iga püütud tonni kohta uuesti õhku kuni 3,5 tonni ja CC kaudu kuni 4,7 tonni süsihappegaasi[3]. Nimelt toetub CC ja DAC seadmete käitamine ise fossiilkütustele, näiteks oli USA hiljuti suletud ainus süsihappegaasi püüdmise jaam niivõrd energiamahukas, et selle varustamiseks tuli ehitada eraldi gaasielektrijaam, mis paiskas õhku uusi heitgaase.

CC ja DAC tehnoloogia abiga on võimalik kinni püütud süsihappegaas nii jäädavalt ladustada (carbon capture and storage, CCS) kui ka uusi tooteid tehes uuesti ringlusse suunata (carbon capture and utilization, CCU). Ka kinni püütud süsihappegaasi ladustamine sõltub fossiilkütustest, kuna ladustamiseks on vaja sobiva geoloogilise asukohaga tühjasid maardlaid, süsihappegaas tuleb transportida sadade või tuhandete kilomeetrite taha, selleks tuleb omakorda rajada vajalik taristu ning isegi siis ei ole välistatud lekked torudest või ladustamispaigast. Maa alla pumbatava süsihappegaasi abiga on aga omakorda võimalik veel rohkem naftat ja maagaasi muidu raskesti ligipääsetavatest maardlatest tõhusamalt kätte saada, mida naftatööstus üle maailma usinalt ka teeb.

Põlevkivitööstus tekitab kordades rohkem heitmeid, kui on prognoositav turunõudlus selle utiliseerimiseks uutes toodetes, seda ka mitmekümne aasta pärast.

Alternatiivne võimalus ladestamise kõrval oleks süsihappegaasi kasutamine uutes toodetes, kuid ka siin ei leidu kuigi palju lahendusi, mis ei sõltuks mingis etapis fossiilkütustest ning oleksid samal ajal turul konkurentsivõimelised. Hiljuti koostatud Ida-Virumaa süsihappegaasi kasutamise strateegia järgi võiks sellest toota ehitusmaterjale, sünteetilisi kütuseid ja kemikaale ning rakendada neid ka kasvuhoonetes taimekasvu kiirendamiseks. Nullheitmetega on nendest potentsiaalselt vaid esimene, mille puhul süsihappegaas seotakse pikaajaliselt – kütuste ja kemikaalide tootmisega toetaksime endiselt fossiilset päritolu toodete turustamist, mille kasutamise järel eraldub süsihappegaas uuesti õhku, ning ka kasvuhooned suudavad siduda vaid kuni 20% sinna suunatavast süsinikust. 

Lisaks tekitab põlevkivitööstus kordades rohkem heitmeid, kui on prognoositav turunõudlus nende utiliseerimiseks uutes toodetes, seda ka mitmekümne aasta pärast. Raskesti välditavate heitmete ettekäändel kavatsetakse seega subsideerida hoopis fossiilset päritolu toormel põhinevaid tööstuseid, samal ajal kui raskesti välditavate heitmete mõiste ise on vastuoluline. Näiteks arvestatakse selle alla intensiivpõllunduse, loomakasvatuse ning lennunduse saastet, kuigi nende sektorite ühiskondlik vajalikkus sellisel kujul terendava kliimakatastroofi tingimustes on sügavalt kaheldav ning neile eksisteerivad keskkonnasõbralikud alternatiivid.

Kas see kõik tasub end ära?

Suuri probleeme on ka tehnoloogia tasuvusega, kuna ühe miljoni tonni süsihappegaasi eraldamine CC kaudu nõuab keskmiselt umbes 600 miljoni euro suurust investeeringut. Kinni püütud süsihappegaasist valmistatud tooted aga turul ilmselt konkurentsivõimeliseks ei saa, kuna toodete hinna tõstmine tasemele, mis kataks kõik kulutused, ei ole puuduva nõudluse tõttu realistlik. Seetõttu on kogu maailmas praegu ainult 14 suuremahulist CC jaama ning nende seas põlevkivitööstuse vajadustele vastavaid vaid kaks. Vaatamata sellele, et pea kõik taolised projektid on toetunud riiklikule rahastusele, on enamik neist jäänud ikkagi pooleli.

Ida-Virumaa süsihappegaasi kasutamise strateegia näeb järgmiseks kümneks aastaks ette umbes 15 miljoni euro mahus kulutusi, ent märgilisel kombel on ka põlevkivitööstus ise tunnistanud, et sellesse investeerimine on „absurdne” ning „kummaline viis maakonna arenguraha kulutamiseks”. Mõne eksperdi hinnangul ei peakski tehnoloogiat hindama tasuvuse alusel, vaid käsitlema tootjale kaasneva kuluna. Sel juhul tekib küsimus, miks tuleks maksumaksjal toetada sellises mahus tehnoloogia arendamist ja rakendamist, mis tänapäevase keskkonnakaitse aluseks oleva „saastaja maksab” printsiibi kohaselt peaks jääma saastava ettevõtte enda kanda.

Iga tehnoloogia soodustab oma disaini või funktsiooni kaudu varjatult teatud tüüpi väärtuste, võimusuhete ja ühiskonnakorralduse realiseerumist.

Kokkuvõtvalt seisnevad süsihappegaasi püüdmise peamised poliitilised ja eetilised ohud selles, et 1) tehnoloogia tööstusliku rakendatavuse potentsiaali hinnatakse tugevalt üle; 2) jaamade ja ladustamispaikade rajamisega soodustatakse saastamise jätkumist ja ökosüsteemide hävitamist; 3) tegelikku heitmete vähendamise kohustust lükatakse tulevaste põlvede kaela[4]. Eestis levinud arusaam, et kliima- ja energiapoliitika peab tingimata olema tehnoloogiliste lahenduste vallas neutraalne, on seega eksitav, kuna tegelikkuses on tehnoloogia ja väärtusotsused omavahel olemuslikult põimitud: iga tehnoloogia soodustab oma disaini või funktsiooni kaudu varjatult teatud tüüpi väärtuste, võimusuhete ja ühiskonnakorralduse realiseerumist[5]. 

Praegu näitavad kõik märgid, et suurte investeeringute tegemine süsihappegaasi püüdmisse lukustab meid sellisele ühiskondlikule trajektoorile, kus fossiilsel toormel põhinevate saastavate tööstuste jätkumine on paratamatu ka tulevikus, kliimaneutraalsus aga jääb tõenäoliselt kättesaamatuks unistuseks ning kliima hävitava kuumenemise eest ei päästa enam miski. See ei tähenda, et taoline tehnoloogia oleks põhimõtteliselt välistatud, kuna ka taastuvenergial põhinevas ühiskonnas võib kliimaneutraalsuse saavutamiseks tekkida vajadus biokütuste põletamisel vabanev süsihappegaas kinni püüda (bioenergy with carbon capture and storage, BECCS). Küll aga on tõsi, et mida rohkem suudame endile ette kujutada praeguse liigtootmisel ja -tarbimisel põhineva tööstusühiskonna asendamist keskkonnahoidliku elukorraldusega, seda väiksem on tulevikus vajadus taoliste hüpoteetiliste ja riskantsete tehnoloogiliste päästerõngaste järele[6]. See nõuab aga vähemalt sama palju sotsiaalset kujutlusvõimet kui insener-tehnilist ekspertiisi.

[1] Jasanoff, S.; Kim, S. H. 2013. Sociotechnical imaginaries and national energy policies. – Science as Culture, nr 22 (2), lk 189–196.

[2] Unruh, G. C. 2000. Understanding carbon lock-in. – Energy Policy, nr 28 (12), lk 817–830.

[3] Sekera, J.; Lichtenberger, A. 2020. Assessing Carbon Capture: Public Policy, Science, and Societal Need. – Biophysical Economics and Sustainability, nr 5 (3), lk 1–28.

[4] Lenzi, D.; Lamb, W. F.; Hilaire, J.; Kowarsch, M.; Minx, J. C. 2018. Don’t deploy negative emissions technologies without ethical analysis. – Nature, nr 561, lk 303–305.

[5] Winner, L. 1980. Do artifacts have politics? – Daedalus, nr 109 (1), lk 121–136.

[6] Solano Rodriguez, B.; Drummond, P.; Ekins, P. 2017. Decarbonizing the EU energy system by 2050: an important role for BECCS. – Climate Policy, nr 17 (1), lk 93–110.

Silver Sillak on Aalborgi Ülikooli energiaplaneerimise doktorant ja Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse ekspert.