kassikontserdi uue albumi läbivaks teemaks on kohtumine nõiaga.

★★★☆☆

kassikontserdi (kodanikunimega Kirill Havanski) kaks aastat küpsenud „NÕID” jõudis kuulajateni ilma suurema furoorita jaanuari lõpus. Mõneti radari alt läbi lennanud plaadi teeb keskmisest erilisemaks räppari-produtsendi eksperimentaalne kõlapilt, mis kombineerib endas noppeid moodsast träpist ja industriaalmuusikast. Viiteteist lugu saadab mõneti pealiskaudne narratiiv nõiaga kohtumisest, mis ei avaldu niivõrd lüürikas, vaid läbivalt kõlavates sosinates, manamistes ja hõigetes.

kassikontserdi vokaalid seisavad kuskil äravajumise ja maniakaalsuse ristumispunktis, mille tõttu on riimidest ilma stetoskoobita võrdlemisi keeruline aru saada, seda eriti albumi esimeses pooles („kasin”, „tormilained”, „asfalt”). Säärane muusika ja sõnade hägustamine realiseerub tunduvalt paremini plaadi viimases kolmandikus: „aja nüüd” oma magusalt melanhoolse biidiga on teretulnud hingetõmbepaus ja „ei peatu” grungelik taust võimendab ideaalselt loo meeleheitlikult järjekindlat minekut.

On hetki, kui „NÕID” lööb horrorcore’ina üllatavalt eeskujulikult, eriti instrumentaalse poole pealt, kuid räpparina on kassikontsert liiga abstraktne ja laialivalguv, et kuidagi meelde jääda. Kokkuvõttes leidub siin piisavalt tujukust, afekti ja atmosfääri, kuid viimase loo lõppedes jääb õhku tunne, et see kõik oleks võinud olla millegi sisukama teenistuses.