Kohalike omavalitsuste tulevased liikmed peavad püüdma sel aastal ka alaealiste hääli, kes lähevad valimiskastide juurde soojendusdressis, süda pakatamas maailmaparandamise tungist, kulm kriitiliselt kipras. See on nõudlik publik.

Ausalt öeldes meenusid mulle oktoobrikuised kohalikud valimised alles siis, kui Müürileht pakkus mulle võimalust kirjutada see lugu. Kohalikud valimised on alanud sel aastal tuliselt. Keegi viib ellu pöörde, keegi annab tuld ja keegi vilistatakse linnast välja. Seejuures saan minagi äkitselt valida, kes kodukohas kõmmutama hakkab. Esimest korda saavad hääletada 16–17-aastased ja kõiki meie riigis huvitab, kuidas noored (ja poliitikud) uues olukorras käituvad. Mõtlesin, kas teisi noori üllatab samamoodi see ootamatult sülle kukkunud valimisõigus.

Koostasin 16–19-aastastele anonüümse küsitluse poliitika ja valimiste teemal. Vastuseid laekus 165 noorelt nii linnadest kui ka valdadest Harjumaalt Valgamaani. Sõna võtsid kodus nii eesti kui ka vene keele kõnelejad. Suur tänu kõikidele inimestele ja asutustele, kes aitasid küsitlust jagada. Aitäh, hilisteismeline valija, et võtsid vaevaks arvamust avaldada. Ankeeti kirjutatud vastus „Mdea” (lühend väljendist „ma ei tea”) on ikka parem kui mitte midagi.

Hallo, kes siit valima läheb?

Peamised põhjused, miks üle poole vastanutest hääletada kavatseb, on soov näha muutust ja panustada ühiskonda või nagu üks noor ilusti ütles: „Sest ma saan, duh.” Tuleb arvestada sellega, et küsitlusele vastanud noored on keskmisest aktiivsemad, sest kes ikka viitsib suvevaheaja lõpus ükskõik millisele küsitlusele vastata. „Olenemata minu valikust saab etteotsa ikka mingi jorss ja mitte midagi ei muutu peale tema sissetuleku,” tõdes üks paljudest pessimistlikumatest noortest, kes ei lähe valima.

Kõhklejad-kahtlejad ei saa aru, mis ülepea toimub. Suisa pooled vastanud noortest tunnistasid, et ei ole valimiste korralduse ja teoreetilise poolega piisavalt kursis. Kusjuures, kõik noored ei teagi, mis on valimisplatvormid. E-hääletus oli samuti mõne jaoks uudis. Takistused jällegi ei tähenda, et nad ei märka probleeme või ei taha valida. Seoses valimisea langetamisega peavad koolid ja ka lapsevanemad rohkem vaeva nägema, et noor oleks piisavalt kursis sellega, kuidas meie riik üldse töötab. Lisaks on just koolil parim võimalus ja isegi kohustus pakkuda valimisealisele õpilasele objektiivset ülevaadet poliitikas toimuvast.

Oluline on turvalisus

Keskkooliõpilased ei ela kivi all, isegi kui nad veel valima ei kipu, vaid oskavad hinnata head ja märgata halba nii kodukohas kui ka kogu riigis. Võiks ju arvata, et noored on seiklushimulised, aga nemad tahavad hoopis turvalisust. Selle all peeti silmas nii läbimõeldud välispoliitikat, sotsiaalset ja majanduslikku kindlustatust, keskkonna turvalisust, kultuuri ja keele säilitamist, üksteisest hoolimist kui ka riigi vabadust sõna otseses mõttes. Öelge veel, et noorus on hukas.

Siiski-siiski, selgus, et mõned noored on lihtsalt hukule määratud, kuigi ka nemad väärivad turvalisust. Esiteks, integratsioonipoliitika, eeskätt probleemne vene ja eesti keele õpe, jätab kakskeelsed noored siiamaani totakalt keelebarjääri taha passima. Teiseks, maakohtades elavad noored jäävad ilma poodidest, huviringidest, transpordivõimalusest või suisa pannakse kool kinni. Eesti väike pindala soodustab igati pendelrännet, kuid nagu nooredki märkisid, on meie taristu imeline vaid kiire interneti mõttes.

Roheline mõjutatav maailmaparandaja

Palusin kirjeldada, mille poolest eristub hilisteismeline valija teistest. Esiteks on noored kergesti mõjutatavad, kuna varasem valimiskogemus puudub ja teadmised poliitikast on kehvemad. Tõepoolest, noored kipuvad olema naiivsed: sõltuvad veel oma vanemate arvamusest ja rahast, ei ole veel saatusega leppinud, pensioni pärast esialgu ei muretse, seisavad optimistlikuna iseseisva elu lävepakul. Ühesõnaga, manipuleeritavust kompenseerib julgus võtta riske, unistada ja tegutseda. Seega tasub õhutada noori aktiivselt ühiskonnas kaasa rääkima, sest nende lahenduste vaatevälja ei varja eluteel kohatud takistuste tõttu tekkinud resignatsioon. Kogemus ja teadmised tulevadki ju tegutsedes.

Keegi viib ellu pöörde, keegi annab tuld ja keegi vilistatakse linnast välja. Seejuures saan minagi äkitselt valida, kes kodukohas kõmmutama hakkab.

Noored viivad tervise ja looduse väärtustamise uuele tasemele. Tahetakse rohkem prügikaste, taaskasutust, kergliiklusteid, haljasalasid, vähem autosid ja karusnahka. Küsitlusest selgus ühtlasi, et 16–19-aastased hoolivad rohkem tervisest. Mullegi on jäänud mulje, et võrreldes varasemaga on noored keskkonnateemadest tunduvalt teadlikumad. Kui paljudele täiskasvanutele on depressioon ja ärevushäire moodsad haigused, siis 16–19-aastastele on see karm igapäevane reaalsus. Mitmeid kõnetab alkoholipoliitika karmistamine, alkovabad kuud, isegi karskus. Eks probleemid vaimse tervisega ja alkohol käivad ka käsikäes.

Vaadetelt kipuvad noored küll äärmustesse kalduma ja seda enam mängivad nad maailmaparandaja rolli. Nad kisuvad üles tabuteemad ja seiskunud arutelud. Jätkuvalt kommenteeriti tuliselt Eesti-Vene piiri, kooseluseadust, pagulasi ja võrdõiguslikkust. Samas rõhutas suurem osa vastanutest siiski riigi ühtsuse, omavahelise koostöö ja üksteisemõistmise olulisust. Võib-olla uus põlvkond ei vaidlegi puhtalt põhimõtte pärast, vaid pigistab aeg-ajalt silma kinni ja loob kompromisse, et elu riigis sujuks.
Tõsi, see lootus on habras, kuid mine tea, äkki veab esimese eksistentsiaalse kriisini välja.

Noorte suhtumine poliitikasse

Levinuimad märksõnad poliitika kohta on „korruptsioon”, „tühjad lubadused”, „rahvast kaugenenud”, „vanad näod”, „ühtsuse puudumine” ja „raha kulutamine ebaolulisele”. „Tundub, nagu nad oleks oma utoopilises 2000-eurose palgaga fantaasias juba liiga kaua olnud,” kirjutas üks noor. Ega valitsuse sagedane vahetumine, tülid ja laimamine parteides ja parteide vahel, pooleli jäänud projektid või eelnõud ja muidugi luksusautod ei saagi paremat muljet jätta. Mis kõige hullem, see näitab halba eeskuju. Õpilasesindustes, noortekogudes ja muudes huviringides puutuvad noored esimest korda kokku n-ö koosolekukultuuriga, kus tehakse tähtsat nägu ja arutatakse, aga suurem osa projektidest jääb erinevatel põhjustel (raha, aeg või laiskus) soiku. Kõlab nagu riigikogu halb stereotüüp. Naiivselt ikka loodan, et suudame paremat.

Noored võiksid rohkem ühiskonnas kaasa rääkida, sest nende lahenduste vaatevälja ei varja eluteel kohatud takistuste tõttu tekkinud resignatsioon.

„Hästi on, et meil on mingigi sõnavabadus,” kirjutas üks noor. Tõesti, midagi hullu ju lahti ei ole. Demokraatia masinavärk töötab. Poliitmaastik on mitmekesine ega kaldu üldpildis ühte äärmusesse, kuna on palju erinevaid erakondi. Iga kloun või tarkpea saab osaleda poliitikas, kui vaid soovib ise aktiivne olla. Valimisea langetamine saatis noortele sõnumi, et nad võetakse samuti kampa. Meil on e-riik. Usun, et väga paljud noored jätaksid valimata, kui e-hääletamise asemel peaks valimisjaoskonda minema. Tõsisem huvi poliitika vastu eksisteerib: 11% noortest lubas ise kunagi kohalikel valimistel kandideerida ja 40% mõtleb selle peale.

Kuidas suhelda oma hilisteismelise valijaga?

Kui lugeja on juhuslikult ise poliitik, siis nüüd alles algab põnev osa. Esiteks, „popp ja noortepärane” ei tähenda midagi. Noored võivad ju rumalavõitu tunduda, aga meiega ei pea rääkima nagu lolliga. Valimislubadust ei ole vaja serveerida slängis, kasutada teemaviiteid või edastada seda muusikavideoga. Nende taktis tehakse paar tantsusammu või kaotatakse kohe huvi. Viimane juhatab sisse valimiste teise aspekti, mis küsitlusele vastanud noortele ei sümpatiseerinud – valimisreklaamid. Tõepoolest, niiviisi jäävad poliitikute näod ja loosungid meelde, kuid linnapilt muutub plakatite sõjatandriks ja raha lendab jälle tuulde.

Noored hoiavad end poliitikaga kursis siis, kui midagi suurt jääb meedias silma. Nad on harjunud töötlema iga päev läbi metsikut infohulka, seega kõik meedias kajastatu mängib hääle langetamisel suurt rolli. Poliitikul tuleb hea maine nimel topelt pingutada. Mõned noored pakkusid välja, et rohkem reklaami võiks teha sotsiaalmeedias. Klassikaline valimisreklaam ei tööta. Palju parem idee on luua Facebooki konto ja kajastada oma tegemisi. Noortepärasuse asemel tuleb rõhutada asjalikkust ja olla oma sõnadega ettevaatlik.

Noorte pärusmaa on haridus ja vaba aeg. Ka valimiskampaanias tasuks sellele rõhku pöörata. Pakuti välja, et poliitikud võiks tõesti koolis valimisplatvorme tutvustada, kuid see on ohtlik tee, kujutage vaid ette seda tormijooksu koolidele. Meil kujuneks välja uus eetiliste kriminaalide seltskond – poliitkommionud. Hea meelega kuulataks näiteks debatte, kuid ikkagi võivad noored hundi juttu uskuma jääda. Suhtlus noorte ja poliitikute vahel peab toimuma, kuid piirid tuleb enne paika panna. Üks võimalus oleks näiteks õpilasesinduste, poliitikaga seotud huviringide, noortekogude, kooli juhtkonna ja riigi vahelise koostöö parandamine, et noorte konkreetsed soovid ja ettepanekud teostuksid.

Oktoobris lähen oma eakaaslastega valima veel soojendusdressis. Suur osa vaatab alles pingilt, sest ei teata, kuidas mäng käib või kelle poolel võistelda. Poliitikud, suhelge värskete valijatega ja hoidke oma mainet hellalt! Vaatame, mis juhtub, ja peagi saame juba tagantjärele targutada.

Helena Juht on värskelt gümnaasiumist pääsenud Tartu Ülikooli psühholoogiaeriala esmakursuslane. Üritab elada nagu filmis. Kultuurisõber ja kirjutaja, kes miskipärast satub ikka ehituspoodi tööle.