Keithy Kuuspu ja Katariin Mudisti näitus „Kahjuks ei osutunud te sellel korral valituks” Tartu Kunstimajas on kahtlemata oluline tegu. Siin on järelmõtteid tunnustamisest kunstis ja tunnustamise kunstist.

Tunnustus on pealtnäha lihtne, ent lähemal vaatlemisel üsna kompleksne nähtus. Juba tunnustuse vormiline diapasoon on suur – isiklikest kiidusõnadest riiklike elutööauhindade ja Nobeliteni välja. Näituse keskmises saalis on võimalik kuulata tunnustusteemalisi intervjuusid üheksa inimesega (enamik neist kaunite kunstide esindajad) ning üks neist, kunstnik Anu Vahtra, tunnustabki tegijaid tunnustuse kui olulise teema käsitlemise eest.

Kiita tuleks aga mitte ainult teemapüstitust, vaid ka selle lahendust. Kui olin vaadanud-kuulanud üheksat intervjuud ja näinud ka näituse ülejäänud osasid, tekkis tunne, et Kuuspu ja Mudist on suutnud avada teemat ammendavalt. Lausa nõnda ammendavalt, et siinsele artiklile eraldatud ruumiga ei mahu seda ammendavust ammendavalt kirjeldama. Sestap püüan markeerida allpool punktiirselt mõned ennekõike kunstide valdkonnaga seotud tunnustuse tasandid, mida näitusel – ennekõike intervjuudes – puudutati, ja ühtlasi jagada, mis mõtteid need minus tekitasid.

1. Ühiskondlik plaan. Tunnustusvajadus kuulub sotsiaalsete vajaduste hulka ning avalik tunnustamine (auhindamine, konkursside võitmine, edetabelitesse sattumine jne) võimendab kuuluvustunnet. Kui tunnustus on avalik, on sellel sageli ka institutsionaalne kaal – olulisi auhindu eraldavad enamasti institutsioonid ning sel kombel kaasneb auhindadega sageli laiem, sotsiaalse sidususega seonduv tähendus. Seda aspekti rõhutab Kuuspu-Mudisti näitusel „Tähtsate tubade” nime kandev ruumiinstallatsioon, mille seintel on ridamisi kaalukate institutsioonide ruume kujutavad fotod ning mille keskel troonivad kättesaamatusse kõrgusse ulatuvate istmetega toolid. Seega pole imelik, kui noor kunstnik Elo Vahtrik tunnistab oma intervjuus, et teda häirib võim ning selle vastukaaluks oleks hea leida praktikaid, mis tunnustamisega kaasnevat võimu(iha) ümber mängivad (Vahtrik mainib „auhindu läbi huumoriprisma”). Kirjandusvaldkonnast meenus mulle Vahtriku mõtteid kuulates kohe Juhan Liivi muuseumi korraldatav aasta kirjaniku festival, kus antakse välja ka iga-aastane auhind. Ettevõtmise korraldajatel on õnnestunud ühendada auhindamise institutsionaalne pidulikkus karnevallike, pidulikkust lõhkuvate elementidega. Kui ma kunagi nimetatud auhinna pälvisin, pisteti mulle pihku haruline ja kuivanud puuoks, mida auhinna üleandjad kutsusid Mikitaks.

Kunstnik Urmas Lüüsi intervjuust tuleb hästi välja, et tunnustust mitte ainult ei saada, vaid ka jagatakse, jagamine on aga keeruline, paljude muutujatega protsess, mis võib mõjuda sama kurnavalt kui jagatavast ilmajäämine.

Auhindade institutsionaalsus võib tekitada ka „objektiivsuse” surve või illusiooni, laiem kontekst justkui püsiks püsti mitte otsustajate toel, vaid neist hoolimata. On muidugi võimalik, et tunnustuse ebaühtlast jaotumist annaks uurida kaoseteooria abiga. Samas on selge: Eesti väiksusest hoolimata on meilgi oma kunstikorralduslikud võimukolded, mille tegevust ja otsuseid ohustab liiga kitsas vaateväli (kelle vaateväli poleks piiratud?), mis omakorda võib kutsuda esile reaktsioone stiilis „ühed ja samad näod”. Kunstnik Urmas Lüüsi intervjuust tuleb hästi välja, et tunnustust mitte ainult ei saada, vaid ka jagatakse, jagamine on aga keeruline, paljude muutujatega protsess, mis võib mõjuda sama kurnavalt kui jagatavast ilmajäämine.

2. Siin tulebki mängu psühholoogiline plaan. Pole vist raske järeldada, mida teeb tunnustus tunnustatuga – arhitekt Karli Luik ütleb oma intervjuus otse, et see tõstab ego. Tunnustusest ilmajäämine on palju keerulisem teema – selle mõju on kindlasti kihilisem ja väljendub mitmeti, tööle võivad hakata kõikvõimalikud psühholoogilised mehhanismid lihtsast pettumusest ja enesehaletsusest otsustajaid tõrjuvate vandenõuteooriate või aastatepikkuste ideoloogiliste võitlusteni välja. Luik julgeb oma vestluses ausalt tunnistada, et mõnikord on ta enda meelest valesti jagatud auhinna tõttu helistanud mõnele žüriiliikmele. Kirjanikegi hulgas on rakendatud asjade soovimatu käigu puhul isiklikku võimuiha, tehtud kõva häält, protestitud – kusjuures sellisel sekkumisel võib olla pikemas perspektiivis ka soovitav mõju.

Kirjanikegi hulgas on rakendatud asjade soovimatu käigu puhul isiklikku võimuiha, tehtud kõva häält, protestitud – kusjuures sellisel sekkumisel võib olla pikemas perspektiivis ka soovitav mõju.

Auhindamise psühholoogiline resonants on seotud „au” mõistet sisaldava liitsõnaga – auahnusega. Olen märganud, et auhindade rohkus ei pruugi auahnust rahuldada – vastupidi. Auhindade puhul võib märgata rahulolu paradoksi. Loogiline oleks eeldada, et mida rohkem auhindu, seda vähem rahulolematust. Võib ent minna vastupidi: mida rohkem auhindu, seda rohkem ka auhindadest ilmajäämist ja sellest tulenevat rahulolematust. Rõhk kipub ikka minema sellele, mida pole. Auhindamine on kognitiivse dissonantsi kolle. Olen märganud seda kulka kirjandusauhindade puhul – teatavasti eelneb auhindamisele nominatsioonide väljakuulutamine. Sageli ei kiputa nägema oma auhinnata jäänud nominatsioonis võitu (mu teos tõsteti parimate hulka), vaid kaotust (auhinda ikkagi ei tulnud). Olen sedasi ka ise tundnud. Urmas Lüüs tundub taolist dissonantsi hästi tajuvat, sest pakub välja kenasti sõnastatud leevenduse. Tsiteerin mälu põhjal: „Tunnustuse saavad need, kes on seda väärt; tunnustusest jäävad ilma need, kes oleksid seda väärinud.”

3. Teatavaid tunnustamise viise, ennekõike muidugi auhindamist, iseloomustab majanduslik surve. Koosneb ju „auhinna” mõistegi kahest osast: aust ja hinnast. Sellele osutab oma intervjuus Tõnu Õnnepalu, kelle meelest võimaldab auhinnaraha pärjatule vabadust, s.t vähemat majanduslikku sõltuvust. Urmas Lüüs, kes analüüsib muu hulgas oma töökogemust kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalis – ei tasu unustada, et kulka toetus liigitub samuti tunnustamise vormiks, mille puhul mängib raha tugevamat rolli kui au, s.t raha annab auks võimaluse –, nimetab oma tööd „vaesuse ümberjagamiseks”.

4. Väga tore, et näitus suunas mõtlema tunnustuse žanripiiridele. Selleni viis ennekõike sümpaatne intervjuu noore kergejõustiklase Kreete Verliniga, keda kuulates sai selgemaks, mil määral erineb sportlastele jagatav tunnustus kunstnikele jagatavast tunnustusest ning mil määral on neil kahel ühisosa. Spordis oleks vist raske rekordi püstitanule ette heita, et too ei tea tõelisest rekordi püstitamisest midagi. Rekord on kunstiteosest märgatavalt vähem ambivalentne – sa kas ületad lati või mitte.

Sageli ei kiputa nägema oma auhinnata jäänud nominatsioonis võitu (mu teos tõsteti parimate hulka), vaid kaotust (auhinda ikkagi ei tulnud). Olen sedasi ka ise tundnud.

5. Kõige rohkem läks mulle korda intervjuu kultuuriteoreetiku ja värske ema Kaarin Kivirähkiga, kes pidi kogu vestluse ajal kantseldama oma lapsukest ja kelle jutus võimendus osaliselt ka seetõttu tunnustamise isiklik aspekt, vahetult kõlavad head sõnad – olgugi et Kivirähk polnud ainus, kelle jutust see läbi käis. Muide, näituse kolmandast ruumist – mis koondab endasse 25 kunstniku väljamõeldud eriauhinnad; tervik, mis vajaks eraldi käsitlust – leidsin Anna Mari Liivranna „Auhinna kõige toetavamale kolleegile”. Kui peaksin valima 25 auhinna seast välja parima, läheks mu esikoht just Liivrannale, sest kunstitegemise puhul räägimegi võib-olla liiga palju kunstilisest andekusest ja liiga vähe inimlikust andekusest. Kas inimene on emotsionaalselt kirjaoskamatu või mitte? Kas ta oskab hinnata, kui teda märgatakse, ja kas ta oskab ise märgata? Viimase olulisusest räägib Kivirähk kaasahaaravalt, kirjeldades oma vanaema, kellel jätkus kõigile ohtralt häid sõnu, soojust ja helgust. Tema eeskujul tahaks Kaarin Kivirähk „kasvatada last rõõmus”. See on tunnustamist väärt ja ilusasti sõnastatud soov. Öelgem üksteisele hästi kohe, kui selleks tekib vähegi põhjust!

6. Lõpetuseks võiks rõhutada tunnustuse juhuslikkust. Jäin sellele mõtlema, kui kunstipedagoog Annely Köster mainis „oma hääle” argumenti. Pole ju tolku teha oma asju tunnustuse, s.t teiste häälte pärast, vaid tunnustusest (või selle vähesusest) hoolimata, oma sisehääle kujunemises. Olen igati nõus Elo Vahtrikuga: oluline on teekond. Teekond oma hääleni, suutlikkus kasvatada iseennast rõõmus – kuigi jah, samas võib tunnustus teha teekonna kahtlemata rõõmsamaks.

Jan Kaus on kirjanik, tõlkija ja tõlgendaja.