Kätlin Kaldmaa proosapala tegevuspaikadena vahelduvad Berliin, Barcelona, lennujaam, hotell, vestlusring, kuid need on vaid vahepeatused teel pellerisse.

Lased püksid enne täis, kui lennujaama uksest sisse jõuad.

Liiklust varahommikul peaaegu pole, nii et taksosõit võtab ainult kolmveerand tundi, aga sa tunned juba autos, et hakkab looma, hakkab looma, nii et sõrmed risti ja loodad, et veab välja. Ei vea. Ukse peal on turvakontroll, kes kõik pardakaardid üle tahab vaadata. No seda sul ju veel polegi, nii et sa juba tead, mis juhtub. Põhimõtteliselt toimub kõik juba enne, kui sa üldse selle turvameheni jõuadki. Vaikselt.

Istud pelleris tükk aega, lootuses, et saab ometi kord juba kõik, viskad aluspüksid minema ja vooderdad uue paari vetsupaberiga. Kõndides natuke kahiseb, aga tühja kah.

Enne lennuki peale minemist istud veel viis korda vetsus. Vähemalt on see siin päris, mitte kraavike tänava ääres. India peaministri seekordne aastapäevakõne koosnes peaasjalikult loetelust, kui mitmesse külla on ehitatud moodsad tualetid ja mitmesaja tonni võrra on kahandatud fekaalide hulka tänavatel.

Enne kui lennuki peal süüa pakutakse, käid neli korda vetsus. Stjuardessidel pole õnneks aega sind tähele panna ja küllap juhtub seda siin poolte inimestega. Kõht on jumala tühi. Söök on jumala ilus, isegi lõhnab hästi. Emirates, nemad juba oskavad. Näkitsed natuke riisi. Juba tunned, kuidas loob, kuidas loob, ja oledki juba jälle pelleris, enne kui nõud ära koristatakse. Küll. On. Hea.

Jõuad kuus korda pelleris käia, enne kui natukeseks suigatada õnnestub. Siiamaani kõik hea.

Ärkad üles, kõht on jube tühi. Hommikusöök tulebki! Munapuder. No munaputru ikka süüa võib.

Ei või. Enne kui lennuk maanduma hakkab, jõuad kaheksa korda vetsus käia ja hea meelega istuks ka kogu maandumise aja seal. Aga ei lasta.

Lased püksid enne täis, kui lennukist maha jõuad.

Enne passikontrolli viskad pelleris aluspüksid prügikasti, võtad ridikülist järgmised ja loodad parimat.

Teisel pool on apteek. Õnnistus!!! Ostad kaks karpi immoodiumi ja niisked salvrätid. Sööd kolm immoodiumi. Sellest peaks ehk natukeseks aitama. Kõht on jumala tühi. Süüa ei julge. Käid veel paar korda vetsus, enne kui linna bussi peale lähed. So far so good.

Enne järgmist üritust on paar vaba päeva. Lähed hotelli, tee peal veeretad oma kohvri lähimasse pesupoodi ja ostad kolm paari aluspükse. Sellest peaks ehk aitama.

Esimese päeva magad hotellis maha, ei pane suurt midagi tähele. Öösel, vaat siis ärkad üles, kõht jumala tühi. No karju appi kui tühi. Õnneks on see Barcelona, sinu linn, ja sa tead, kust siit öösel süüa saab. Ostad paki küpsiseid, banaane ja mineraalvett, ega siis riskida pole ka mõtet.

Sööd kaks banaani ja viis küpsist ja ootad. Ei midagi. Ootad veel. Ei midagi. Jääd hoopis magama. Ja kui siis läbi une paned vetsu poole jooksma, siis kõigepealt jooksed vastu mingit seina ja alles siis leiad selle õige ukse.

Lased püksid enne täis, kui vannitoa ukse üles leiad.

Kõhulahtisuse neljas päev. Toa ja vannitoa vahet käib tihe liiklus, aluspükse saab õnneks pesta ka vetsupotil istudes. Kerge olla ei ole, isegi vesi tundub sisikonnas tahkeks muutuvat. Ja siis jälle vedelaks.

Järgmine päev on esinemine. Vestlusring laval. Midagi süüa ei julge, igaks juhuks laadid sisse neli immoodiumi. Siin ei saa enam liiga ettevaatlik olla. Väljas liigud kiirete sammudega ühe baari juurest teiseni, et kui peab jooksma, siis saaks kohe joosta. Läheb õnneks. Jõuad vahejuhtumiteta õigesse kohta.

Enne esinemist istud igaks juhuks kümme minutit vetsus. Ei midagi. Nii. Tundub pidavat. Paned aga puudrit ja põsepuna palgele, et halli jumet varjata, ja lähed lavale. Vestlus on põnev ja eksalteeritud, võtad end kõvasti kokku, et lõunamaalaste žestidega sammu pidada, ja – nii kümme minutit enne vestluse lõppu tormad ummisjalu minema.

Lased püksid enne täis, kui tualetini jõuad. Viskad aluspüksid minema ja vooderdad uue paari vetsupaberiga. Jood veidi vett. Kõht on jumala tühi. Lähed vestluskaaslastega kohvikusse, et pooleli jäänud juttu jätkata, ja jood teed. Rohelist. Äkki seisab see veidi kauem sees. Teised joovad veini. Vestlus on kindlasti põnev, aga sa ei pane suurt midagi tähele, sa ootad järgmise puhangu märke.

Järgmisel päeval lendad Berliini. Seal ootavad seminar ja boyfriend. Võtad kolm immoodiumi, ei söö midagi, ei joo midagi. No nüüd peaks küll pidama.

Lend läheb hästi. Vetsus käid, aga profülaktika mõttes. Boyfriend on sulle vastu tulnud, sa ei jaksa suurt rõõmustada, vaid vajud taksos unelaadsesse seisundisse.

Seisund jätkub terve päeva, boyfriend üritab paar korda intiimseks minna, võitled ta endast eemale ja roomad pellerisse. Nüüd julged vähemasti juua. Immoodium tundub pidavat.

Kõhulahtisuse kaheksandal päeval algab seminar. Õnneks ei pea sa pidama pikemat ettekannet, tegemist on arutelude ja plaanipidamisega. Jood kohvi, kardad, et muidu ei pea vastu. Päeva teiseks pooleks ei suuda vastu panna ja sööd paar küpsist.

Pärast seminari on õhtusöök restoranis. Neljakäiguline. Sinna ei saa mitte minna, see on võrgustumise kõige tähtsam osa. Ja kas sa juba ütlesid: nel-ja-käi-gu-li-ne.

Sa ei ole kaks päeva söönud. Ja kõik, mis enne seda söödud, on ammu kõige kaduva teed läinud. Kõht on jube tühi.

Teed kõigepealt kindlaks tualettide asukoha – neid on ainult kaks – ja sätid end strateegilisse kohta istuma. Kõige lähemale, nii et saab kohe joosta. Kõht on jube tühi.

Kõik joovad veini, sina ei joo. Kõik söövad isukalt, sina näkitsed ettevaatlikult. Proovid tellida kõige neutraalsemaid roogasid, mis kõige vähem ärritaksid, ja võtad poolsalaja veel paar immoodiumi. Ei aita. Magustoidu ajaks istud juba peaaegu statsionaarselt tualetis. Ettekandjad ainult naeratavad ja lauakaaslased ei tee märkamagi. Magustoitu sa ei võta, käid samal ajal hoopis veel viis korda pelleris.

Pärast jalutatakse aegamisi läbi linna. Ööekskursioon. Mida kõike siin on ja mida kõike teile näidata tahetakse. Vabandad, et sind oodatakse, vaatad nurga taga kaardi pealt, kus siin ööpäevaringne apteek olla võiks, isegi on üks, aga raudteejaama juures, mis väga lähedal ei ole, aga sinna sa minema pead, ja enne kui apteegi juurde jõuad, lased püksid täis. Ühtegi baari lähedal ei ole, nii et tuleb teha, mis teha tuleb. Ostad kaks pakki immoodiumi, võtad kohe kaks tabletti sisse ja hakkad kolmel koival koigerdades kodu otsima. Taksot võtta ei saa.

Enne kui boyfriend’i juurde jõuad, lased veel kaks korda püksid täis. Lähed kohe vannituppa, paned kõik riided pesumasinasse ja istud pool tundi duši all. Boyfriend taob uksele, sa ei jaksa vastata, kohmad, et kõik korras, pole midagi, ja istud sooja vee all. Vahepeal kargad läbimärja ja tilkuvana veel kolm korda vetsupotile. Sellel ei ole lõppu, sellel ei tule lõppu. Kõht on jumala tühi ja sealt muudkui tuleb ja tuleb.

Sel öösel magad kahe teki vahel vannitoa põrandal. Põrandasoojendus on julmalt hea asi. Boyfriend on kuidagi tusane. Sul ei ole selleks jõudu.

Hommikul kaalud tükk aega, kas pead vastu või ei pea, kas kõht peab vastu või ei pea, ja lähed ikka seminarile kohale. Ära tulla saab ju alati. Ja kõik need inimesed ja no. Kui miski muu ei tööta, siis hea tüdruku kohusetunne ju ikka töötab. Paned kaks paari aluspükse jalga ja vooderdad vetsupaberiga ja neelad kolm immoodiumi.

Jood ainult vett. Ei söö küpsisepurugi. Jood ainult vett ja käid ainult pissil. Saad aru, et õnn on väga-väga-väga väikestes asjades. Osaled arukalt aruteludes, plaanid saavad kirja ja õhtupoolikul hakkavad osalejad üks-kakshaaval kaduma, igaüks oma rongi ja lennuki peale. Sina jääd.

Boyfriend on väga veenev ja nõuab välja sööma minemist, mis see siis nüüd olgu, tema tahab ka minuga aega veeta, vastuväiteid kuulda ei võeta, ja kõht on ka jumala tühi. Viimasest söömisest on kakskend neli tundi, päev on täitsa hästi mööda läinud, ja senimaani ei ole ükski kõhulahtisus su elus kestnud kauem kui viis päeva, nii et nii pika aja peale ehk juba võib proovida. Näkitsed midagi. Justkui peaks. On see siis immoodium või loodus.

Jõuate koju ja riided hakkavad seljast ära tulema ja sa tunned, et nüüd, et nüüd kohe ja kähku, ja boyfriend hoiab sind kõvasti kinni, ja – lased püksid enne täis, kui boyfriend’i haardest lahti pääsed.

Tormad vannituppa, viskad kõik riided pesumasinasse, ja otsejoones duši alla. Kuuled, kuidas boyfriend koridoris edasi-tagasi käib. Vihaselt käib, ei ole lahke kõndimine. Ta üldiselt toaspordiga ei tegele. Erinevalt sinust, kes sa Lenini eeskujul oma päeva sammud täis pead saama, olgu toas või väljas. Uks käib. Vähemalt saad sa nüüd rahulikult toa ja vannitoa vahet joosta, piinlikkust tundmata.

Ja sa jooksed. Millalgi öösel jääd korraks tukkuma, ei saa ärgates aru, kus kohas sa õieti oled, ja lased püksid enne täis, kui vannitoa üles leiad.

Nii see öö möödub.

Hommikupoole ööd tuleb boyfriend. Uks käib ja ta seisab su kohal ja seletab ja seletab ja läheb aina vihasemaks ja vihasemaks ja sa ei saa mitte midagi aru, sest sa pead jälle vannituppa jooksma. Ta tahab ennast selgeks teha ja hoiab su käsivarrest kinni ja sul on vaja kohe vetsu pääseda, nagu et nüüd kohe ja otsekohe, ja ta hoiab sust kinni, ja sa lased püksid enne täis, kui ta su lahti laseb, ja ta saab sellest aru, ja enne kui sa vannitoast uuesti välja saad tulla, on ta su asjad kohvrisse visanud, riided, märjad ja kuivad mõlemad, ja kohvri ukse juurde tõstnud, ja hoiab mingeid riideid käes, mille sa justkui selga peaksid panema.

Lased püksid enne täis, kui trepist alla välisukse juurde jõuad.

Kätlin Kaldmaa on kirjanik ja tõlkija, kelle jaoks kõige tähtsam on vabadus. Sestap pühendab ta osa oma ajast maailma suurimale kirjanike organisatsioonile PEN International, mille välissekretärina aitab ta muu hulgas ka hätta sattunud kirjanikke vabadusse.