Uusaastaõhtu telestuudios. Otsesaade, kuhu piltilus saatekülaline kohale ei ilmu. Just sellisest olukorrast hakkab hargnema Katrin Pautsi jutustuse veider sündmustejada.

Vana-aastaõhtul kell pool üheksa karjub ahastuses tegevprodutsent Grisly, et Margus pole veel kohal ja kõik kisub perse poole. Meil on otsesaade. Stuudios on liiga palav. Väljas sajab vihma. Stuudiopublik loivab endale rasvapirukaid näkku ajades ringi, kõik on madalrõhkkonna tõttu kole unised ja loppis. Administraator valab neile plasttopsidesse šampust. Koledatel kunstkuuskedel tolknevad hädised paberist lumehelbed, kuna koroona tõttu kukkus suur osa reklaami ära ja meil on säästurežiim.

„Mis me nüüd teeme, ää?” kiunub Grisly. „Ta vist unustas ära. Kuradi värdjas!”

„Proovi veel helistada.”

Margus on kuulus näitleja. Teleringkonnas tuntakse teda „ilusa mehena”, kes ajab lamedat ja igavat juttu, aga ilu andestab televisioonis teatavasti kõik muu. Keegi ei taha eetrisse koledaid või liiga alternatiivseid kultuuritegelasi. Reitingutabelid tõestavad, et festivalifilmides mängivad neurootilised hipsterid suudavad viie minuti jooksul kaotada kogu naispubliku.

„Äkki on mingi naise juures?”

„Äkki on täis?”

Margus on alkohoolik, aga see käib tal hoogude kaupa. Olin kuulnud, et parajasti on selline hoog, kus ta eriti ei võta. Postitas ju alles üleeile instasse, et tal on kaine kuu. Usalda veel inimest, värdjas, raisk.

„Kui on täis, siis ei tohi talle palju küsimusi esitada. Ütlen saatejuhile, et ta ei küsiks midagi, vaid teeks ainult sissejuhatuse. Las räägib siis jälle selle vana loo, kuidas ta taigas paljakäsi karuga võitles.”

„Aga ta on seda lugu juba sada miljon korda rääkinud,” protestib Grisly. „Ta rääkis seda alles Anu saates.”

„Kui saatekülaline on purjus, tuleb tal lasta pajatada vanu anekdoote, mis tulevad nagu lindilt. Et ta ei peaks kohapeal midagi mõtlema. Eriti otsesaates.”

„Pärast kriitikud jälle mögisevad, et olid ühed ja samad lõustad, kes rääkisid ühtesid ja samu lugusid…”

„Halloo,” õpetan patroneerivalt. Grisly on alles mingi kaheksateist, aga mul on ikkagi kakskümmend aastat kogemust. „Kas sa tead, mis kell on? Inimesed söövad, joovad, ootavad pauku. Kõik on juba purjus. Kedagi ei koti, mida telekas mulisetakse. Lihtsalt õige vaib peab olema. Lõbus.”

„Aga kriitikuid kotib!” piiksub Grisly õnnetult. „Igal aastal saame sõimata.”

„Hop-hop-hop!” kostab režissööri reibas hääl. „Järgmisena läheb Margus grimmi. Poole tunni pärast peale!”

„Aga Margust ei ole ju veel!” kiunub Grisly süüdistavalt minu poole vaadates. „Sina lubasid, et Margus on kaine!”

„Me peame graafikus püsima,” käratab režissöör. „Helistage siis mõnele edevale, kes siin lähedal elab ja on kohe valmis jooksma. Saagim? Osolin? Las Grisly sõidab talle minu autoga järele.”

„Me oleme Lasnamäel. Keegi ei ela lähedal,” tuletan talle meelde. „Oodake üks hetk. Ma ajan selle asja korda.”

Olen kriisiolukorras väga leidlik, mis ongi hea teletoimetaja üks olulisimaid omadusi. Olin märganud, et üks tüüp stuudiopubliku hulgast on peaaegu Marguse nägu. Kui tal juuksed geeliga püsti ajada, siis on täitsa. Ossi moodi riides, aga eks anname talle saatejuhtide varugarderoobist Bossi pintsaku.

Sumpan publiku hulka. Tõmban kuti kõrvale ja seletan sosinal, milles asi: ta on valitud ühes eksperimendis osalema. Televõttel peab kähku mõtlema. Minu idee iva on, et kuna Margus kohal ei ole, on ta päris kindlasti täis, mistõttu tema ise ega üldse keegi ei saa midagi aru. Paneb oma sõprade ja naistega kuskil pidu, homme on kõik mällaris ja mingit jama ei tule.

„Mis ma selle eest saan?”

Jumalale tänu, hääl on kutil ka enam-vähem. Annan talle vaevatasuks sada eurot. Grimmis saan pihta, et meikarid ei saa pihta, et kutt polegi õige Margus. Juhhei, kõik saab korda. Imetlen oma säravat mõistust, mis suudab selliste skeemide peale tulla. Kutt on nutikas, kiire reaktsiooniga. Meikarid küsivad pruutide kohta, itsitavad. Kutt pobiseb miskit ebamäärast, väga salapäraselt. Väga õige, nii peabki, kiidan mõttes, tubli, pane samas vaimus edasi.

„Mida sa teed?” sosistab Grisly, hele hääleke võdisemas. Seletan, et kui tahame graafikus püsida, pole kahjuks paremat varianti.

„Hull oled! Mis siis, kui see välja tuleb? Kui keegi aru saab?”

„Oh, ole nüüd. Margus on tühm kuju. Keegi ei oota temalt mingeid uusi mõtteid. See taigalugu on mitmes intekas olnud, guugeldasin. Lasen tüübil selle pähe õppida. Kui vahele jääme, mängime asja naljaks. Et tegime eksperimenti. Huumor, you know. Paroodia.”

Grisly neelatab. Kõhkleb. Režissöör on meil õudne kuju, röögib nagu loom, kui asjad ei suju. Arvestasin õigesti, et Grisly kardab teda rohkem kui minu plaani.

„Oeh, Marguse telefon on nüüd väljas. Need näitlejad on alati kõige hullemad.”

Grislyl on õigus. Näitlejad on ülbed, hilinevad alati, nõuavad küsimusi ette ja vinguvad jutupunktide üle, irisevad meikarite ja juuksuritega, käituvad üleüldse, nagu nad ei olekski saatesse oma uut sitast filmi promoma tulnud. Vastukaaluks võta näiteks kirjanikud, kes on telesaate toimetaja kõne üle arutult rõõmsad, jooksevad esimese vile peale õhinaga kohale ja on kõigega nõus, kui neid ainult keegi kutsuks. Kahjuks on nad aga alati nii nälginud välimusega, haiglaselt kõhnad või ülekaalulised, karisma puudub.

„Mis ma temalt küsin? Mitte jälle seda karulugu?” uurib reklaamipausi ajal jalgu sirutama tulnud saatejuht.

„Kuule, rahvas oleks pettunud, kui Marguselt ei tuleks karulugu. Ära teda ainult palju paina. Pole vaja küsida tema tulevaste projektide kohta ja nii edasi. Ära küsi rohkem midagi. Tal on, ee, koer haige. Tuleb vist magama panna.”

Saatejuhi silmad venivad supitaldrikuteks ja hakkavad pilkuma. Mulle meenub, et ta on koerahull. „Midagi tõsist või? Jummel. Ma kardan, et ma hakkan eetris nutma. Kuidas ta suudab täna siin üldse olla? Seda karulugu rääkida? Sellises olukorras? Kas ta mitte seda karu ära ei tapnud?”

„Teie, artistid, peate end ületama. Margus saab sellest aru. Publik on teie jumal,” kuulutan tähtsalt. Saatejuht pole kõige kirkam kriit, aga ta on väga sentimentaalne. Suured tühjad laused avaldavad talle muljet.

Kui kutt grimmiruumist välja ilmub, on isegi minul raske sotti saada, et ta tegelikult ei olegi Margus. Ta on rolli sisse elanud – ju siis vist mingi harrastusnäitleja. Teatab, et sajakast talle ikkagi ei piisa. Ma ei taha vaielda, annan talle veel viiskümmend.

„Margus peale! Viis minutit intervjuuni!” karjub režissöör. Saatejuht tupsutab pabersalvakaga silmanurki. Et see idikas, jumala eest, midagi perse ei keeraks!

„Kõigepealt tahaksin teid tunnustada, et te olete nii vapper ja vaatamata neile traagilistele sündmustele oma elus täna siia meie keskele tulema nõustusite.”

Mida perset? 

Jooksen kaameramehe selja taha, kust mul on saatejuhiga silmside, teen žeste. Liba-Margus muheleb miskipärast saatanlikult.

Vehin kätega, püüan olla karu moodi, et see loll kana taipaks.

„Aga nüüd lõbusamal noodil…”

Huh. Viimaks hakkab saatejuht karu kohta küsima. Liba-Margus on mõned asjad valesti meelde jätnud ja ütleb „taiga” asemel „tundra”, aga täitsa suva ju. Päris Margus võitles karuga väidetavalt paljaste kätega, aga Liba-Margus jahub mingisugusest mõõgast, mis äkki ilmus tema kätte nagu deus ex machina – „mašiina”, nagu ta ütleb. Tubli poiss, vedas välja.

„Issand, issand, issand! Jeesus!”

Grisly sosistab aina tungivalt taevaisa nime, peksab mind rusikaga selga ja tirib lõpuks kampsunikäist pidi koridori. Ta on täitsa endast ära, hingab katkendlikult, ei suuda normaalselt rääkida.

„Ma just kuulsin!” ähib ta õhku ahmides. „Oli liiklusõnnetus! Sellepärast ta ei tulnudki. Margus on surnud.”

„Kust sa tead? On juba Delfis üleval või?” kuulen end üllatavalt rahulikult lausumas. Minuga juhtub kriitilises situatsioonis tavaliselt sihuke asi, et justkui irdun oma kehast. Muutun hästi ratsionaalseks.

„Sain tema praeguse tšiki kätte – postitas feissaris Marguse seinale, et „R.I.P., beibsu”. Kirjutasin talle kohe Messengeris. Tšikk on täitsa endast väljas. Lubas tema hauda hüpata ja ennast seal maha lasta.”

„Okei. Vähemalt ei vaata ta siis praegu telekat.”

Jõuan järeldusele, et meil ikkagi joppas. Kui Margus oleks liiklusõnnetuses sandiks jäänud, oleksime täiskuses. Siis vahiksid tema lähedased haiglast uudiseid oodates telekat. Kuna Margus vedru välja viskas, on kõik šokis, nutavad, jauravad Facebookis.

Jooksen stuudiosse. Millegipärast intervjuu veel kestab. Liba-Margus ei jahu enam karust, vaid heietab arusaamatut möga savannist, tiigritest ja Everesti otsa ronimisest. Tundub, et naudib ennast. Vehin käega, et saatejuht otsad kokku tõmbaks. Ta raputab pead.

„Miks see tüüp ikka veel seal on? Mis kuradi Everest ja tiigrid?” nõuan Grislylt selgitust.

„Oh. Mul ununes sulle öelda: see eurolaulja, kes pidi pärast teda olema, saatis sõnumi, et istub ummikus ja hilineb. Režissöör palus Margust senikaua kinni hoida. Ma ei saa talle ju öelda, et Margus suri vahepeal ära.”

Toksin neurootiliselt telefoni. Tohutu jama! Delfis ongi esiuudis: aastavahetust tumestab kahjuks traagiline sündmus. Esilehel on Margusest nunnu ilupilt. Õudne kaotus kogu Eesti rahvale. Marguse perekonnanimi on valesti kirjutatud.

Uudises ei mainita meie saadet. Keegi ei ole justkui tähelegi pannud, et surnud Margus jahub parajasti meil otse-eetris ja saatejuht, kes paistab temast juba tüdinenud, naeratab totralt ja masinlikult.

Eurolaulja saabub. 

„Rets ilm! Igal pool on praegu ummikud. Mingi jube õnnetus vist oli. Üks kuulus näitleja sai surma!” hõikab ta grimmituppa astudes. Meikarid sumisevad kaastundlikult, et oh, jah, koledaid asju juhtub, nagu ikka siis, kui keegi suvaline inimene ära sureb. Lahkunu nimi läheb sul kõrvust mööda, aga solidaarsusest veidike ohid.

Panen peas lauseid paika. Kui keegi ütleb nii, ütlen mina naa. Üks nihu läinud paroodia. Keegi ei osanud ju sellist hirmsat asja ette näha. Kui Delfi helistab, siis vaat nii ütlengi. Rõhutan, et meil oli Margusega kõik kokku lepitud. Tahtsime nalja teha, Margusele mõte meeldis. Me ei aimanud ju ette, et ta just selle libaintervjuu ajal surma saab!

Surun karjatuse maha, kui Liba-Margus minu kõrvalt pea grimmiruumi pistab ja hüüab, et oli tore ja ta läheb nüüd minema. Keegi ei kuku kiljuma. Üle õla hõigatakse head aega. Meikarid ei vadista enam õnnetusest, vaid imeodavatest Rooma lennupiletitest. „Ei tea, milline ilm seal jaanuaris on?” – „Olen kuulnud, et umbes sama nagu Londonis.”

Võtted sujuvad edasi plaanipäraselt ja rahunen vaikselt maha. Kui tund pärast südaööd kõik läbi saab, teeb režissöör šampuse lahti ja soovib meile kõigile viimaks kah head uut aastat.

Taksoga kodu poole sõites näen, et Delfi ei ole meie saatest ikka veel midagi kirjutanud. Õnnetuselugu on esilehel allapoole vajunud. Mainin taksojuhile, et Margus sai surma.

„Ah, see oli see näitleja? Teate, tänapäeval on see asi väga imelik. Soovisin üleeile Facebookis endisele töökaaslasele õnne. Ei tulnud, näe, meelde, et suri teine juba kaks aastat tagasi ära. Kust siis teie tulete? Mis pidu see nii vara lõppes?”

„Televisioonist. Tegin uusaastasaadet.”

„Ah soo. Ei ole vist näinud. Ma ei vaata enam ammu telekat.”

Kodus ronin vanni ja ulun. Ei saagi aru, miks. Margus ei olnud mulle lähedane inimene, mul pole temast sooja ega külma. Portaalidesse lähevad üles esimesed aastavahetuse telesaadete arvustused. Sirvin neid. Tavaline jutt. „Edekabel” käis kah. Jutusaated ei üllatanud millegi uuega. Ikka samad tüütud lõustad, samad tüütud teemad. Taipan, et ajakirjanikud on oma arvustused suures osas huupi valmis vuhkinud.

Katrin Pauts on kirjanik, kes kirjutab peale krimi ka muid asju, viimasel ajal on aga avastanud kõikvõimalikud lühivormid. Selle põhjuseks võib olla nii ajastu vaim kui ka laiskus.