Vahel piisab inimese elu põrguks tegemiseks paari alastipildi lekitamisest koos tema nime või sotsiaalmeedia kontoga nende kõrval. Vähemalt nii mõtlevad kättemaksuporno levitajad, kes seavad ohtu inimese vaimse tervise, karjääri ja vahel ka füüsilise turvalisuse. 

Olen mõelnud korduvalt sellele, mis juhtuks, kui minu alastipilte jagataks vastu minu tahtmist kuskil avalikult. Ehk oleks nende juures ka mu täisnimi ja telefoninumber. Võib-olla oleks lisatud ka hulk solvanguid ja roppusi. Kas mu professionaalne võimekus satuks kohe küsimärgi alla? Kas pärast nende levimist kuuleksin iga kord väljas käies õrna uudishimuloori alla peidetud halvakspanu, et miks ma selliseid pilte üldse tegin, kui ma ei tahtnud, et need avalikkuse ette jõuaksid?

Päris valu

„Pildipõhine seksuaalne ahistamine” on akadeemiline termin küberahistamise liigile, mida tuntakse enamasti kättemaksuporno ehk revenge porn’i nime all. Näiteks teeb monogaamses suhtes naine endast erootilisi fotosid ja saadab need oma partnerile. Mees otsustab suhte lõppedes jagada neid naise uue partneri, ülemuse või äkki isegi kogu internetiga, ehkki fotode jagamise ajal kehtis mõistlik vaikimisi (vahel ka eksplitsiitne) kokkulepe, et säärane materjal on ainult nende kahe jaoks.

Oluline on märkida, et peale intiimsete fotode ja videote jagamise eksisteerib ka teisi küberahistamise liike, nagu ohvri pildiga seksuaalsete süvavõltsingute loomine (ingl deep fake) või digitaalne liputamine. Samuti, kuigi pildipõhise seksuaalse ahistamise ohvrite hulgas on ka mehi (u 10%) ja mittebinaarseid inimesi, käsitlen seda siinses artiklis siiski naistevastase vägivalla vormina, kuna naised moodustavad ohvritest ülekaaluka osa ja seksismi tõttu mõjutab see nende elu meestega võrreldes rohkem.

Kuna sisu postitamine koos täisnime ja muude isikuandmetega teeb ohvrile rohkem kahju, on see levinud praktika.

Pildid levivad enamasti dramaatiliselt kui kulutuli. Kuna sisu postitamine koos täisnime ja muude isikuandmetega teeb ohvrile rohkem kahju, on see levinud praktika. Kui kujutised on juba inimese täisnimega seotud, jääb see side alles, põhjustades tohutult häbi ja hirmu, süvendades väärtusetustunnet ja rikkudes ohvri suhteid ja professionaalseid võimalusi. USA küberahistamisvastase organisatsiooni andmetel ütles 93% kannatanutest, et nad kogesid juhtunu tõttu tõsist emotsionaalset stressi. 39% ohvritest tajub, et see, mis nendega juhtus, mõjutas nende professionaalseid võimalusi seoses võrgustumise ja nime tuntusega. Üle poole ohvritest mõtleb enesetapu peale.[1] Uudiseid läbi kammides leidsin viis markantset pildipõhisele seksuaalsele ahistamisele järgnenud enesetappu, neist esimene 15-aastase Amanda Toddi surm 2012. aastal. Uudistesse jõuavad vähesed. 

Isegi hooradel on õigus privaatsusele

Arsti juures käies teame, et meie terviseinfo on konfidentsiaalne. Kui räägime sõbraga isiklikest teemadest, on täiesti loogiline eeldada, et neid asju ei jagata teistega. Nõusolek, nii kehalises kui ka info edastamise mõttes, kehtib kontekstis, kus see anti, ja tingimustes, milles see anti. Veel enam, nõusoleku saab tagasi võtta. Nii nagu lühikese seeliku kandmine ei tähenda nõusolekut seksiks, ei tähenda ka endast erootilise materjali loomine nõusolekut selle kõigiga jagamiseks.

Mõni küsib kindlasti, miks on üldse vaja klõpsutada. Miks riskida? Vastuseid on mitu. Esiteks, katsetamisrõõm. Netflixi lühidokumentaalsarja „The Most Hated Man on the Internet” (2022) keskmes on lugu Kaylast, kes oli telefoniga niisama selfisid teinud ja otsustas siis endast hetke ajel ka paar pluusita fotot jäädvustada. Veidi aega hiljem häkkis kurjategija ta e-posti kontosse sisse ja varastas sealt muu hulgas ka tema palja ülakehaga pildid, mis pandi siis kiirelt tollal populaarsust kogunud revenge porn’i saidile IsAnyoneUp.com. Ilmselgelt olid fotod mõeldud talle endale ja kurjategijatel ei olnud õigust neid jagada, kuid avalikkuse jaoks viitas kas või nende fotode olemasolu Kayla moraalsetele puudujääkidele, mis võimaldas kommentaatoritel ta tükkideks rebida. 

Enda seksuaalsuse avastamine, sh erootilise kuvandiga mängimine kaasab sageli kõiki vahendeid, mis inimestel käepärast on, ka internetti. Katrin Tiidenberg ütles ühes Postimehe intervjuus nii: „Me elame kultuuris, mis selleks, et meile midagi müüa, ütleb: sa ei ole piisav. […] Kuid vesteldes inimestega, kes teevad endast seksikaid pilte, selgus – nad õpivad selle kaudu nägema ennast piisavana. […] Pildistades ja postitades võtavad nad tükk tüki haaval oma keha ja oma seksuaalsuse valitseva diskursuse käest tagasi.” Tema kommenteeris peamiselt sotsiaalmeedias vabatahtlikult jagatavat erootilist sisu, kuid idee jääb samaks ka siis, kui inimene neid fotosid kas ei jagagi või jagab neid ainult oma partneri(te)ga.

Eeldada suhte algusest peale, et partner võib pärast lahkuminekut pilte vihast levitama hakata, mistõttu neid ei tohiks üldse jagada, tundub mulle küüniline ja kurb.

Romantilistes või seksuaalsetes suhetes kasutatakse muu hulgas ka virtuaalseid kanaleid tunnete väljendamiseks või esilekutsumiseks. Noored võtavad tehnoloogia iseenesestmõistetavalt vanematest kiiremini ja entusiastlikumalt kasutusse, mis pakub rõõmu ja samas süvendab riske. Eeldada suhte algusest peale, et partner võib pärast lahkuminekut pilte vihast levitama hakata, mistõttu neid ei tohiks üldse jagada, tundub mulle küüniline ja kurb.

Karistada, aga ka ennetada

Riike, mis on pildipõhise seksuaalse ahistamise nüüdseks kriminaliseerinud, on palju, nende hulgas Kanada, 48 USA osariiki, Itaalia ja Malta. Euroopas kasutatakse juriidilise tööriistana peamiselt privaatsust käsitlevaid statuute, mida on kritiseeritud[2], kuna need ei arvesta piisavalt ahistamisest, sunnist ja alandamisest tulenevat sotsiaalset ja psühholoogilist kahju. Üks positiivsem signaal oli Saksamaa kohtu 2014. aasta otsus, mille järgi on pooltel suhte lõppedes õigus paluda ekspartneril kustutada enda seadmetest kõik erootilised fotod. Eestis on alastipiltide avalikustamisega ähvardamine kuritegu, kuid ainult siis, kui välja pressitakse raha või muud vara.[3]

Murekoht on ka institutsioonide teadlikkus probleemist. Näiteks käsitleb enamik politseiameteid kättemaksuporno akte eraldiseisvatena, võtmata arvesse nende kumulatiivset mõju.[4][5] Levinud on ohvreid süüdistavad hoiakud, mille tulemusel paljud naised ei mõista, et nende üleelatu oli kuritegu.[6]

Nagu muude seksuaalse vägivalla vormide puhul, lähtub enamik pildipõhise seksuaalse ahistamise ennetusprogramme arusaamast, et keskenduda tuleks potentsiaalse ohvri (enamasti naise) käitumisele, sest meeste käitumist niikuinii ei muuda. Naine peaks võtma vastutuse: mitte pilte tegema, mitte jagama, mitte nägu näitama, paluma pildid kustutada – olema nii ettevaatlik kui võimalik. Nõustun nende autoritega, kes ütlevad, et ainult sellele keskendumine ei mõju mitte ainult naiste vabadust kontrollivalt, vaid ka meeste suhtes seksistlikult. Tahaksin kuulda valjemini nende tüüpide häält, kes ütlevad, et mees olemine ei tähenda kontrolli puudumist ja pidevat seksuaalset impulsiivsust. Naiste pilte ilma nõusolekuta jagavad mehed teevad selge valiku ohvrite turva- ja kindlustunde kahjustamise, eneseväärikuse kõikuma löömise ja karjääri ohustamise kasuks. Isiklike motiivide kontekstis on kättemaksuporno eesmärk, nagu ka teiste soolistatud vägivalla vormide oma, „naisi vaigistada ja kahjustada, kihutada neid eemale olulistest kohtadest (näiteks veebist, haridusest ja tööturult)”, nagu kirjutas õigusteadlane Mary Anne Franks.[7]

Naiste pilte ilma nõusolekuta jagavad mehed teevad selge valiku ohvrite turva- ja kindlustunde kahjustamise, eneseväärikuse kõikuma löömise ja karjääri ohustamise kasuks.

Alastust, eriti seksikat alastust ümbritsev stigma tundub uskumatult jäik. Tõenäoliselt ei mõjuks intiimsete piltide või videote avalikkuse ette tulek nii jubedalt, kui ei eksisteeriks ühiskondlikku kokkulepet, et seksuaalsus kuulub erasfääri. On siililegi selge, et ehkki reegel tundub kehtivat kõigile, saavad selle rikkumise eest eriti julmalt karistada naised ja LGBT+ kogukonna inimesed, kelle puhul kasutab puritaanlik peavool seda ettekäändena nende vastu suunatud vägivallale. Säärase topeltstandardi ja sellest tuleneva kahju vastu võitlevad nüüdseks paljud, ehkki Eestis näevad aktivistid ja ametnikud nii palju vaeva veebivälise lähisuhtevägivalla vastu võitlemisega, et virtuaalmaailma me polegi eriti jõudnud. 

Ärgem noomigem naisi, kes tegid pilte – karistagem mehi, kes neid levitavad. Õpetagem poisse, kes juba praegu neid pilte tõenäoliselt küsivad, näevad ja jagavad, mõistma nende ilma nõusolekuta levitamise kahjusid. 

[1] Revenge Porn Statistics. – Cyber Civil Rights Initiative.
[2] Naiste- ja tüdrukutevastane kübervägivald. – Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut, 2017, lk 4.
[3] Korduma kippuvad küsimused. – Politsei- ja Piirivalveamet, 2023.
[4] Burney, E. 2009. Making People Behave: Anti-Social Behaviour, Politics and Policy. Routledge.
[5] Chakraborti, N.; Garland, J. 2009. Hate Crime: Impact, Causes and Responses. Sage Publications.
[6] Nobles, M. R.; Reyns, B. W.; Fox, K. A.; Fisher, B. S. 2014. Protection against pursuit: A conceptual and empirical comparison of cyberstalking and stalking victimization among a national sample. – Justice Quarterly, nr 31 (6), lk 53–65.
[7] Franks, M. A. 2016. More than Revenge: Addressing the Harms of Revenge Pornography, lk 10.

kadi sink on sületäis nuge.