Söögitegemine võib tunduda nii mõnelegi väga pingelise, lärmaka ja kiire tegevusena. Kes poleks näinud telesaadetes kuulsaid chef’e ja sous chef’e mööda kööki kihutamas justkui surmaohus, pannide ja pottide kolinal, õli pritsimas, kisa kõrvulukustav… Kuid see kõik on vaid näiline.

„MasterChefi” vaadates võib muidugi ununeda, et see hüsteeriline kiirustamine on vaid söögivalmistamise viimane murdosakene, mis eelneb toidu manustamisele. Söögi prepareerimine, selle valmis mõtlemine ja valmistamiseks valmistumine opereerib aga täiesti teistsugusel, pideval (st mittediskreetsel) ajadimensioonil. Toidu idee kasvamine võtab aega, see on kogu aeg sul kuklasagarais kaasas, et sealt välgatustena esile karata ja siis taas laagerdumisse vajuda, sest toit, mida inimene soovib sööta sisse oma perele, lähedastele, sõpradele, armastatutele, võtab aega, et küpseda reaalsuseks, settida, muutuda maitsvaimaks kogemuseks võimalikest.

Seetõttu toon teie ette ühe lollikindla retsepti järgmisteks, 2018. aasta jõuludeks, millega peaks aga alustama juba üsna varsti. Loodetavasti jõuab too šedööver järgmisel aastal ka teie jõululauale.

Tarvis läheb järgmist
1 kaunis Läänemere lõhe
1 suur küpsetuskott
3 sidrunit
Pakk võid
Tilli, soola ja pipart
Aega

Lisandiks tuhlis

Esmalt tuleks nii umbes jaanuari või hiljemalt veebruari paiku vaadata välja üks saarlasest kalamees. Ja mitte mingi tavaline võrgumees, kuigi ka need on väga toredad isendid, vaid traalimees. Traalimehed on tänapäeval muidugi Eestimaal üsna haruldased, sest üheksakümnendate kuldajale järgnesid kalakvoodid, koondamised, virelemine, kriis ja spliin. Siiski on veel praegu Läänemerel sõitvad traalid mehitatud justnimelt saarlastega. Sest soovitatavalt Läänemerest või äärmisel juhul Põhjamerest võiks too legendaarne kala, mida jahid, pärit olla. Nüüd tulekski selle traalimehega kontakt leida.

See ei ole aga kindlasti kerge, kuna suurem osa Eesti inimestest ei ole saarlased ning saarlased on teadupoolest üks väga salakaval ja nurjatu rahvas. Seega tuleks traalimehega kontakti saavutamiseks esmalt „püüda võrku” mõni pahaaimamatu saarlane, keda loovib näiteks Tartu linna vahel incognito suurtes hulkades. Neil on kombeks koguneda ülikooli peahoones, Rimi kaubanduskeskustes ja erinevates meelelahutusasutustes, kus pakutakse kanget alkoholi. Too saarlane tuleks siis ära meelitada väga intelligentse jutu ja lubadusega pakkuda siin jumalavallatul mandrimaal üks korralik leilisaun. Siis tuleks kindlaks teha, kas sellel niinimetatud saarlasel on saarel sugulasi-tuttavaid, kes äkitse traalimehed on.

Jutust on kohe aru saada, kui teema läheb kalameeste peale, sest kalameeste nimed on eranditult väga imelikud. Näiteks kui saarlane poetab järgmised laused: „Ja siis selle Ailänd Saundi ajal, kujuta pilti, vötsid mingid mandri margiuhkad Orissaare vanast sadamast Vesiaid Ermanni paadi ja tegid sellega löbusöitu. No kujuta pilti, on alles sellid! Ja jätsid paadi siis otse roogu maha, ei viind tagasi ega kedagist!” Nüüd tuleks osavasti vastu kosta, et ega tõesti, perifeeria kalamajastub, ja küll need mandri mehed on ikka saadanad, ja küsida siis kohe, ega kuskilt ei saaks jöulude aegu ometi ühte kena suurt löhet, mida ka mandrile lubataks transportida, sest et see Läänemere lõhe ja saarlase kätega püütud veel on tõesti kõikse parem toit maailma peal.

Kogu asja tuum on selles, et traalimehed püüavad aasta ringi Läänemerel peaasjalikult räime, aga sügisel külmade ilmadega, kui kilu end kenasti paksuks on söönud, hakkavad traalide võrkudesse sattuma ka lõhed. Ikka kaks-kolm tükki nädalas, lõhedele nimelt maitseb väga toosama rasvane Läänemere kilu. Seda ilusat mitte-Norra-kasvanduse-lõhet muidugi ära ei visata, vaid selle saab endale keegi meeskonnast demokraatliku liisuheitmise alusel.

Kui eespool kirjeldatud peen sõbrunemisaktsioon ükskord õnnestub, on käes juba suur suvi ja Saaremaal tehakse mõnes paigas veel heinagi, kui viitsitakse. Siis tasub võtta endale puhkus, et sooritada üks põhjalik luurereis. Üleandmine saab ju toimuma keset üsna näkast Eesti talveööd, tõenäoliselt pilkases pimeduses mõnes Saaremaa edelanurga sadamas, kas Mõntus või Veerel. Kui luureretk õnnestub ja Saaremaa geograafia on endale selgeks tehtud, tasub naasta mandrile, teha tööd, näha vaeva (jne), seejuures mitte lasta mõttel tulevasest ökoloogilisest ja tervislikust jõulupraest kordagi päris unustusse vajuda. Sügis tuleks seejärel pühendada lisandite hankimisele.

Lõpuks leiadki end hea õnne korral mõnel pimedal jõulueelsel õhtupoolikul pärast rasket tööpäeva taas Saaremaa poole kimamas. Viisakas oleks muidugi võtta lahketele traalimeestele kaasa viineripirukaid ja mõni kena pudel, kas viskit või viina, konjakisõbrad nad üldjuhul ei ole!

Kui kõik need olulised punktid retseptis on läbitud, kätte on saadud kala, mis istub köögis külmakastis (Mitte panna külmkappi! Seal saab lõhe imeliku maitse külge, nii et selles olukorras tuleb tegutseda kiiresti!), tasuks söömaaeg ajastada nii, et saad veel hommikul autoga Saaremaalt kohale kihutada ning umbes kolme paiku kala ahju lüüa. Retsepti lõpufaas, nagu võite aimata, on õige lihtne: pane kala ja maitseained rohke võiga küpsetuskotti; kott ahju 200 kraadi juurde; oota nii 20 minutit kuni pool tundi, võid ka lihatermomeetriga kala susata (sisetemperatuur 50 kraadi annab tulemuseks veel läbipaistva, mahlase prae); võta kala ahjust välja; pane kala vaagnale; sööda oma suguvõsa; naudi jõule ja ole uhke selle üle, et saavutasid ühe vaimustava, meeldejääva pidusöömaaja, mille ettevalmistamise keerdkäigud on vaid sinule endale teada.

Kaisa Maria Ling on kirjandusteadlane ja saarlane.