Von Krahli teatris esietendus laupäeval selle hooaja esimene omalavastus, mis jutustab nii lihtsatest asjadest, et paha hakkab, nagu kavalehes kokku võetakse. Anne Vetik käis kaemas ning kirjutas muljed üles.

Krahlis räägiti koeraga täiesti okeilt. Mõnikord on nii, et lähed näitusele, teatrisse ja kontserdile ning tuled sealt ära veidi ringi käiva peaga, nagu oleks joonud mingit head mullijooki, kuigi tegelikult lihtsalt vaatasid või siis kuulasid või tarbisid muul moel kellegi loomingut. Mõnikord tuled etenduspaigast ära nii, et sinus ei muutunud mitte midagi. Mõnikord lahkud ning oled pettunud ja segaduses – miks keegi raiskas nii palju aega ja vaeva mingi käki peale. Mõnikord tuled välja rõõmsas tujus, sest oli nii halb, et lausa hea ja sai koos näitusele kaasa loivanud sõbraga kõvasti silmi pööritada ja iroonitseda. Ja mõnikord tuled välja nii, et tuju on täiega parem kui oli enne kõne all olevat käiku.

Koeralavastus tegeleb lapsepõlve mälestuses sobramisega. Kuna oleme kõik kasvanud enam-vähem talutavas ühiskonnakorralduses, kus ei pea 10-aastaselt hakkama lapssõduriks ega mehele minema, julgen väita, et suurem hulk meie lapsepõlvemälestustest on pigem meeldivad. Lapsepõlves võib mängida palju tahad, lapsepõlves võid saada kelleks iganes ja lapsena ei pea sa arvestama reaalsusega rohkem kui sulle endale sobib. Näed ilusaid asju seal, kus täiskasvanuna neid enam ei näe, maagia pesitseb ka banaalsetes objektides: põrandat katvas linoleumis, keevitajaprillides, põrandaharjas.

Lavastuse alguses näeme laval UFO-grilli. Grillida võib liha, juustu, paprikat ja inimest, ma ei mõtle inimeseliha, vaid inimest. Lihtsalt küsid liiga palju küsimusi ja käid pinda, kuni grillitaval hakkab parajalt ebamugav. Tüüpiliseks näiteks inimese grillimisele on selline suhtlusvorm nagu arenguvestlus. Sõna areng on positivistlikku alatooniga, eeldades, et kuskil miski muutus paremaks, kasvas kvalitatiivselt või kvantitatiivselt, paisus, tegi head. Mulle on tihti tundunud, et paljude inimestega säärase arengu tipp käib läbi väga varakult, millalgi siis, mil kool ja muud represseerimisinstitutsioonid pole sind korralikult ette võtnud, ehk siis lapsepõlves. Oleneb muidugi, mida hinnata, kas võimet teenida raha ja saata õigel ajal ära elektrinäidud või siis maksimaalset lähedust täielikule vaimsele vabadusele.

Kui sulle ei meeldi elektrinäidud, small talk ja plaanipärasus, siis võib su elu kujuneda pidevaks sõjaks õiguse eest püsida oma sisemise arengu tipus. Selle sõja üheks võimsaimaks relvaks on mälu. Kui su mälu on hea ja sa mäletad, mis tunne sul oli siis, kui said endale 6. sünnipäevaks kutsika, või siis, kui käisid isaga muuseumis, või siis, kui ehitasid sõpradega põõsastes naftamaardla, on sõda praktiliselt võidetud. Lihtsalt hoia see tunne alles ja kõik on okei või vähemalt parem. Vinjetid, mida näed Krahli laval, aitavad seda tunnet alles hoida. Ehk siis teatri külastamine on rangelt soovituslik kõigile, kes ei arva, et täiskasvanuks olemine on ainus võimalik eluviis. Ja kui arvad, siis ole kuivik edasi.