Artikkel eesti keele olukorrast ja selle õppimise võimalustest Ida-Virumaal ilmus esmakordselt venekeelses veebiajakirjas Äkki ning on tõlgitud eesti keelde Müürilehe Ida-Viru teemanumbri raames.

Eesti keele üle arutletakse Ida-Virumaal pidevalt. Igal aastal eraldab riik projektiraha selle õppimiseks, kuid põrkab vastu erinevaid murekohti: motivatsiooni puudumine, suhtumine keelesse, probleemid kooli õppekavaga ja venekeelse elanikkonna kõrge protsent maakonnas. Poliitikutel on sellele erinevad vaated. 2019. aastal palus Õpetajate Lehe ajakirjanik Sirje Pärismaa haridusminstri kandidaatidel vastata olulistele küsimustele, mille seas oli ka küsimus riigikeelest Ida-Virumaal. Tõnis Lukase (Isamaa) arvates toimub üleminek eestikeelsele õppele Ida-Virumaal ja Harjumaal väga raskelt. Jaak Valge (EKRE) oletas, et Kirde-Eestis tuleb eesti õppekeele üleminekule alustada lasteaedadest, aga Kristina Kallas (Eesti 200) omakorda märkis: „Partei jaoks on tähtis, et Ida-Virumaal tegutseksid koolid, kus õppetöö toimuks ainult eesti keeles.” Tema on kindel, et efektiivne ei ole mitte õppetöö muutmine eestikeelseks, vaid võimalus harida kõiki õpilasi ühe katuse all.

Oleviku ja mineviku kontekst

Pärast teist maailmasõda hakkas venekeelsete elanike arv kiiresti kasvama. Paljudes Ida-Virumaa linnades oli eestlaste osakaal äärmiselt väike, sellepärast läks oluline osa neist igapäevaelus üle vene keelele, pidades ometi oma emakeeleks eesti keelt. 1991. aastal, seoses iseseisvuse taaskehtestamisega võeti vene keelelt ametlik staatus ja seda käsitletakse tänini võõrkeelena. Seejärel algasid eesti keele mitteoskajate massilised koondamised, kuid see ei pannud inimesi eesti keelt ära õppima. Paljud Ida-Virumaa elanikud on praegugi veendunud, et seal võib ka ilma eesti keelt oskamata läbi ajada. 2011. aasta Eesti rahvaloenduse andmetel on venekeelse elanikkonna koguarv Ida-Virumaal 121 680 inimest, see tähendab 81,5% terve piirkonna elanikkonnast. Antud ajahetkel on see kõige suurem venekeelse elanikkonnaga maakond, ja on huvitav, et Eesti Vabariigi põhiseadus kuulutab (Teine peatükk, paragrahv 51): „Paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on vähemusrahvusest, on igaühel õigus saada riigiasutustelt ja kohalikelt omavalitsustelt ning nende ametiisikutelt vastuseid ka selle vähemusrahvuse keeles.”

Samal ajal süvendavad kohalikud koolid ja kõrgkoolid aina enam eesti keele õpet. Luuakse kursuseid, laagreid ja teisigi võimalusi oma keeleoskuse tõstmiseks. Aga millised variandid Ida-Virumaa keeleõppeks tänapäeval üldse on?

Keeleõppe võimalused

Kuigi Ida-Virumaa linnades tekib harva vajadus kõneleda eesti keelt, on siiski kohti, kus eestikeelset juttu kuulda võib. Eesti keelt võib kuulda näiteks Narva kolledžis, aga seda rääkida võib kohvikus Muna ja loomeinkubaatoris OBJEKT. On ka keelekursuseid: nii tasulisi kui ka tasuta, seda Eesti Keele Majas, mis tegutseb Integratsiooni Sihtasutuse (INSA) all. Sihtasutuse peamiseks eesmärgiks on, et absoluutselt kõik Eestis elavad inimesed jagaksid ühiseid väärtusi ja osaleksid aktiivselt kodanikuühiskonnas, aga Eesti Keele Maja missiooniks on pakkuda eesti keele praktiseerimiseks keelekeskkonda, keelebarjääri ületamise ja Eesti eluga tutvumise võimalust.

2019. a kolis Integratsiooni Sihtasutus Narva ja avas seal filiaali Eesti Keele Maja. INSA juhi Irene Käosaare sõnul kolis organisatsiooni peakontor Narva mitte ainult selleks, et olla linnaelanikele lähemal, vaid anda inimestele võimalus töötada ja saada haridust kodukandis. „Ida-Virumaa elanikud vajavad rohkem riigi tuge nii keeleõppes kui elu ülejäänud valdkondades – ja seda tuge me Narvas ka osutame,” märkis Käosaar.

Integratsiooni Sihtasutus pakub mitmeid võimalusi: alates iga kategooria keelekursustest kuni keelekohvikuteni. Kohvikud pakuvad keelepraktikat neile, kes soovivad lihvida oma eesti kõnekeelt. Selline meetod võimaldab sõnavara täiendamist ja kohvikus osalejatega vabas õhkkonnas suhtlemist. Kohviku põhimõtteks on rääkimist mitte häbeneda ja vigade tegemist mitte karta. Noortele pakub INSA pereõpet, mis lubab veeta kümme päeva eesti peres. Korraldatakse kohalike vaatamisväärsuste külastusi, lõkkeõhtuid ja piknikke, koduloomade eest hoolitsemist, sportmänge.  

„Meie linnas vallatakse eesti keelt erineval tasemel,” jutustab Narva Eesti Keele Maja juht Anna Farafonova. „Inimesed õpivad seda juba palju aastaid, kuid et linnas praktiliselt puudub keelekeskkond, on selle valdamise taset keeruline hinnata.” Tema sõnul tunnevad paljud päris hästi grammatikat, kuid kõnekeelega on probleeme seoses keelebarjääriga ja hirmuga teha vigu. Sarnane lugu on ka noortega.

Farafonova arvab, et eesti keelel on tulevikus Ida-Virumaal perspektiivi, sest soovijaid eesti keel selgeks saada on palju ja nende arv kasvab iga aastaga. Tema sõnul peaks Intergratsiooni Sihtasutuse pakutavad võimalused vastama rohkem auditooriumi vajadustele, et tulevikus ei räägiks inimesed keele domineerimisest, vaid erinevate kultuuride kooseksisteerimisest. „Ida-Virumaa on väga multikultuurne piirkond. Ja selles peitub tema võlu. Ma usun, et piirkonna multikultuursel paletil on eesti keelele eraldatud eriline koht, sest elanike jaoks on tegu väga olulise aspektiga,” arvab Farafonova.  

Kas eestivenelased valdavad eesti keelt ja on neil seda üldse tarvis

Inimesed jagunevad kahte leeri – ühed õpivad eesti keelt, teised mitte. Esimesed selgitavad seda sooviga tõsta oma elatustaseme kvaliteeti. Teised – tarbetusega osata riigikeelt igapäevaelus.

„Minu eesti keele oskus on hea. Ma sain hiljuti tehtud B2 taseme ega kavatse peatuda,” kinnitab 17-aastane Alisa Kohtla-Järvelt, kes õpib Jõhvi gümnaasiumis, milles õppetöö käib 80/20 süsteemi järgi, milllest 20% on matemaatika. 24-aastane Jekaterina samas, vastupidi, oskab eesti keelt algtasemel ja keeleoskuse kategooriat tal pole. Ta kinnitab, et keelega tekivad tal enamikel juhtudel raskused häbenemise, ebapiisava oskuse ja praktika puudumise tõttu. Kuid soov eesti keel ära õppida tal puudub.

Sillamäelane, praegu Tallinnas elav ja teleajakirjanikuna töötav 34-aastane Uljana räägib eesti keelt üsna ladusalt ja „mõnikord isegi mõtleb selles keeles”. See aga ei olnud algusest peale nõnda. „Eestikeelne ümbruskond tegi pärast kooli ja ülikooli mulle keele uuesti selgeks,” räägib ta. „Tuli välja, et kooli teooria ja elu praktika vahel haigutab terve kuristik.” Sellega nõustub ka 18-aastane Alina, lisades, et eesti keele õpetamine koolis jätab soovida. „Inimesena, kes on õppinud neljas koolis, millest kolm olid vene koolid, näen ma erinevusi ja võin kinnitada, et praktikat pole piisavalt,” ütleb ta. „Koolides õpetatakse grammatikat, aga igapäevaelus lapsed seda keelt ei kasuta.”

Inimesed jagunevad kahte leeri – ühed õpivad eesti keelt, teised mitte. Esimesed selgitavad seda sooviga tõsta oma elatustaseme kvaliteeti. Teised – tarbetusega osata riigikeelt igapäevaelus.

Pärast põhihariduse omandamist venekeelses koolis astus Alina gümnaasiumi süsteemiga 60/40, kuid tema sõnul on seda süsteemi raske efektiivseks nimetada, sest kõik õpilased ja peaaegu kõik õpetajad olid venelased. Ent 2019. aastal avati Kohtla-Järvel uus riigigümnaasium, mille tulemusel ülejäänud gümnaasiumid – nii vene- kui eestikeelsed – pandi kinni, ja kõik õpilased viidi kokku ühte kohta. „Enamik õpetajaid olid eestlased, mis sundis mind mugavustsoonist väljuma ja eesti keele kahe aasta jooksul väga hästi ära õppima,” tunnistab ta.  

20-aastane Nikita, kes kolis Ida-Virumaale õppimiseks ja IT-alal täiendamiseks Peterburist, hakkas kohe eesti keelt õppima. Praegu töötab ta mentorina lastele programmeerimiskursusi pakkuvas ettevõttes EDUKOHT. „Pärast viit kuud eesti keele õppimist sooritasin B2 riigieksami. Tulemuseks oli 81%.” Tema sõnul ei saa ta ilma eesti keeleta hakkama lihtsalt seetõttu, et tal on vaja riigikeeles kirjutada õppetöid ja projekte.

Keeleõppe vajalikkuse üle mõtiskledes märgib Nikita, et eesti, inglise ja vene keele oskus muudab elu Eestis mugavamaks ja annab tööturul konkurentsieelise. Veelgi enam, Nikita oli teadlikult motiveeritud: „Mul polnud kohanemine keeruline, kuna sain aru, miks ma seda keelt õppisin.”

Mõnede arvates läheb eesti keelt tarvis kõrghariduse omandamiseks (kui mitte arvestada inglisekeelseid õppeprogramme), aga samuti hea töö ja ameti hankimiseks. „Tean paljusid inimesi, kellel on raskusi eesti keelega ja mõnel on siin raskem tööd leida, kuna paljud meie linna ettevõtted nõuavad B1- või B2-taset,” jutustab Alisa. Teised kinnitavad, et siinkandis saab hakkama ka ilma eesti keeleta. „See on Narva – eesti keelt siin igapäevaelus praktiliselt ei kasutata,” ütleb 23-aastane Julia, kes töötab noorteorganisatsioonis VitaTiim. Samas leiab neiu, et keeleoskus on boonus ning mida rohkem keeli, seda parem: „See käib nii kultuuride omavahelise mõju, lõimumise, õppimisvõimaluste kui ka tööhõive kohta.”

Eesti emakeelega vabatahtlik, 27-aastane Kirsika Kungur tõi oma töökogemust kirjeldades esile keelebarjääri probleemi. „Lasteaiarühmas, kus õpetasin, rääkis eesti keelt ainult üks laps, mina kahjuks vene keelt ei osanud,” räägib Kungur. „Mõtlesin sageli, et tahaks teada, millest lapsed räägivad, et saaksin nende vajadusi paremini välja selgitada ja neid mõista.” Kirsika on pannud tähele, et enamik Ida-Virumaa elanikest ei valda eesti keelt ega räägi seda isegi algtasemel. Talle tundub aga, et noortega on lood palju paremad kui täiskasvanutega.

Nii et hoonestajana Narvas töötav 50-aastane Tatjana eesti keelt ei oska, kuid saab ilma selleta rahumeeli hakkama, kuna elanikkond on valdavalt venekeelne, ja ehkki Tatjanal on ka eestlastest sõpru, siis omavahel räägitakse vene keeles. Nagu paljudel tema põlvkonnast, on keele mitteoskamise peamine põhjus see, et kooliajal polnud eesti keele õpetajaid. „Et elu oleks edukas, on tarvis palju asju, võimalik, et muu hulgas ka keelt,” ütleb Tatjana lõpuks.

Kuid on ka neid, kes õpiksid hea meelega eesti keele ära, kui neil oleks võimalus. Nii läks Kohtla-Järvelt pärit 55-aastane Aleksander hiljuti Töötukassa suunamisel A1 keelekursustele, mis oleksid abiks uue töö leidmisel, kuid mees tunnistab, et neist talle kõnepraktika puudumise tõttu ei piisanud. „Tahaksin seda keelt paremini osata ja selles vabalt suhelda,” lisab ta.

Aleksandri näitel võib öelda, et kuigi Ida-Virumaal on võimalik õppida tasuta eesti keelt (ja seda võimalust ka kasutatakse), siis leidub neidki, kes seda ei tea. 2019. aastal märkis Katri Raik, et mõnikord ei suuda eesti keelt õppida soovijad neid kursusi lihtsalt üles leida: „Eesti keele kursusi korraldavad erinevad ministeeriumid ja asutused ning huvilistel on vahel raske selles segapudrus orienteeruda.” Sellele vaatamata täituvad INSA kursuste väljakuulutamisel iga kord kõik kohad vähem kui päevaga ja registreerimine lõppeb, mis tähendab, et kursused on vähemasti populaarsed.

Mida mõtlevad eesti keelest Ida-Virumaa õpetajad

Olga Savina elab ja töötab Sillamäe linnas algklasside õpetajana. „Muidugi on vanemal põlvkonnal enamasti eesti keelega raskusi,” arvab ta. „Kuidas siis õppida rääkima, kui alles viimastel aastatel on hakatud riiklikult toetama täiskasvanute eesti keele õpet?”

Olga on veendunud, et need noored, kelle eesmärgiks on eesti keelt osata, seda ka õpivad, sest „meie oludes ei ole lihtsalt võimalik, et eesti keel niisama külge hakkaks.” Õpetaja usub, et tulevikus kujuneb välja kakskeelsus: „Ma loodan, et kunagi hakkavad Ida-Virumaa venekeelsed inimesed suhtlema nii eesti kui ka vene keeles.”

Narva õigeusu gümnaasiumi õpetaja Tatjana Gavrilova sõnul juurutatakse keelt koolidesse ja gümnaasiumidesse – kuskil edukamalt, kuskil vähem ja see sõltub heade õpetajate olemasolust. „Narvas on valupunktiks õpetajate puudus. Eestlastest õpetajad ei taha sellesse piirkonda tööle tulla ja venekeelsete õpetajate eesti keeles õpetamise tase jätab mõnikord soovida,” tõdeb ta.

Narva kolledži sotsiaalteaduste õppejõud Aet Kiisla arvab riiklikust keelepoliitikast, et valitsus peaks olema oma nõuetes järjekindel ja õppimisvõimaluste loomist jätkama. Aet usub, et eesti keelt ootab Ida-Virumaal normaalne tulevik ja olukord läheb paremaks, sest inimestel on aina rohkem võimalusi ja soovi kellegagi eesti keeles suhelda. Mõned inimesed siiski eesti keelt ära ei õpi ja ka see olevat normaalne: „Neil on ühiskonnas mõnevõrra vähem võimalusi, aga loomulikult pole mõistlik sundida neid eesti keelt õppima, kui nad selleks vajadust ei tunne,” ütleb Aet. „Need, kes soovivad elada aktiivset elu, ei õpi üksnes eesti keelt, vaid ka teisi keeli ning on üldiselt avatud pidevale arengule. Eesti keel pole eesmärk, vaid tööriist.”

Eesti keele tulevikku ei oska keegi ette ennustada – kõik ei sõltu ainult riigist, vaid ka kodanike endi motivatsioonist.

Kokkuvõte

Ida-Virumaa noorem põlvkond õpib senisest intensiivsemalt eesti keelt ning selleks on loodud soodne õppekeskkond – nii kooli eesti keele tundide, kultuuriürituste kui ka lõimumisprojektide näol. Lapse jaoks on keeleõppel oluline koht koolihariduses, samas on ka haridussüsteemil omad probleemid, näiteks õpetajate puudumine või siis see, et eestikeelses koolis ei ole piisavalt kohti. Selleks on vaja riigi rahalist tuge, mida oma võimaluste piires ka antakse. Probleemiks on ka eestikeelse keskkonna puudumine, kuna Ida-Virumaa elanikel pole peaaegu kellegagi keelt harjutada.

On ka neid, keda keeleõppimine isiklikel põhjustel lihtsalt ei huvita ja sedagi tuleb ette, sest, nagu ütles õpetaja Olga Savina, „meie oludes ei ole lihtsalt võimalik, et eesti keel niisama külge hakkaks.” Keeleõpe nõuab selget eesmärki. Vanemal põlvkonnal ei olnud omal ajal nii palju võimalusi, mistõttu paljude eesti keele oskus lonkab, kuigi leidub ka neid täiskasvanuid, kes seda vallata tahaksid. Riik pakub kõikvõimalikke eesti keele kursusi, kuid mõned elanikud, nagu ilmneb, ei ole neist teadlikud või ei oska tundides käimist oma ajakavaga kohandada.

Üldjoontes muutub eesti keele olukord Ida-Virumaal pidevalt ning selle parandamiseks otsivad inimesed agaralt kokkupuutepunkte. Eesti keele tulevikku ei oska keegi ette ennustada – kõik ei sõltu ainult riigist, vaid ka kodanike endi motivatsioonist. Õigeid ja ühemõttelisi lahendusi on võimatu leida, sest on palju tegureid, mis lähevad omavahel vastuollu või ei võimalda näha tervikpilti. Üks asi sõltub teisest ning arvatavasti aitab vaid eluterve arutelu leida olukorrale kõige sobivamad arenguteed.

Anna-Marija Ouertani on noor ajakirjanik, kes õpib Tallinna Ülikoolis vene filoloogia esimesel kursusel. Ta on kirjutanud artikleid muu hulgas portaalidele Rus.Postimees, Gloss ja ÄKKI.