Nüüdne kitsa ringi hoogtöö EKIs – n-ö kasutuspõhine keelearendus – tähendab praktikas kirjakeelenõuannete süsteemset tühistamist, 20 aasta jooksul antud keelenõu veebist kustutamist, segaste kantseliidisõnade normaliseerimist ja kriitikavaba tammi avamist ingliskeelsete toorlaenude tulvale.

Eesti kirjakeel elab praegu läbi pöördelisi aegu. Teatavasti tähistas Eesti Keele Instituut (EKI) 2018. aastal ilmunud ÕSiga sajandi möödumist esimese õigekeelsussõnaraamatu väljaandmisest. See suunav ja soovitav sõnaraamat on otsekui monument kirjakeele korralduse arenguteel alates iseseisva riigi loomisest ja sellele järgnenud okupatsiooniajast kuni iseseisvuse taastamise, Euroopaga ühinemise ja infoajastuni. Nüüd, vaevu paar aastat hiljem, lükkab EKI ümber omaenda ÕSi nõuandeid ja soovitusi, eitab keelekorraldust ja tegeleb selle asemel nn keelearendusega.

2021. aastal arutles selleks ajaks pool aastat EKI direktorina töötanud Arvi Tavast: „Kui me üritame looduse käest [keele juhtimist] enda kätte võtta, üritame tekitada ühemõttelist suhtlust, ühtset eesti kirjakeelt ja haritlaskeelt ja mida kõike, see lihtsalt ei tööta. Me ei ole sama pädevad kui loodus oma loodusliku valikuga. See taandab eesti keele vältimatult ladina keele taoliseks surnud keeleks, mida haritlased õpivad, võib-olla isekeskis ka kasutavad, aga mis ei arene, mis ei lähe kuhugi. Mulle tundub, et ma tean põhjust, miks keele korraldamine ei ole hea mõte.”

Museaal ja drillimine, kas tõesti?

Minu meelest on jutt korraldatud eesti kirjakeelest kui arenemisvõimetust museaalist lihtsalt vale. Eesti keel on praegu paremas seisus kui iial enne: meie keel on riigikeel, meil on lopsakas kirjanduskeel ja eestikeelne ülikool. Peale suurte (m)eluportaalide on Eestis ka teadus- ja kultuuriväljaanded, millele mõtte- ja sõnavaesust küll ette heita ei saa. Eesti keeles on olemas peaaegu kogu maailma kirjandusklassika, igal aastal ilmub kümneid väärttõlkeid. Eesti keel on ka ELi ametlik keel, mis tähendab aastas üle saja tuhande lehekülje tipptõlkijate vahendatud tekste moodsa tehnika nüanssidest kuni sügavate õigusvaidlusteni.

Kõigis neis tekstides elab ja õitseb eesti kirjakeel oma nüansitundlikkuses, sõnaloomerikkuses ja paindlikkuses – me saame oma keeles väljendada maiseid mõtteid ja taevaseid unistusi kas või Linnutee taha. Mis museaalist me räägime?

Kuni pole uuringut, mis tõestaks keeleteadlaste juttu õpetajate drillist ja toimetajate terrorist, kõlab see kõhutunde pealt oletamisena, mille taustal aimub kaeblejate ülemäära närvilist suhtumist oma kirjapandud sõnasse.

Samuti olevat halvasti keelevabadusega, kirjakeelt võrreldakse koguni veskikiviga eestlase kaelas. Liiga palju reegleid, ütleb mõni juhtiv keeleteadlane, hirmus laste drillimine emakeeletunnis ning keeletoimetajate terror, mis tabab iga sulemeest, kes söandab mõne sõna kirja panna.[1] Selle väite kinnituseks tuuakse taas mängu armastatud poeet, kelle loominguvabadust olla keeletoimetaja(d) ahistanud. Häbi, keeletoimetajad! 

Ometi käib keeletoimetajate põhitöö hoopis teadus- ja tarbetekstidega. Sajad autorid, kes kirjutavad biometaani kasutuselevõtust, kunagiste kolhoosikeskuste arhitektuurist või digiajastu laste ekraani ees veedetud aja seostest depressiooniga, ei teosta end keelekunstnikuna. Nende soov on panna oma asjalik mõte kirja täpselt, ladusalt ja korrektselt ning nad kasutavad rõõmuga keeleasjatundja abi. Kuni pole uuringut, mis tõestaks keeleteadlaste juttu õpetajate drillist ja toimetajate terrorist, kõlab see kõhutunde pealt oletamisena, mille taustal aimub kaeblejate ülemäära närvilist suhtumist oma kirjapandud sõnasse.

Kaks valet eeldust ja kallutatud keelekorpus

Niisiis, kahel valel eeldusel – korraldamine teeb keelest surnud keele ja ühtlasi on kirjakeelel kole jäigad reeglid – viib EKI juba teist aastat ellu „vabastusoperatsiooni”. Hirmujutt sellest, kuidas senine keelekorraldus olevat käskinud 1960. aastatesse kinni jäänud eesti keelt kasutada ja nüüd on lõpuks ometi saabunud vabadus hruštšovkasid ökolaundžideks ümber ehitada, on samuti demagoogia. Tegelikult on Eesti keelekorraldus (ja ÕS) ikka keele arenguga kaasas käinud, toimkonniti tuliselt vaielnud, tasa ja targu kaalunud ja siis ikka uuendanud. Kirjakeele korraldus on piltlikult öeldes püüdnud rahuldada korraga nii vanavanemaid kui ka lapselapsi. Sest, nagu ütleb keeleteadlane Krista Kerge, kirjakeele korraldamise mõte on tagada tekstide arusaadavus üle põlvkondade.

EKI viib juba teist aastat ellu kahel valel eeldusel – korraldamine teeb keelest surnud keele ja ühtlasi on sellel kole jäigad reeglid – põhinevat „vabastusoperatsiooni”.

Nüüdne kitsa ringi hoogtöö EKIs tasakaalu ei otsi. N-ö kasutuspõhine keelearendus tähendab praktikas ÕS 2018 kaante vahele koondatud kirjakeelenõuannete süsteemset tühistamist, 20 aasta jooksul antud keelenõu (keelenõuvakk) veebist kustutamist, segaste kantseliidisõnade normaliseerimist ja kriitikavaba tammi avamist ingliskeelsete toorlaenude tulvale.

Lisaks sellele on kuulutatud sünonüümideks ports sarnassõnu, mida keelekasutajal olevat raske ära õppida. Hea küll, õieti–õigesti, aga praegu ÕSi asemel arendatavas Sõnaveebis on sünonüümid ka õhkama ja õhkima. Samuti on nüüd igaüks vaba ise otsustama, kas kirjutada mehaanika ühe või kahe h-ga, fokuseerima ühe või kahe s-iga. Mõt(t)etu ootab järge, sest keelekorpus, mille põhjal EKI n-ö teaduspõhiseid otsuseid teeb, sisaldab vaid murdosa kvaliteetkirjutisi, ülekaalus on rahvakeelsed veebitekstid siitpoolt maksumüüri.[2]

Kõrvalepõige: mis on kirjakeel?

Kirjakeel ei tähenda ainult ortograafiareegleid (need on veel paigas, eesti keele käsiraamatu 2020. aasta versioon kehtib) ja käänamist-pööramist. Kirjakeel on ka tööriist ja kombed. Nii on kirjakeele väga oluline osa ka sõnatähendused, sest mida haritum on arutelu, seda vahedamaks lähevad sõnad. Kirjakeel on tööriist nagu skalpell veresoontekirurgi käes – ta ei saa oma tööd teha ju tömbi nuiaga!

Keelearendus võib olla küll kiiduväärselt demokraatlik, kui soodustab Sõnaveebis la(a)dnat rahvakeelt, kuid see jätab kirjakeelses mõtteruumis viibijad hätta. Kui võrrelda kirjakeelt kommetega, siis oleks raske mõista ju sedagi, miks peaks „arengu” nimel loobuma kombest süüa šnitslit noa ja kahvliga, ehkki kõik teavad, et sama hulga kaloreid saab kätte toidupala näppudega suhu toppides.

Keelearendus võib olla küll kiiduväärselt demokraatlik, kui soodustab Sõnaveebis la(a)dnat rahvakeelt, kuid see jätab kirjakeelses mõtteruumis viibijad hätta.

Vabadus vajab norme

EKI nooremteadur Lydia Risberg võrdleb Müürilehe artiklis targasti oma valikuid DJna – et ei lähe vikerpeole death metal’it mängima – keeleliste valikute tegemisega eri suhtlusolukordades. Suhtlusolukorda sobiva keeleregistri valimist õpetatakse lastele minu teada alates algklassidest ning pole õpetajat-toimetajat, kes seda tarkust oma töös ei rakendaks. Kirjakeele normid ja soovitused kehtivad üksnes kirjakeelt nõudvates suhtlusolukordades, mujale neil asja ju ei olegi. 

Ometi võivad registrid teinekord seguneda. Just nii, nagu võib presidendi vastuvõtule sattuda dressides-tossudes või isegi roosa kleidiga mees, satub ka kirjakeelsesse teksti murde- või kõnekeelt ning släng omakorda ammutab kirjakeele normidest. Väga kena on ka Lydia Risbergi mäng-mitte-äng-loosung, aga ka sellega on aga. Hälbida saabki ju ainult normist ja mängu teeb põnevaks selle irduolek päriselust. Teisisõnu, normi- ja reeglivabadus, standardi vajaduse eitamine on nutune uudis nii kirjakeele tarbijatele kui ka kõigile mänguhimulistele.

Laulutuules… allavoolu?

Oot, siin toas on mingi elevant! Väidetavalt on EKI varasemad sõnaraamatud sõnaraamatukoostajate eraprojekt ja kajastavad nende isiklikku keelemaitset. Selle peale võiks küsida, kas EKIs praegu viljeldav keelenõusoovituste tühistamine on kuidagi üldrahvalikum ettevõtmine. Veel enam, aastate jooksul rahva küsimuste põhjal ja riigi raha eest koostatud keelenõuvakk peideti aprillis sellesama rahva eest ära, jättes seda kasutama harjunud kirjainimesed ilma kasulikust keelevarast. Seejuures toimub peitmine EKI enda välja kuulutatud keelevabaduse ajastul! Julgustades kasutama rahvakeelt, poppi poolinglise keelt, tõrjutakse haritud, korrastatud, eestikeelsust eelistavat kirjakeelt. Miks ometi? 

Nüüd askeldab üks ebamääraste eesmärkidega arenduselevant nagu müüjaõpilane värvipoes, purgid kukuvad riiulitelt, põrandal seguneb kollane rohelisega ja sinine punasega ühtlaseks poriks. Ostjale (keelekasutajale) lubab ta lahkelt valikuvabadust, aga ei anna nõu, kas värv sobib puidule, metallile, siseruumi või õue. Selleks et üldse mingit ahistamist ei oleks, on ta värvipottidelt ka kasutussuunised maha kraapinud… Niisamuti jääb keeleõppija või -huviline nüüd ilma asjatundjate keelesoovitustest.

Kirjakeele normid ja soovitused kehtivad üksnes kirjakeelt nõudvates suhtlusolukordades, mujale neil asja ju ei olegi. 

EKI tegevuse kriitikud küsivad: miks te seda teete? Kuidas aitavad eesti keele arengule kaasa kantseliidivahule takkakiitmine (vt Sõnaveebist märksõna „antud”), vahet-pole-tähendused, ortograafiline pluralism, väärt keelematerjali peitmine ning muidugi ingliskeelsete sõnade ja tähenduste lahke soovitamine toimivate eestikeelsete sõnade asemel? 

Seda tehakse olukorras, kus inglise keele tõmme on niigi nii tugev, et pisikeele tulevikusihi silme ette manamiseks pole isegi nigelat kujutlusvõimet vaja. Nii teoorias kui ka praktikas viib keelevahetuseni ihaluskeele ülevõtmine, s.t keele kõnelejad ei sure välja, vaid vahetavad keele vabatahtlikult kasulikuma vastu. Nii et omal moel on õigus pessimistidel, kes juba, valge lina ümber, surnuaia poole roomavad, arvates, et ega EKI, ÕS või emakeeleõpetajad seda suunda väärata ei saa. Let’s go with the flow, näivad paraku ütlevat ka keelearenduse visionäärid. 

Mina olen aga optimist, sest olen õppinud kirjakeele ajalugu: ma tean, et eesti kirjakeel on ime, mis on sündinud inimtahtest. Olgu keel üldiselt pealegi loodusjõud, mida ei saa käskida, eesti kirjakeel on igatahes inimtekkeline. See on end ise loetud arvu keelemeeste ja -naiste, teadlaste ja luuletajate suure tahte jõul otsekui parun Münchhausen juukseidpidi soost välja tõmmanud. Eesti kirjakeel ei ole surnud ega sure, aga ta vajab õppimist, harimist, korraldamist ja hoolt.

[1] Tavast, A.; Lindström, L. 2021. Mõtteid keeleteemadel: Liina ja Arvi (11.4.21).
[2] Vider, K. 2022. Sõna vabadusest, andmepõhiselt. – Sirp, 17.06.; Kerge, K. 2022. Targutaja tahab sõna. – Sirp, 15.07.; Veldre, A. 2022. Kust on pärit zuumeri eesti keel? – Sirp, 02.09.

Hille Saluäär on olnud õigustõlkija, tõlkeõppejõud ja emakeeleõpetaja. Oma praegust tööd vabakutselise keeletoimetajana võrdleb ta rõivadisaineri või juuksuri ametiga, kellelt oodatakse head maitset, erialateadmisi ja käsitööoskust.