Carolina Pihelgase lühiromaanis „Lõikejoon” kontrollivad lähisuhtevägivallast võrsunud traumad muu hulgas tegelase keskkonnataju ning loovad tekstist õrna ja äreva sisemonoloogi.

Carolina Pihelgas „Lõikejoon”
Toimetanud Triinu Tamm
Loomingu Raamatukogu, 1–2/2024
95 lk

On iseäranis paeluv, et keskkond vahetab inimese mõttes kuju olenevalt sellest, mis tundeid, traumasid kannab endas keha. Et mälestustel ja kogemustel on tegelikkust vormiv ja vooliv jõud. Ehk kui karikakar otsustab, et armastab, aga varasem armastuskogemus on põhjustanud torkavat valu; kui päike nahal on soe, kuid ärevus paneb lõdisema; kui laine vahutab pehmelt vastu säärt, aga kord oled peaaegu uppunud…

Säärastele mõtteradadele viib Carolina Pihelga viimane lühiromaan „Lõikejoon”, kus lähisuhtevägivallast võrsunud traumad kontrollivad muu hulgas tegelase keskkonnataju ning loovad tekstist õrna ja äreva sisemonoloogi.

Keskkonnatunnetus läbi trauma

Keerulise, kuid värvika tundegalerii kujunemisele ja selle kaudu keskkonna tajumisele vihjab juba romaani sisututvustus: „Liine sõidab üksinda maale, tal on vaja vaadata iseendasse, et tõmmata joon alla mürgiseks muutunud ja ummikusse jooksnud kooselule. Tema sees toimuvatele lahingutele kõlab kaasa sõjamüra naabruses asuvalt polügoonilt.” Tsõriksoo, idülliline talukoht, kuhu teose peategelane pageb, peaks eeldustelt olema intiimne ja rahulik eneseleidmispaik. Ometi lõpuni see nii ei ole. Teose minajutustaja registreerib end ümbritsevast keskkonnast ennekõike elemente, mis võimendavad melanhooliat ja ahastust; mis räägivad kaasa tema vägivaldsest lähisuhtest külge kleepunud ebakõladega.

Aistingud ja meeled tõlgitakse lühikesteks, konkreetseteks, argisteks mõtteavaldusteks, mis sealjuures muudavad pidevalt suunda: kahtlus muutub kinnituseks ja vastupidi.

Esmapilgul näib, et ärevust ja hirmu hoiab ja toidabki läheduses olev polügoon, ent mida lähemalt teksti lugeda, seda rohkem jääb silma, et häirivaid motiive korjatakse üles igalt poolt – ka muidu ilusast, loomulikust. Liine tunneb end ebakindlalt, tajub ärevust ka siis, kui harjutusväljalt pauke ei kosta. „Istun köögilaua taga ja püüan natuke tööd teha. Aga ei suuda päriselt keskenduda, ikka leian end tühja pilguga õue vahtimas. Vaatan tamme, mille otsas ma lapsena ronisin, ja kibuvitsapõõsast, mis laiutab sealsamas kõrval ega viitsi isegi õitseda. Iiriste ilusad sinakaslillad õied sealsamas kõrval, vihm ei ole suutnud neid maha peksta.” (lk 54) Keha on keskkonnas või vähemalt püüab sellesse mahtuda, kuid on pinges ega suuda leida rahumeelse loodusega ühte takti. „Ma olen väsinud. Saan jälle välja hingata, saan end raputada, aga pinge ei lahtu. Mingid tunded tulevad tagasi, mingi ebamugavus, kusagilt sügavalt, rahutus ja raskus.” (lk 53)

Tekst võtab nii sisuliselt kui ka vormiliselt sisemonoloogi kuju, kandes lõpuni tegelase pinget ja ärevust, laskmata tal hetkekski päriselt rahu tunda. „Lihased on kanged ja natuke valusad, astun õue ja kuulan tuult. Päike soojendab nahka, rohi lõhnab, paugutamine on korraks lakanud. Tahaks lihtsalt istuda päikese käes ja vaadata oksi tuules liikumas ja mitte millestki mõelda. Et see kergus kestaks, et mind ei lömastaks minu enese mõtted. Kuigi ma juba tean, et miski kindlasti tõmbab mind kohe käima, tegutsema.” (lk 11)

Ümberveenmise võimalus

Monoloogne tekst mõjub kui pidev ja painav ootamine – tegelasel puudub julgus ja oskus lahti lasta. Keskkonnakirjeldused on heitlikud, ettevaatlikud. Neilt peegelduvad mürgisest suhtest jäänud armid, hirm, äng. Pihelga loodud tegelane ei usalda seda, mida näeb ja tunneb. S.t Liine tajub keskkonna ilu ja rahu, kuid seda varitsevad ähmased tunded. Aistingud ja meeled tõlgitakse lühikesteks, konkreetseteks, argisteks mõtteavaldusteks, mis sealjuures muudavad pidevalt suunda: kahtlus muutub kinnituseks ja vastupidi. Alati jääb võimalus end ümber veenda. „Võib-olla ei osanud ma armastada sind, tõmbusin su sõnade ees küüru ja peitsin end ära. […] Näpistan umbrohtu ja mõtlen sellele, kuidas mulle meeldib taimede eest hoolt kanda, nii hästi või halvasti, kui oskan. […] Kui ma oskan armastada neid pisikesi taimi, mis mullast pea välja pistavad, […] siis oskan armastada ka kõike muud.” (lk 58) 

Sisekõnega püüab peategelane end alatasa veenda, et on väärtuslik, kuid päriselt uskuma ei suuda end sellesse siiski panna.

Säärased kirjeldused annavad aimu sellest, kuivõrd õrn ja mõjutatav tegelane on. Lähisuhtest kaasa tulnud valu ja hirm kujundavad teda ümbritsevat keskkonda. Sisekõnega püüab ta end alatasa veenda, et on väärtuslik, kuid päriselt uskuma ei suuda end sellesse siiski panna. Iga väiksem pööre võib muuta seda, kuidas ta end ja end ümbritsevat tajub („Veel tulevad ootamatud rõõmusööstud ja metsikud optimismihood, mis võivad kiirelt masenduseks muutuda” (lk 21)). Pihelgas on andnud säärasele eneseleidmise ja -kaotamise pingele seejuures huvitava poeetilise vormi. Argine keelekasutus tekitab koosmängus keeruliste kogemustega kontrasti: loos avalduvad tunded, emotsioonid on sügavad, sõlmi täis, aga neid kirjeldatakse lihtsate, argiste kujunditega. Ühtaegu peegeldab teksti kujundikeel nii tabavalt tegelase ja tema loo subtiilsust – sõnade ja hingehaavade vahel on sarnased säbrulised ja katkendlikud sõlmed.

Mitte lihtsalt keskkonnatundlik keha

„Lõikejoone” puhul tuleks tähtsustada ka teksti naishäält – seda, et keskkonnatundlikult kõneleb just naisekeha. Viited kehalisusele on samaaegselt otsesed ja kaudsed – tekst kõneleb nii kehalistest kogemustest kui ka vaimsetest traumadest, mis on vahetult seotud naiseks olemisega. Nii on Pihelgas osavalt teksti peitnud ja põiminud ka ema-tütre keerulised suhted, seksuaalsuse, menstruatsiooni. Viimast avab ta nii: „Sauna otsaseina ääres on surnud linnupoeg, ilmselt pesakastist välja kukkunud. Või välja tõugatud. Pea väändunud grimassiks, sipelgad silmad juba peast söönud. […] Ja millegipärast mõtlen ma seejuures nendele punastele klompidele, mida iga nelja nädala tagant sünnitan, kuigi nemad on veel vähem elus, nad on ainult pisikesed klombid, millel polnud nii paljugi võimalust kui tollel linnupojal.” (lk 39) Selles meenutuses on midagi ängistavat, kuid mitte tülgastavat, olgugi et kirjeldus linnupoja raipest on võigas. Menstruatsioon pole alati ilus ja maagiline osa naise elust, nagu seda vahel kirjeldatakse (nt pesukaitsmereklaamides), vaid ka üsna ebameeldiv, valus ja kole protsess nii kehaliselt kui ka vaimselt. Nii mõjub võrdlus surnud linnuga ühtaegu ootamatult ja loomulikult. Ja pakub ühtlasi mitut tõlgendamisvõimalust, sest punaste klompide sünnitamist ja surnud linnupoega võiks vabalt tõlgendada ka kui nurisünnitust.

Teos annab mõista, et naise häälel on kõige rohkem jõudu, kui ta on üksi; sugulaste ja vägivaldse ekskaasa ees hakkab see värisema, muutub pehmeks, vannub alla.

Samas seksuaalsus, täpsemalt naise eneserahuldus mõjub teksti keskkonnaloomes kui midagi vabastavat, eufoorilist: „Panen käima oma väikese roosa vibraatori ja võngun tema taktis, või siis tuulehoogude taktis, võbelevate heinakõrte ja omaenda südamelöökide ja minust üle tuhisevate pääsukeste taktis. Mu pea on täiesti tühi, seal pole kedagi, ühtki meest, mitte ühtegi keha.” (lk 43) Intiimstseen aitab keskkonnaga ühenduda, tunda mõnu ja rahu. Küll vaid hetkeks. Järgnevas tekstilõigus toimub jälle tähenduslik pööre, sensuaalne naisekeha ja nauding kaovad: „Jalad on sääsekuplasid täis ja juuksed nädal aega pesemata.” (lk 44) Liine peab hakkama jaanipäevaks ettevalmistusi tegema, sest tulevad külalised. Naisest saab tütar, perenaine, võõrustaja – keegi, kes peab kodu puhtaks küürima ja end perekonna ees kokku võtma. Naishääles kõlab kurb, kuid leppiv toon: pean olema hea naine, hea tütar, sest nii on õige, kuigi see kõik on ju tegelikult nii neetult ebaõiglane. Teos annab mõista, et naise häälel on kõige rohkem jõudu, kui ta on üksi; sugulaste ja vägivaldse ekskaasa ees hakkab see värisema, muutub pehmeks, vannub alla.

Naishääle esiletõusus mängib ilmselt rolli seegi, et mina loen teksti kui naine. Ja oluline pole mitte sugu kui selline, vaid see, mis kogemused naisekehasid ühendavad. Astun jutustaja ja miks mitte autoriga dialoogi, loen ja kogen nende keskkondi läbi enda keha. Valutan, kurvastan, vihastan. Mulle näib, et tekst nõuab lugejalt avatust raevule, süngusele, ahistustundele; avatust ideele, et naised paigutuvad väga keerulistesse ja muutlikesse keskkondadesse – nii intiimselt isiklikus kui ka ühiskondlikus mõttes. 

Johanna Roos on väikest moodi kirjandusfanaatik, kes pürib kirjandusväljal(e) nii lihtsalt isuka lugeja, uurija kui ka autorina.