Kui Eesti lähiminevikus on mälestusväärselt kaitstud üht hõlmikpuud Haaberstis, siis Saksamaal hõivavad aktivistid terveid metsi. Aastaid kestnud vastupanuliikumise käigus on arendatud välja hulk kollektiivseid praktikaid osalejate julgeoleku tagamisest olmemurede lahendamiseni.

Tänavu 29. veebruari hommikutundidel hõivasid aktivistid Berliinist idas paikneva Grünheide metsa, et seista vastu sealse Tesla gigatehase laienemisele. See oli vastus poliitikute ükskõiksusele nädal varem korraldatud ametliku referendumi suhtes, kus 60% grünheidelastest hääletas tehase laienemise vastu.[1] Kohalikud tundsid muret tehase territooriumil paikneva veekaitseala seisundi, nende joogiveevaru reostamise ja tehases valitsevate töötingimuste pärast[2], ent poliitikud vastasid, et inimesed ei mõista, millist majanduslikku kasu tehase laiendamine neile tooks.

Miks hõivata mets?

Metsahõivang on kliimaaktivistide praktika, et seista vastu näiteks mõne kaevanduse laiendamisele või teearendusele, kui seda kavandatakse veel kahjustamata looduse arvelt. Aktivistid asuvad elama neile rahapuudele – kuigi raha ei kasva mitte puu otsas, vaid peitub maapinnas selle all – ning loodavad, et vastuseis raadamisele pälvib avalikkuse poolehoiu ja survestab poliitikuid võtma vastu kliimast hoolivamat otsust. Kuniks ühiskond seedib hõivajate sõnumit demokraatiale omases tempos, loodavad aktivistid pöördumatu kahju tekitamist rahumeelse meeleavalduse vahenditega võimalikult kaua ära hoida. Seevastu maa-ala omanik, kas siis suurkontsern või riik ise, püüab samal ajal oma plaani kiiresti ellu viia. Harvesterid selja taga ootel, saadetakse politsei hõivangut ja aktiviste ära koristama.

Esimesed tänapäevased metsahõivangud toimusid 1990ndatel Inglismaal ja Šotimaal, kus võideldi maanteede ehitamise ja autokultuuri laienemise vastu. Neil osales tuhandeid inimesi ja võeti kasutusele paljud senini käibel olevad taktikad. Olles ise puutunud kokku aktivistidega Austrias ja Saksamaal, kirjeldan metsahõivangute protestikultuuri nende kogemuste varal.

Kuidas hõivata mets?

Liikumise kurikuulsaim näide Saksamaal on see, mis toimub Nordrhein-Westfaleni liidumaal Hambacheri metsas, mis on sõpradele tuntud ka kui Hambi. See on kunagine 5000 hektari suurune ürgmets, mille energiakontsern RWE 1978. aastal pruunsöe kaevandamiseks kokku ostis. Ajapikku on kaevanduse laienemisel asustatud ümber terveid külasid[3] ning piirkonna suurim ürgmets on raadatud kümme korda väiksemaks. Nüüd laiub seal „das größte Loch Europas” (ee „Euroopa suurim auk”), mis on oma 46 ruutkilomeetriga üks Euroopa suurimaid kaevandusi. Võrdluseks: sinna auku mahuks terve Tartu linn. Kohalikud elanikud ja looduskaitseorganisatsioonid olid tõstnud toimuva vastu häält juba alates 1970. aastatest, kuid tulutult. Nii hõivasid 2012. aastal esimesed aktivistid Hambacheri metsa.

Metsahõivang tähendab elamist ise ehitatud puuonnides või platvormidel, mida ei kinnitata puude külge mitte naelte, vaid köitega.

Metsahõivang tähendab elamist ise ehitatud puuonnides või platvormidel, mida ei kinnitata puude külge mitte naelte, vaid köitega. Ronimisrakmed, karabiinid ja raadiosaatjad kuuluvad hõivaja igapäevavarustuse hulka ning mida pikemaks venib hõivang, seda viimistletumaks läheb ka võradevaheline elu. Majad ehitakse pilkupüüdvate loosungitega, nagu „Climate protection is not a crime”, „They tried to bury us. They didn’t know we were seeds”, „Wir sind die 1,5 °C Grenze”, „System change, not climate change”.[4] Esialgu käepärastest vahenditest kokku klopsitud majakestesse tuuakse kõik eluks vajalik ja nende juurde luuakse võrgustik köite, rippsildade ja võrkudega, et liikuda oleks võimalik ka siis, kui politsei juba ähvardavalt maapinnal askeldab. Hambi oli kuulus oma rippsildade poolest, mida eksponeeriti hiljuti ka Saksa Arhitektuurimuuseumi ja Viini Tarbekunstimuuseumi ühisnäitusel „protest/architektur”.

Üks endine Hambi aktivist toonitas mulle, et nad ei ela mitte looduses, vaid ühel puul. Loodus ei seisa inimestest ja kultuurist eraldi ega inimene teistest loomaliikidest kõrgemal. Puul elatakse koos kõigi selle teiste elanikega, kellega tuleb arvestada. Söögi valmistamise ajal ronivad õlale uudistama oravad ning enne magamiskotti pugemist tuleb see üle kloppida, et päästa putukad lömastamissurmast.

Hõivangute argipäev

Kuigi puu otsas elamine tundub lasteraamatuliku seiklusena, nõuab see tegelikult äärmist südikust ja meelekindlust. Igaüks on vaba hõivangule tulema ja sealt lahkuma, kuid iseseisvus iseloomustab ka hõivangu igapäeva. Vesi ja toit tuleb kohale tuua lähimast külast ja tassida kõrgele puuonni ning iial ei saa olla kindel, millal politsei või suurkontsern olukorda pingestama hakkab, misjärel tuleb asuda kaitsepositsioonidele. Seepärast on hädavajalikud abistruktuurid, et vastupanutegevus oleks aktivistide endi jaoks emotsionaalselt jätkusuutlik. Päevasel ajal korraldatakse töötubasid ja koosolekuid, mõeldakse välja uusi mänge ja laule, huvilistele korraldatakse metsas ringkäike ja käiakse koos prügisukeldumas. Aina enam räägitakse aga ka aktivismist puhkuse võtmisest.

Üks endine Hambi aktivist toonitas mulle, et nad ei ela mitte looduses, vaid ühel puul.

Ükski hõivang ei püsi ilma välise võrgustikuta: abistavad arstid ja advokaadid ning sõbralikud kohalikud, kes annavad joogivett, lubavad vahel sooja duši alla ja pakuvad videoloengutes osalemiseks ruumi ja võrguühendust. Aktivistid on sageli tudengid või kaugtöötajad, mõni pendeldab linna vahet, mõni teine käib enne pool aastat tööl, et ülejäänud poolaasta hõivangul osaleda. Hambis elas ka lastega peresid, nii et lapse käekäigu vastu huvi tundvate ametnike kirjad oli postiljon sunnitud jätma lähimale kännule.

Sageli asuvad hõivanguid toetama vähem seaduskartlikud kliimaaktivistide rühmitused (nagu Ende Gelände, Letzte Generation), kes aktsiooni korras näiteks blokeerivad maantee või lasevad õhku mõne tehasele kuuluva toru. Kas säärased sekkumised tulevad hõivangule kasuks või mitte, on vaatenurga küsimus: ühelt poolt nõrgestatakse vastast – parim kaitse olevat ju rünnak? –, aga teisalt järgneb sabotaažiaktidele politsei kõrgendatud tähelepanu ja võidakse tulla „puid raputama”. See omakorda tõmbab meedia tähelepanu, mispärast soovitataksegi vaibumise märke näitavatel hõivangutel pigem politseid koristamisaktsioonile provotseerida kui ise alistunult lahkuda.

Kliimaaktivistidel on tavaks oma identiteeti varjata. Kuna iga naaber võib olla tsiviilriietuses politseinik, räägitakse hõivangul ainult käimasolevast. Ei küsita päritolu, rahvuse ega vanemate kohta, oma välimust varjatakse maskide või näomaalingutega – see on Saksamaal meeleavaldustel seadusvastane – ja oma isikut varjunimedega, et politsei ei saaks hakata hilisemas elus survet avaldama ega uurimist algatada.

Kuigi puu otsas elamine tundub lasteraamatuliku seiklusena, nõuab see tegelikult äärmist südikust ja meelekindlust.

Aktsioonidele ei võeta kaasa ühtegi isiklikku eset ja sõrmeotsad prepareeritakse nii, et nende tuvastamine oleks võimatu (märksõnad: raseerimistera, superliim ja glitter). Kui politsei peaks aktivisti kinnipidamisasutusse viima, jätkatakse kodanikuallumatuse põhimõtetest lähtuvalt järgmise taktikaga: küsimustele vastatakse vaikusega, fotol tehakse grimasse jne. Oma ainsa ettenähtud telefonikõne teeb aktivist käevarrele kirjutatud telefoninumbrile – aktivistide õigusabile. Kui politsei 48 tunni jooksul inimest ei tuvasta ega esita talle süüdistust, on nad põhiseaduse järgi sunnitud ta vabaks laskma. Seniks loovad teised asutuse ette valveposti, et keegi välja pääsedes üksi ei jääks. 

Oma isiku edukas varjamine päästab aktivisti järgnevatest uurimistest, kuid riskitakse trahvi ja asjaoluga, et kinnipeetul pole võimalik hiljem politseipoolsete õigusrikkumiste kohta teada anda, sest avaldus tuleks esitada nimeliselt. Seda teavad ka politseinikud.

Kokkupõrked politseiga

Politseinikke kui vastase käepikendust kutsutakse hõivangutel narrivalt pullideks ehk Bullen. Kogunemisvabaduse kohaselt ei saa politsei aktivistidel kogunemist keelata, rahumeelset meeleavaldust on neil suisa kohustus turvata. Kuid politsei tõlgendab hõivangute direct action’i laadi meelsust ohuna. Puu otsas elades kaitseb metsahõivajaid tõik, et nad ei viibi võõra maa peal, aga sellele vaatamata leitakse hõivangu laialiajamiseks juriidilisi põhjendusi – kas on puuonnid eluohtlikud või aktivistide tegevus tuleohtlik. 

Aktivistid on sageli tudengid või kaugtöötajad, mõni pendeldab linna vahet, mõni teine käib enne pool aastat tööl, et ülejäänud poolaasta hõivangul osaleda.

Metsahõivangud ise on rahumeelsed meeleavaldused, kuid laialisaatmise peale aktivistid ei lahku. Püütakse võita aega – vägivallatult, aga vastupanuga. Politseinikud peavad hõivajad minema tassima. Kui oma keha täiesti lõdvaks lasta, võib see olla nii raske, et tõstmiseks läheb vaja nelja politseinikku. Kui onn asub maapinnast kõrgemal kui 2,5 meetrit, on vaja kohale tuua tõstuk ja eriväljaõppega ronimisüksus. Aktivistid kinnitavad end kettidega puu otsa või üksjalale, mis on kuni kümne meetri kõrgune post, mis seisab püsti tänu maa külge tõmmatud köitele. Selle otsas istub aktivist ja kui politsei ühe köitest läbi lõikaks, kukuks post koos aktivistiga ümber. See kõik kulutab energiat, närve ja raha. 

Nii toimus Hambis alates 2012. aastast mitmeid aktivistide ja nende rajatud majakeste ärakoristamisi, millele vastati metsa taashõivamisega. Hõivang kulmineerus 2018. aasta sügisel nädalatepikkuse vastuseisuga maskeeritud aktivistide ja kiivrites politseinike vahel. Aktivistide toetuseks kogunes metsa äärde meelt avaldama ca 50 000 inimest ja solidaarsust näidati üle riigi. Politsei kulutas miljoneid eurosid ja metsast eemaldati 85 maja üle 200 aktivistiga.[5] Hõivangu eemaldamise käigus juhtus metsas õnnetus: politseinikke filmides ja nende eest samal ajal põgenedes kukkus 20 meetri kõrguselt surnuks Hambit kaks aastat dokumenteerinud filmiüliõpilane Steffen Meyn. Temast sai märter.[6] Juba mõne kuu pärast, 2019. aasta algul saabus Saksamaa valitsuselt oodatud poliitiline otsus: Hambacheri mets jääb alles.

Aktsioonidele ei võeta kaasa ühtegi isiklikku eset ja sõrmeotsad prepareeritakse nii, et nende tuvastamine oleks võimatu.

Võidust hoolimata otsustasid mitmed aktivistid Hambisse elama jääda. Seda ühelt poolt usaldamatusest seoses poliitilise otsuse püsimajäämisega, teisalt Hambis väljakujunenud autonoomse hierarhiavastase eluviisi tõttu. Hõivangust oli saanud midagi enamat kui konkreetse metsa kaitsmise aktsioon, sellest oli saanud vastuhaku sümbol. Hõivangu kodulehel hambacherforst.org seisab: „Koht vastupanuks ekspluateerivale kliimapoliitikale kogu maailmas. Kapitalistlikule süsteemile, mis põhineb ekspluateerivate kolonialistlike süsteemide jätkamisel.” Aktivistid soovivad paigutada konkreetse võitluse üleilmsesse kliimamuutuste konteksti ning demonstreerida, kuidas töösturite ja riigi tegevus läheb vastuollu rahvusvaheliste kliimakokkulepete ja poliitiliste lubadustega.

Thunbergist salatunneliteni

Teine Saksamaal rohkelt tähelepanu saanud hõivang kandis nime Lützerath Elab! (Lützerath Lebt!), hellitusnimega Lützi. Seal võideldi samuti RWE kaevanduse laienemise vastu, kuid ei hõivatud mitte metsa, vaid Lützerathi küla, millele ekskavaator aegamisi lähenes. 

Lützi hõivang püstitas kaks küsimust. Esiteks, kas kaevanduse laiendamine on möödapääsmatu, ja teiseks, kas üldse on vaja nii palju kaevandada? Nordrhein-Westfalen oli võtnud sihiks olla 2030. aastaks söest sõltumatu, kuid liidumaa ja RWE kokkulepitud kaevandamismahust tekkiv CO₂ hulk ületas juba ette kogust, mille liidumaa oleks tohtinud toota, et riik püsiks Pariisi kliimakokkuleppe 1,5 ºC sihil. Liidumaa väitel vajati Lützerathi-alust õige magusat maad Venemaa algatatud sõja tõttu tekkinud gaasikriisist väljatulemiseks, kuid Saksa majandusuuringute instituudi DIW sõnul oleks Garzweileri olemasolevatest varudest piisanud. Aktivistid ütlesid, et tegelikult toodetakse eraettevõttele kasumit meie kõigi tuleviku arvelt.

Kui oma keha täiesti lõdvaks lasta, võib see olla nii raske, et tõstmiseks läheb vaja nelja politseinikku.

Lützerath Lebt! kulmineerus 2023. aasta jaanuaris suurdemonstratsiooniga, kuhu sõitis kohale ca 30 000 inimest, nendele lisaks 3700 politseinikku. Seda sündmust jäävad meenutama õõvastavad kaadrid inimketist lõputu augu äärel monstrumlike kaevandusmasinate taustal. Vihmane päev kujunes mudaseks vastuseisuks politsei ja aktivistide vahel ning mõlemale poolele esitati kümneid süüdistusi vägivallas. Meemilise kuulsuse omandas mungarüüsse riietatud Lützerathi mud wizard (ee mudavõlur), kelle kohalolu politseinikke justkui võluväel aina sügavamale põllumudasse tõmbas.[7] Poolehoidjaile, kes ei tahtnud seadusega pahuksisse minna, loodi kõrvalkülla toetuslaager ning demonstratsiooni käigus hakkas sealne rahvamass Lützi suunas liikuma. Aktivistide seas oli isegi Greta Thunberg, kelle Saksa politsei meeleavalduse käigus vahistas, sest ta oli liikunud koos mõnekümne teisega suurele augule lähemale, kui oli lubatud.

Lützerathis jäi peale RWE. Viimasena lahkusid hõivangult aktivistid Pinky ja Brain, kes olid end ärakoristamise ajaks küla alla kaevatud salajasse tunnelisse sulgenud ning veel viis päeva oma kohalolu Instagramis üle kandsid. Kui enamik küla hoonetest oli juba maha tõmmatud, lahkusid nad kontserni tungival nõudmisel tunnelist.

Viimased arengud

Saksamaal on praegu käimas umbes 25 metsahõivangut. Nende hulka ei kuulu enam Grünheide hõivang, mis likvideeriti 21. novembril. Kuigi Tesla tehase laiendamine on majandusraskuste tõttu määramata ajaks edasi lükatud, hakati suvel samas juba metsa raadama, et sinna uus raudteejaam rajada.

Hõivangust oli saanud midagi enamat kui konkreetse metsa kaitsmise aktsioon, sellest oli saanud vastuhaku sümbol.

Tuleb välja, et ka Hambisse elama jäänutel oli õigus. Kuigi „Hambi jäi”, jätkas RWE metsa ümber söe kaevandamise ja vee väljapumpamisega, mistõttu mets on ära kuivamas. Hiljuti hakati plaanima lähedalasuva Manheimi küla ümberasustamist. Sestap hõivasid aktivistid septembris Manheimi kõrval paikneva metsatuka, mis oli ajaga ülejäänud Hambacheri ürgmetsast eraldatud.

Samal ajal kui auk metsaserval aina suureneb ja inimkond end üha sügavamasse kriisi kaevab, püsivad aktivistid oma kehadega meie aja kuumima küsimuse juures.

[1] Hääletuses osales üle 70% piirkonna vähemalt 16-aastastest elanikest.
[2] 2022. aasta märtsis tööd alustanud tehas paikneb u 300 ha suurusel alal ning laieneda tahetakse 170 ha võrra. Praeguse tehase ehituseks raiuti lagedaks 194 ha metsa, nüüd plaanitakse maha võtta veel 100 ha. 2023. aastal tulid avalikuks tehase ebainimlikud ja ohtlikud töötingimused ning sagedased reostamisjuhtumid.
[3] Saksamaa kaevandusseaduse kohaselt võib inimesi energiavarudele ligipääsemiseks ümber asustada. Enamasti luuakse kaevandamisele ette jääva asula lähistele sama nime kandev küla, millele lisatakse sõna „uus”, näiteks Immerath (neu). Mitmed elanikud vahetavad oma vana maja hea meelega uue, mugavama vastu.
[4] „Kliima kaitsmine pole kuritegu”, „Nad tahtsid meid matta. Nad ei teadnud, et me oleme seemned”, „Meie oleme 1,5 kraadi piir”, „Süsteemimuutus, mitte kliimamuutus”.
[5] Juriidilised vaidlused kestavad siiani. 2021. aastal kinnitas Kölni halduskohus ühe aktivisti kaebust lahendades, et põlenguoht, millele tuginedes politsei Hambi hõivajaid aastaid ära koristas, oli olnud RWE fabritseeritud ettekääne ning politsei tegevus seetõttu alusetu. Kerpeni linn kaebas aga kohtuotsuse edasi ja saavutas 2023. aastal Münsteri kõrgemas halduskohtus võidu põhjendusega, et hoones polnud täidetud tuleohutuse ega turvanõuded.
[6] 2023. aastal linastus Meyni filmitust kokku pandud dokfilm „Vergiss Meyn nicht” (ee „Ära unusta Meyni” või „Ära unusta mind”).
[7] Tema isik tuli hiljuti välja ja kohtuprotsess algab 2025. aasta jaanuaris.

Pauliine Põldmaa elab jälle Eestis.