„STRATA”. Lavastaja, koreograaf ja esitaja Maria Solei Järvet. Dramaturg Alissa Šnaider, helikunstnik ja -tehnik Israel Bañuelos Loreto, valguskunstnik Sander Põllu (VAT Teater), lavakunstnik Carmen Kremm. Visuaalide autorid Alexandra Pärn (režissöör) ja Markus Muide (operaatoritöö ja töötlus). „Kõrblik kuni”. Autorid, lavastajad, esitajad: KOOSSEIS (Mariann Onkel, Eveli Ojasaar, Eva Metspalu, Roosmarii Sarapuu, Elina Ojasaar). Dramaturg Riina Maidre, valguskunstnik Sander Põllu (VAT Teater), helikunstnik Astra Irene Susi, helitehnik Israel Bañuelos Loreto, lavakunstnik Kätleen Noormägi. Visuaalide autorid Paul Henrich Daude ja Kätleen Noormägi.

Esietendusid 20. veebruaril 2025 Sõltumatu Tantsu Laval PREMIERE’i programmi osana.

Arutlesime hiljuti sõbraga, et oleme küll väiksest peale palju tantsuga kokku puutunud, ent nüüdistants on olnud sealjuures alati pigem igaühe individuaalne huvi – et kes tahab, see otsigu kuskilt ise, aga näiteks koolikülastuste kontekstis selliseid kogemusi ei meenu. Samas olen kogenud viimastel aastatel just STLis tehnikatäpsemat ja -tundlikku (olgugi et muidugi ka rohkemate stiililiste lubatavustega ja iga tantsija individuaalse agentsusega) tantsu, millest olen mujal tükk aega puudust tundnud. Tänavune värske vere tulek ehk PREMIERE 2025 andis publikule ühe soolokunstniku ja ühe grupi: Maria Solei Järveti ja KOOSSEISU. Lavastused täiendasid üksteist hästi, sest kontraste tekkis palju – see võttis õnneks suuresti ära ka võimaluse neid võrrelda. Mõtestamise ja analüüsimise asemel pakun niisiis seekord hoopis virvendusi.

Maria Solei Järveti „STRATA” algas tekstikatketega, mis juhatasid publiku nii Järveti ja teiste tantsijate kui ka tegelikult ilmselt kõigi oma kehast teadlike inimeste mõtetesse. Järveti intervjueeritavad rääkisid sellest, kuidas oma keha võiks kohelda nagu partnerit, kellega töötada jätkusuutlikult ja empaatiliselt. Need vestlused sündisid küll tantsu kontekstis, ent on ülekantavad mis tahes kehasuhetesse ja -tegudesse. Naistena oleme õppinud olema oma keha suhtes üliteadlikud ja -kriitilised ka siis, kui see keha ei ole pidanud kunagi teab mis füüsilisi eneseületusi tegema. Probleem tekib juba siis, kui keha muutub, vananeb, väsib. Kui oled raamistanud oma väärtuse või ka põhiolemuse eeskätt keha kaudu, võib see ehmatada, sest oled iseendale järsku võõraks jäänud. „STRATA” on inimese taaskohtumine iseendaga, enda võimete ja soovide tundmaõppimine sihiliku uudishimu ja kannatlikkusega. Või nagu kõlavad kavalehe esimesed laused: „See, et sul on keha, ei ole niisama. See on vastutus, mis on sulle antud. Sa pead võtma vastutuse oma keha eest.”

Probleem tekib juba siis, kui keha muutub, vananeb, väsib. Kui oled raamistanud oma väärtuse või ka põhiolemuse eeskätt keha kaudu, võib see ehmatada, sest oled iseendale järsku võõraks jäänud.

Järveti lavastajadebüüt oli julgelt multidistsiplinaarne. Teda toetas lisaks mainitud tekstile ka mõjus taktiilsusele rõhuv videokujundus, kus keha lihvitakse, viilitakse, muljutakse. Füüsiline lavakujundus oli üsna napp – õrn linajas materjal, millest kumas läbi soe valgus, lõi poolkuukujulise ruumi. Lavastuse helikujundus, mis hooti oli ja siis kadus, jäi mulle veidi kättesaamatuks, nagu ka see, miks ruumi keskel kõrgunud kangas (mõnusalt puhta heliga) poole etenduse pealt siinilt maha tõmmati. Samas oligi see kõik minu jaoks pigem taust, sest Järvet ise mõjus hüpnotiseerivalt. Ta lavaline kohalolek on üsna omapärane – tema hoiakus on mingi tajutav nõudlikkus ja leebus. Ka stseenides, kus Järvet justkui lõhkus oma keha laksude, löökide ja toore jõuga või kus betoonrasked jäsemed ei näinud kehale alluvat, oli tema olekus sarnane voolavus nagu ülejäänud liikumiseski. Olles Järveti stiiliga varasemast tuttav, võiks seda peamiselt just voolavuse kaudu ka kirjeldada, aga sealjuures on ta – nii tundub – alati väga kohal. Gravitatsioon mõjutas ta keha justkui hooti.

Etenduse lõpus märkasin aga esimest korda lava eesotsas, publiku jalge ees olnud akvaariumi, kus hõljus mingi sade. Hiljem uurides selgus, et tegu on kombucha algega! Tänu stseenile sai lõpuni selgeks ka lavastuse pealkiri: Järvet kasvatas endale teeseene abiga kiht kihi haaval otsekui uut nahka. Materjali sai hiljem ka näppida ja see osutus tõeliselt põnevaks: märjast peast vormub see ümber jäsemete, kuivana läheb aga karedaks ja jäigaks ning kägardub nagu paber. Lavastus lõi läbivalt seoseid inimkeha ja looduslike vormide vahel – savi, kivi, vetikad jm, mille eluprotsessi, uuenemise ja kõdunemise kaudu ennastki mõtestada. Lõppeks ju üks loodus kõik. Mulle meeldib väga, kui tundliku sõnavaraga ja detailselt Järvet ise sotsiaalmeedias oma loomingut ja selle protsessi avab – ma arvan, et see saab aidata tantsu inimestele lähemale tuua ning mõista, mis impulsid kehalise liikumise kaudu lavale jõuavad.

Eriti nauditav oli kõigi liigutuste täpsus, väljamõõdetus ja sünkroonsus. Lõpuks sünkroonsus! Seda ei näe ausalt öeldes isegi meie balletilavadel eriti tihti.

Kui „STRATA” oli endasse vaatav ja põhjamaiselt minimalistlik (ilmselt on mängus ka Järveti taust tantsijana Kopenhaagenis), siis KOOSSEIS lõi lavastusega „Kõrblik kuni” (ehk „Dune Date”) ukse pauguga lahti, sest läbi sinise uduhägu algas kohe heavy vajutamine. Publik otsis alles oma kohti, kui kõik viis tantsijat olid juba nakkava energiaga asjas sees. Eriti nauditav oli kõigi liigutuste täpsus, väljamõõdetus ja sünkroonsus. Lõpuks sünkroonsus! Seda ei näe ausalt öeldes isegi meie balletilavadel eriti tihti ja see tekitab alati omajagu segadust – peaks ju olema põhiasi, mis täpsuseni ära lihvida? Samas tunduski etendajate liikumisest ja sissevõetud ekspressionistlikest (muu hulgas vist ka commedia dell’arte?) poosidest, et grupil on klassikaline taust. Olen ise pigem seda usku, et hea eksperimentaalse loomingu tuumaks on tugevad baasoskused, ja see paistis lavastusest välja küll. Et teati täpselt, miks ja mida on lavale tegema tuldud – ja et üks eesmärkidest on ka lihtsalt veits rahvale teha. Intensiivse valguskujunduse ja Astra Irene Susi ülihea helikujundusega tantsustseenid vaheldusid n-ö päikselõõsaperioodidega, kus lohiseti ringi, lamati ja väherdi valgusega põrandale kuvatud liivadüünide peal. Üksteise külge liibunud kahe kirbulaadse tantsijaga kangastus millegipärast kuskilt mälusopist stseen OG Lotte filmist, kus oldi samuti kõrbes – äkki oli seal siis ka mingi kirp või muu tegelane, kes niimoodi siputas? Seda filmi pole ainsana kuskile üles pandud, nii et jääb järele uurimata. Lühikese etenduse vältel võttis KOOSSEIS mu jaoks nii mitu eri kuju, et tahaks juba näha, mis on n-ö mängult ja mis päriselt, näiteks kas edaspidi domineerib eklektika ja eneseirooniline huumor (ei saaks ju panna pealkirjaks „Dune”, kui liivaussil ei ratsuta) või pigem siiski stiilipuhas koreograafia? Esmakohtumise põhjal on ilmselt mõlemat oodata, sest KOOSSEIS on iseteadlik ja kehtestab end mõnusa enesekindlusega. Väga hot. That’s my Spice Girls.

Lõpetuseks neli mõtet, mille ma etenduste ajal märkmikku kirjutasin – näitamaks, kui hästi PREMIERE saab mõjuda.

1. tahaks stli laval mingi paar tundi lamada, ma mõtlen siin saalis alati kõige paremini

2. nii ägedad noored naised on kultuuris ikka, i love

3. tahaks kuskil midagi täpselt sellist teha aga ma pole tantsija ju

4. peaks varsti tallinna tagasi kolima muidu ma suren ära

Johanna Rannik on teatriteaduse magistrant ja kultuurikriitik, kes kirjutab sõpradele piinlikult tihti „sorri, ma magasin”.