Tallinna Kunstihoones avati märtsi keskel viimane näitus enne maja remonti minekut. Tamara Luugi kureeritud „Me käime korraks ära, teie mängige!” kutsub üles märkama mängimise ilu läbi viieteistkümne kunstniku teoste. Sanna Kartau vestles Luugiga aususest, rollide omaksvõtust ja suureks kasvamise kurbusest.

Vabaduse väljakult Kunstihoonesse sisse astudes virutab näitus juba garderoobis plaksti vastu vahtimist, aga mitte vägivaldselt, vaid pigem nagu kulli mängides: eeldusega, et kui üks hoop on antud, siis tuleb kaaslane nii keha kui vaimuga samuti kaasa. Värvide pillerkaare kõrvale on seatud rangeid monokromaatilisi teoseid, mis tunduvad lähtuvat samasugusest loomisnaudingust, lihtsalt teiste reeglite alusel. Liikumist julgustavate või seda kehastavate tööde juures näeme pühasse rahusse suikunuid töid. Nagu laps, kes aknast unistades välja vahib, ila suunurgast tilkumas. Aga irooniat vist ei näinud. Või kui nägin, siis ignoreerisin seda.

Esimene märksõna, millest ma ringi vaadates kohe kinni hakkasin, oli loomulikult mäng. Milliseid mänge me näitusel näeme?

Kui ma näituse idee välja käisin, oli mu peas kaks mängu, mis siin kindlasti olema pidid: kiik ja keksukast. Robin Nõgisto, kes on nii popilikult kirgas ja kellel on väga suur maailmavaateline kõikehõlmavus, tegi näiteks keksukasti, mis on suunatud otse idüllilise paradiisi poole. Keksukasti viimane võidupoolring on alati kas päike, õnn või paradiis. Aga see, millest läbi pead keksima, on rist, mille all on Aadama kolp ja kus on igasuguseid kristliku kultuuri sümboleid.  

Näha on hämmastavalt vähe poliitilisi mänge. Me kõik teame, et need on olemas. Me teame, et on olemas ka sõja- ja rahumängud, mis on osa poliitikast. Näiteks toon Mark Raidpere hämmastava video, mille ta Tartu rahu sajandaks aastapäevaks tegi. Selles on muidugi fakte. Videos iseloomustab läbi meie ajaloo liikumist üks ülimalt populaarne laul, mida esitab maamehelik, hinge ja usaldusväärse olemisega Jaan Pehk, Oreliposs. Ta laulab ilma instrumentideta nendele sajanditele iseloomulikke laule. Selline mäng tõlgendusega ei ole absoluutselt omane ei poliitikale, patriotismile ega mingile propagandale. See on omane ainult kunstile.

Kunstnikud näitavad seda, kuivõrd autonoomne on meil võimalik olla, kui tugev. Need feigid käigud, need kohustuslikud meeldimised – need jäävad lihtsalt ära. Nad on siirad.

Kogu see näitus näitab, kui palju võimalusi kunstil on. Nii palju võimalusi öelda mitut moodi. Jätta otsad niimoodi lahtiseks, et kui hakkad uppuma, siis võtad kinni sellest otsast, mis sind kõnetab. See on ilus.

Kas selle mitmetähenduslikkuse lubamine on ühelt poolt äkki lapseks olemise või lapsemeelsuse tugevus? Ja kui mingist täiskasvanuilmast lähtuda: kas täiskasvanuks saamine hõlmab omalt poolt mingit ühest lahendusest või ühest tähendusest kinni haaramist? 

Kui lülitud ellu sisse, sukeldud rutiini ja veel rohkem ühte rolli. Sa ei saa neid vahetada. Sa ei saa kogeda teisi inimesi nii vahetult, sest sa esindad ühte tüüpi. See on suureks kasvamise kurbus. Lapseks olemise kõige suurem eelis on äärmine avatus, see tähendab ka seda, et sa saad väga palju haiget, kui sinust ei hoolita.

Üks huvitav aspekt lapseks olemise puhul on minu meelest see, et lapsel puudub eraldus erasfääri ja avaliku sfääri vahel. Et kui teatris on vaja nutta, siis nad nutavad ja kui tuleb kodus mingi tõsisem loomingupuhang, siis ta tuleb. See kontekst või keskkond ei määra niivõrd lapse käitumist. 

Just nimelt: nad ei ole omaks võtnud ühte rolli ja nad ei ole omaks võtnud sotsiaalseid hierarhiaid.

Kunstimaailmas endas on ka üsna palju konventsiooni ja soovi teatud rolli kehastada. Aga võib-olla on need kunstnikud oma töö tõttu sunnitud sellele ausamalt otsa vaatama. 

Võtame selle eduka kunstniku pildi ja valime näiteks Kaido Ole, kes on ilmselgelt edukas kunstnik. Ta on teinud käike, mis meeldivad publikule, mis meeldivad galeristidele. Aga samas on ta üldse kunstis alustades teinud abstraktseid töid, mis on väga veenvad. Ja huvitav on see, et nüüd on ta nende poole tagasi pöördunud. Oma Digigiidi tekstis ütleb ta, et üks aeg on sissehingamiseks ja teine aeg on väljahingamiseks. 

Muuhulgas, vahepeal oli näiteks väga tugev hoiak, et kevadnäitusel ei esineta.

Mis mõttes?

Kevadnäitus on totaalne ülevaatenäitus, igaühelt on üks, maksimaalselt kaks tööd. Sihukeses kohutavas kompotis ei ole vaja esineda – nii arvati. Pigem loodi oma kontseptuaalne keskkond. Nooremad kunstnikud, eriti need, kes on kas välismaal õppinud, käinud või elanud, tulevad kevadnäitusele täiesti eelarvamustevabalt, mis mõjub väga positiivselt. 

Kas kuraatorlusemaailmas eksisteerivad ka mingid hierarhiad, mingid ootused kuraatoritele, mingid poosid?

Praegu on väga vaba aeg just selles mõttes, et me ei tea, mida eelistada. Seda kutsutakse väga inetult tõejärgseks ajastuks. Kõik on jäetud inimese enda otsustada. Nõukogude perioodil loodi vastuseisu väljendamiseks alternatiivset kunsti ja publik tuli seda vaatama, sest reaalsusele oli alternatiivi vaja. Aga nüüd ei vajata seda niivõrd. Nüüd on praktiliselt kõik võimalik. 

Ma katsusin oma pojale lapsepõlves selgeks teha: „Pojake, kui sa tahad olla hea inimene, kui sa tahad olla humanist, siis hoia alati kaotaja poolele.” Aga seda on võimatu lapsele selgeks teha. Ta tahab võita, see on täiesti mõistlik. Kuraatoritöö puhul on minu jaoks oluline hoida tasakaalu. Et mitte lasta liiga ühte äärmusesse asju kukkuda, pigem lihtsalt näidata, et üks pool on olemas ja teine pool on olemas.

Mida sulle mängida meeldib?

Mulle meeldib mõttes mängida. Unistada ja pilte vaadata.