„Trainwreck” (2015, USA). Režissöör Judd Apatow, stsenarist Amy Schumer, osades Amy Schumer, Bill Hader, Brie Larson jt. 125 min.

Tõsiseid draamasid alkoholismi raskest mõjust inimesele on tehtud läbi aastakümnete. Billy Wilderi 1945. aasta „Kaotatud nädalavahetus” on jätkuvalt relevantne ja oma aja kohta ebatavaliselt hirmuäratav lugu abitust viinaninast, kes satub ohtlikule allakäiguteele. Fantastilise filmi „Lahkumine Las Vegasest” (1995) peategelane Ben teeb pärast rasket lahutust kindla otsuse Las Vegasesse sõita ja seal end surnuks juua, käitudes iga päevaga aina kontrollimatumalt ja psühhootilisemalt. Peaosatäitjale Nicolas Cage’ile Oscari toonud draama on unenäoline, kasutades võrgutavat džässmuusikat ja Las Vegase neoonist kubisevat miljööd kütkestava atmosfääri loomiseks, ja samal ajal meeletult ehmatav, sest Ben käitub alkoholitarbimise tagajärjel mitte ainult ettearvamatult, vaid lausa hullumeelselt. Lähiaastatel linastunud filmide seast väärib tähelepanu jälle lunastusest rääkiv „Lend” (2012), kus iga päev uimasteid ja alkoholi tarvitav, ent siiski asjatundlik piloot suudab allakukkuva lennuki õhus tagurpidi keerata, päästes lennukitäie reisijate elud… Kuid ometi pole ta sellepärast puhtalt pääsenud.

Tänavusel suvel ei näinud kinolinal karmimat alkohoolikut kui menukomöödia „Nagu hunnik õnnetust” peategelane Amy, krapsakas kahekümnendates ajakirjanik, kes on teinud kindla otsuse täiel rinnal elu nautida ja mitte raisata aega millelegi nii tüütule kui püsisuhted. Olles tüdrukutirtsuna isa käest kord õppinud, et monogaamse inimese elu on mõttetu, hullab ta suvaliste meestega ning pruugib meeletus koguses mõnuaineid, sh marihuaana ja loomulikult alkohol, mille vastu tunneb neiu nõnda tugevat armastust, et on oksendanud rohkematesse käekottidesse, kui keskmine naine elu jooksul omab. Joomisega juba lõuna ajal alustav preili peab püüdma oma hedonistlikku elustiili aga muuta, kui kohtab noort paljulubavat arsti ning hakkab temaga väljas käima. Peaosatäitja ja stsenarist – populaarsust koguv koomik Amy Schumer – on öelnud, et joob ka oma päriselus kahe inimese eest, ja sama saab sosistada Amy kohta, kelle rolli naine filmis elutruult mängib. Halb harjumus viib loomulikult arvukate halenaljakate olukordadeni. Judd Apatow’ käe all on valminud mitu hittkomöödiat ebatavaliste kommete või eluviisiga inimestest, aga igal õhtul toole ümber ajav ja juhuslike noormeestega miilustav Amy on nende seas kindlasti problemaatilisim.

Apatow’ tugevalt ameerikalike komöödiate puhul on kiiduväärseim, et isegi kui tegelaste suust tulev jutt ei aja alati hüsteeriliselt naerma, on neil alati värvikas iseloom ning kindel sisemaailm, ja Amy Schumeri loodud tulekera, kes on loivanud joobnult igas suuremas ja väiksemas New Yorgi baaris, selliste hulka kindlalt kuulubki, aga tal on lootust paraneda. „Nagu hunnik õnnetust”, ehkki Apatow’ filmidele omaselt lohisev ja ettearvatav, on südamlik tundeelamuslik draamakomöödia, mis on vähem süngetes toonides ja lootusrikkam kui eespool mainitud kolm filmi. See annab võimaluse saada osa ühe patuse noore neiu muutumisest paremaks inimeseks nii enda kui ka teiste nimel. Antud lool saab olla õnnelik lõpp vaid juhul, kui naine suudab seljatada oma halvad harjumused ning pühenduda sellele, mis on pühendumist väärt. Olles näinud, kui enesehävituslik on selle Amy käitumine, keda film alguses tutvustab, oleme sunnitud vahelduseks kogu hingest õnnelikku lõppu soovima. Ilmselt selles „Nagu hunnik õnnetuse” eripära seisnebki.