Taani teatrirühmituse Mungo Park kirjutatud näidend „Moraal” nüüdisaegsest noorusest on pärast suurt edu Euroopas jõudnud Ugala repertuaari. Mida tähendab olla teismeline, küsitakse lavastuses, ning vastatakse valjult ja otsekoheselt.

Klišeelik karjatus „Noorus on hukas!“ sähvib avalikest ruuporitest vahelduva eduga ikka ja jälle. Tegu on ajatu tõdemusega, mille kohaselt on noored järjest häbitumad, enesekesksemad ja ükskõiksemad. Noored võtavad loosungit tihti käivitava jõuna ning käituvadki nii nagu neile pahaks pannakse. Taanlane Heinrich Christensen on kirjutanud selleteemalise noortenäidendi, milles taandatakse teismeliste suurimad vead seitsmele surmapatule. Uhkus, aplus, laiskus, ahnus, viha, iharus ja kadedus himustavad noorte meeli ning iga patustaja saab lõpuks oma teenitud karistuse. Tegu on natuke muinasjutulise, kuid piisavalt tõese looga, mis ka nüüdisaja Eesti ühiskonda sobivalt adapteerub.

Ugala teatri noor meeskond on teksti ja laulusõnad eesti publikule arusaadavaks tõlkinud ning lasknud lavale kaks noort näitlejat möllavaid surmapatustajaid mängima. Esietenduse-põhiste muljete järel võib möönda, et näitlemise poole pealt tagasihoidmist märgata polnud ja igas stseenis ning rollis põrutasid Adeele Sepp ja Rait Õunapuu kordamööda ehedalt emotsionaalseid tiinekaid kehastada. Nauditavaks teeb etenduse groteskne üle võlli mäng, kus kõik on natuke liiga rõve, hale, pohhuistlik ja vägivaldne ning seda õhkub nii näitlejate kehadest, miimikast kui ka emotsionaalselt laetud roppustega kihavast keelest. Ühesõnaga näkkukarjuvalt saab tehtud ilmselgeks, miks üks või teine stseeni peategelane oma tahtmist ei saa või karistuseks äkksurma ära on teeninud. Teismeliste maailmaviha on ehedalt saali igasse nurka tunda.

Meeldejääv on kadedust illustreerivas stseenis Õunapuu blondi tibi absoluutselt kõrvukriipiva lauluhääle kontrast oma bändikaaslasest Sepa tõepoolest nauditavalt lõõritava laulikuga. Siinkohal annab mainida, et kui mehed mängivad naisi, on see publiku jaoks alati n-ö kindla peale naerukoht. Eriti kui näitsikut kehastab mehine mees, kelle maskuliinsus kleidi ja kunstrindade kiuste vägisi välja paistab. Sellise taotluslikult soorolle segilööva nalja peal laseb liugu ka kade näitsik Õunapuu kehastuses, kelle madalalt möirgav lauluhääl ei ole takistuseks lauljakarjäärist unistamisel. Siin ongi varjamatult esil see iseenesest mõistetav, mis kogu lavastust üsnagi mustvalgelt läbib. Inimesed ihalevad ikka seda, mida neil kõige vähem lootust on saada, ning kaotusega leppimatusest sajab neile taevast kaela tappev karistus. Ühtpidi illustreerib „Moraal“ nii inimese maailmapildi dualistlikkust heast ja halvast, võttes kokku kõik vanasõnad stiilis „tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse“, teisalt on see läbipaistev iseenese paroodia.

„Tujurikkuja“ on aastaid näidanud eestlaste üht kõige iseloomulikumat joont ehk oskust iseenese üle naerda. Sama võib öelda „Moraali“ kohta. Esietenduse publik saalis irvitab, turtsub ja pühib naerupisaraid, kuigi midagi puhta fantaasia valdkonda jäävat lavastuses ei ole. Stereotüüpsete teismeliste galerii tuleb ilmselt tuttav ette igale lapsevanemale, õpetajale, oma murdeiga meenutavale või teismelist endas ohjavale vaatajale. Siinkohal ei takista samastumist ka aeg, sest Gucci tagi võib igaüks oma nooruspõlve unistuste brändiga asendada. Selles mõttes peegeldub saalist pisut võimendatud tõelisus ja ühe ajatu teema groteskne variatsioon, ühtpidi ka poliitiline teater, mis viitab tarbimisühiskonna ohvritele või inimkonna moraalsele allakäigule. Lõpuks jääb õhku küsimus, kas kellelgi on üldse õigust teisele moraali lugeda, kui kõigile lõpuks ühtmoodi karistus taevast alla sajab ja inimlikud nõrkused ka moraalilugejad jalust rabavad.

Eraldi kummarduse võiks teha lavastuse kostüümikunstnik Neoon Mustale ja muusikalisele kujundale Kaarel Kuusele. Mitmed rollivahetused on laval lahendatud kostüümide vahetamisega ning paaril juhul kannab näitleja korraga koguni kaht või kolme eri rolli markeerivat kostüümi. Laulmisest oli juba põgusalt juttu, kuid elav sünteka saade Kaarel Kuuse esituses lisab omaette väärtuse, kuivõrd muusik kaasatakse tegelaskujuna ka mitmesse stseeni. Näitlejate nõudmisel ikka ja jälle kvaliteetdžassi klahvidelt vajutamine saab koguni eraldisesivaks semiootiliseks kujundiks, mis kutsub tegelased teismeliste möllumaailmast aeg-ajalt täiskasvanutena käituvaks tagasi.

Kokkuvõttes värskendav teatrielamus Ugalalt, mis tuletab meelde, et teinekord võiks lapsemeelsed täiskasvanudki aeg-ajalt näiteks metsa sõita ja end pingetest tühjaks röökida, et moraalitus nende ajusid päris enda valdusesse ei haaraks.

Jälgi „Moraali” teekonda piltides lavastuse Instagramis.

Järgmised etendused toimuvad 19.02, 4.03, 14.03, 28.03, 31.03 Viljandis Lennukitehases, 30.03 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses, 5.04 Jõhvi kontserdimajas, 8.04 Võru kultuurimajas Kannel, 18.04 Rakvere Teatris, 19.04 Vene Teatris Tallinnas, 20.04, 21.04, 2.05, 10.05 Ugala black box’is, 29.04 Viimsi huvikeskuses ning 26.05 Tartu Uues Teatris. Vaata lisa Ugala kodulehelt.