„Nobenäpp” („Ah-ga-ssi”, 2016, Lõuna-Korea). Režissöör Park Chan-wook, osades Kim Min-hee, Kim Tae-ri, Ha Jung-woo, Cho Jin-woong, Kim Hae-sook, Moon So-ri. 144 min.

Lõuna-Korea meisterlavastaja Park Chan-wook ja tema usaldatud kunstniku-operaatori-helilooja-meeskond on loonud visuaalselt stimuleeriva ja imeliselt detailse maailma, millesse ligi kaheks ja pooleks tunniks eksida. Eksimine tundub loomulik ja aastaid koos töötanud kolmik on toetanud Parki järjekordse lummava teose sünnil.

Lugu põhineb Sarah Watersi romaanil „Fingersmith”, mille tegevus on viidud üle 1930ndate Koreasse. Briti ja Jaapani arhitektuurist mõjutatud eripalgeline ja varjatud ihasid võõrustav maamaja on mänguplatsiks lahtirulluvale armukolmnurgale ja suurepärasele lurjusele. Oluliste kõrvaltegelaste puudumine on jätnud üllatavalt palju tegevusruumi. Näitlejate sooritused on julged ja kohati liigsena tunduv dramaatilisus õigustab end loo arenedes täielikult. Uustulnuka Kim Tae-ri kehastatud Sook-Hee jääb ehk rollidest kõige elavamalt meelde, on ju tema kogu loo edasiviiv jõud ja algselt tundub, et ka lahenduste võti. Parkile omaselt avaldatakse enne lõppu aga kõik, millest vaataja pole osanud aimatagi (raamatut lugenutele või BBC sarja näinutele see küll sellist üllatust ei paku). Park Chan-wook on viinud taas kokku suurepärase loo ja ootuspäraselt ilusa pildikeele ning esitanud seda graatsiliselt hingematvais keskkondades.

Omal kohal on harjumuspärane must huumor. Filmi võib kõrvutada mööndustega Kim Ki-duki mõne aasta taguse komöödiaga „Möbius”, mis heidutab sarnaselt Parki filmiga publikut mittestandardse seksuaalsuse kujutamisega kinolinal, tehes seda niivõrd spetsiifilise huumoriga, et publik hoidub valjuhäälselt naermast, kuigi soov seda teha oleks suur. Sõpruse esilinastusel tajusin nohisemise intensiivistumist filmi edenedes, kuid avaliku naeruni arenesid emotsioonid vaid paaril korral.

„Nobenäpp” jätab mulle veidi lihtsama (less is more) mulje kui Parki varasem looming. Loo kulg oli loogiline ja kolmes osas esitatud film avas ennast lõpule lähenedes aina rohkem, kuid ei tekitanud lahendusteni jõudes tõelist avastamisrõõmu. Omas tempos kulgeva filmi jooksul oli meeldivalt palju aega sisse elada ja karakterite muutumist jälgida. Tegelaste lugude mitmekülgne avamine tuletab meelde Kurosawa filmi „Rashômon”.

Vaatajal on võimalus valida, kellele kaasa elada. Hea ja halb ei ole kindlalt piiritletud. Vägivald, millega olen tema filmide puhul harjunud, lasi ennast oodata ega pakkunud pettumust, kuna pinge kerimisega oli selle sünd möödapääsmatu. Kuid vägivald sellisena nagu varasemates filmides ei olnud siin kindlasti kesksel kohal. „Nobenäpp” keskendub seksuaalsusele. Filmis figureeriv erootiline kirjandus on kõrvuti reaalse füüsilise ihaga. Park on suutnud luua filmi, mis ei jää algmaterjalile truuks ainult aineses, vaid ka kirjanduslikus tunnetuses. Kogu seansi vältel jäi mulle mulje, nagu ma vaataksin raamatut. Watersi romaani lugemata kujutan ette, et pikad stseenid kahe naise vahel on raamatus täpselt sama piltlikult lahti seletatud kui ekraanil.

Võib tekkida küsimus, kas naisi ei kujutata liigselt mehe pilgu läbi, ning loo võimalustest hoolimata ei ole tajuda naise vabanemise ega jõu potentsiaali. Paralleelselt naise iha ja keha õrnuse kujutamisega näeme meest kui robustset nartsissisti, kelle jaoks on võit võimalik vaid vallutamise kaudu. Vägivald ja hellus olid seega segamini aetud ja kohati ei saanud kindel olla, kumb on tõeline ja kas neid üldse tohib üksteisest lahutada. Park on lavastanud nauditavalt sensuaalse arengu kahe peategelase vahel, näidates meile alles pärast otsekoheseid naturalistlikke stseene, kuhu me tegelikult peaksime vaatama. Vahetuvad jutustajad avaldavad enda pilgu läbi juba nähtu tegeliku pale.

Ha Jung-woo viimane mõte filmis iseloomustab irooniliselt kõiki meessoost tegelasi ning nende allutatust kehale ja tungidele. Naistele jäetakse alles võime hoolida ja pühenduda vaimselt, samal ajal kui meestelt on see pea täielikult eemaldatud. Suurepärased näitlejatööd võimaldasid tegelastevahelisi kontraste ja väärtuste riivamisi põhjalikult jälgida, pannes vaataja strateegiliselt valvsust kaotama ning jutustajalt järgmist selgitust ootama.

Ma ei ole kindel, kuidas žanrimääratlus „erootiline triller” filmi teenib. Kindlasti loob see eelduseid ja samas ka eelarvamusi, kuid tänu filmi õnnestumisele eristub see tugevalt viimaste aastate peavoolus esinenud seksuaalsuse ja ihade kujutamisest. Park ei luba endale filmi põhjendamata kontseptsioonide jätmist ega tee tegelastele liiga nende ihade naeruvääristamisega. Tema viimasest filmist „Stoker” on möödas kolm aastat ja nüüd jääb üle loota, et järgmist meistriteost näeme vähemalt aastal 2019.

Vaata filmi „Nobenäpp” septembrikuiseid linastumisaegu kino Sõpruse kodulehelt.