Kenorsi albumilt leiab vihjeid nii eri muusikažanritele kui ka filosoofiale.

★★★★☆

Irooniat ja satiiri õhkava funk-koosseisu Kenors teine album „Tooted” kõneleb ahistusest kapitalistlikus ühiskonnas ning sellega kaasnevast ängist ja maniakaalsusest läbi nii aferistide, päevavaraste kui ka rabelemiskulturistide prisma. Kaheksapealine koosseis on endiselt endale iseloomuliku helikeele ja sõnumiga, kuid suudab kindlate raamide piires siiski areneda.

Kenors eesotsas Kristjan Tensoga on alati viljelenud pastišlikku tantsumuusikat – vihjeid leiab funk’ist reggaeton’i ja house’ini, kuid „Tooted” astub pika sammu ööklubi suunas. Partiid on mängitud masinliku täpsuse ja korduvusega, millel puuduvad live-bändile omased improvisatoorsed hetked ja suhtlus.

Viiteid ei leia ainult eri muusikažanritele, vaid ka filosoofiale. Nimilugu refereerib koos albumi kujunduse ja turundusega Barthes’i müstifikatsiooni ideed, et objektil on sümboolne tähendus, mida kasutatakse kommunikeerimiseks, kui sõnu ei saa kasutada – kui tahetakse näiteks olla seostatud konkreetse elustiili või ideedega. „Asjatult elatud” viitab aga rahulduse mõistele, Marcuse desublimatsiooni ideele, mille järgi kapitalism vastab indiviidi vajadustele, kuid see on kiire rahuldus ja tõelist sublimatsiooni ei toimu. „Kanamaja” on kena lõppakord – alistumine kapitalistlikule süsteemile ja sellega leppimine.

Albumil esinev lüürika on siiski lihtsate korduvate fraaside peale üles ehitatud, mistõttu ei leia sealt laiemas diskursuses sisulisi teemaarendusi ning puuduvad eelmise albumiga võrreldes põnevad narratiivid, keelemängud ja kalambuurid. See oleks justkui okei, kuna rõhk on siiski instrumentaalil, kuid selle klubilikkus rullub lugude jooksul liiga kiiresti lahti, nii et ei teki rutiinsuse transsi ega realiseeru kulminatsiooniplahvatuse potentsiaal.