Artikkel, mis räägib Ida-Virumaalt lahkujatest ja paigale jääjatest ilmus esmakordselt venekeelses veebiajakirjas Äkki ning on tõlgitud eesti keelde Müürilehe Ida-Viru teemanumbri raames. 

Ida-Virumaa ebasoodus demograafiline olukord pole ammu saladus. Selle piirkonna rahvaarv on alates 1990. aastatest pidevas vähenemises. Kui 1990. aastal elas Ida-Virumaal 220 tuhat inimest, siis tänapäeval on sellest numbrist alles 130 tuhat. Eesti Statistikaameti prognoosi kohaselt on Ida-Virumaa rahvaarv aastaks 2040 veidi üle 110 tuhande inimese. Ja ainuke vanuserühm, mis kasvab, on inimesed vanuses üle 55 aasta. Lihtsamalt öeldes jätkavad noored lahkumist, aga vanu tuleb juurde. Miks nii läheb? Võimalik, et asi on madalamates palkades: võrreldes ülejäänud riigiga on keskmine palk regioonis umbes 300 euro võrra väiksem. On see tingitud Eesti kõige kõrgemast töötuse määrast, mis Töötukassa andmetel on 11,8%? Või mõjutab seda võimaluste puudumine hariduse valdkonnas?  

Kõige selle juures on piirkonnal ka hulk positiivseid külgi. Ida-Virumaale on koondunud arvukalt suurettevõtteid, mis võivad kindlustada ühiskondlikku heaolu. Sellele kandile on iseloomulik imeline loodus: ainuüksi Alutaguse metsad, Valaste juga ja Oru park Toilas on avastamist väärt. Ei saa ka alahinnata väiksemat konkurentsi loominguliste elukutsete puhul, eriti võrreldes Tallinnaga. Miks siis mõned inimesed näevad Ida-Virumaad paljude võimaluste maana, teised aga lasevad käed rüppe ja lahkuvad? 

Mahajäämise vibe

Igakord ei sõida inimesed ära sellepärast, et nad sellest unistavad. Mõnikord põhjustab ärakolimise võimaluste puudumine. Ida-Virumaalt lahkunud inimesed toovad sageli põhjuseks soovitud erialade puudumise õppeasutustes. „Kui ma Kohtla-Järvelt ära sõitsin, ei teadnud ma veel, millega tegelema hakkan. Mind tõmbas loomingulisus ja ma olin veendunud, et Ida-Virumaalt ma parimat haridust ei omanda,”  jagab oma arvamust noore arhitektuuribüroo arhitekt Angelina Šilova.

Probleemiks polnud tema jaoks üksnes diplomi saamine, vaid ka laiema valiku puudumine: alates hobist ja kaubavalikust poes ja lõpetades vaba aja veetmise kohtadega. „Kodulinnas poleks ma leidnud nii suurt värvide ja joonistustarvete valikut ning kohe kindlasti poleks ma leidnud professionaalset joogastuudiot ja squash’i tunde. Alles pärast Tallinna kolimist sain ma aru, et olin tundnud puudust mitmekesisusest ja nüüd oli valikuvabadus täielik,” ütleb Šilova.

Ometi, viimasel ajal tuletab kodulinn neiule ennast aina sagedamini meelde: „Ma mõtisklen tema tähenduse üle minu elus. Ma tahaksin talle kinkida kõik need teadmised ja oskused, mida olen omandanud.” Arhitektina unistab Šilova oma panuse andmisest Kohtla-Järve arengusse: kaunistada selle välisilmet, luua uut avalikku ruumi. Ta sooviks selle eripärasid rõhutades inimestele näidata, mille poolest nende linn ja piirkond on unikaalsed. 

Soovist arendada oma kodukanti räägib ka Jõhvi elanik Anastassia Gavrina – telekanali ETV + toimetaja ja režissööri assistent, kes vabal ajal töötab Jõhvi ja Kohtla-Järve noorte- ja kultuuriprojektidega. Gavrina tahab luua kodulinnas vajalikud tingimused, et noored ei läheks, vaid tuleks. Tema kui algaja spetsialisti jaoks on tähtis, et ta saab pakkuda Ida-Virumaa inimestele seda, mida need vajavad.

Praegu töötab neiu kahes linnas, Tallinnas ja Jõhvis, kuid lõplikult pealinna kolida ei kavatse. Ta omandab Tallinnas kogemusi, mida kasutab juba kodulinnas, sest tal on ideid, mida ta soovib teoks teha just nimelt Jõhvis. Noore naise hinnnangul alahindavad paljud Ida-Virumaa võimalusi, kruttides samal ajal kõrgeks ootused sellele, mida sel kandil on võimalik pakkuda. „Üsna hiljuti sattus ette artikkel, mis väitis, et siinsed noored soovivad teenida palka 1349 eurot kätte. Seda soovi võib küll mõista, kuid ehk alustaks vähemast,” lisab ta.

Veel üks regiooni eripära on konkurentsi puudumine kitsastel erialadel. Narvas sündinud ja elav Maria Orlova on ametis tööstusvaldkonna spetsialistina. „Narvas on kõige tähtsam see, mida seal ei ole. Tulles ülikoolist taastuvenergia spetsialistina, oled sa ainuke omasugune, aga sinu, omasuguse jaoks on töökohti mitu,” ütleb Orlova. Tema arvates on enamik praegustest lahkujatest tudengid, kes on sõitnud mujale õppima ja jäänudki sinna. „Tagasi tulevad üksikud, ja neist inimestest pean ma ääretult lugu. Tagasitulek koju „teise inimesena”, et oma teadmisi ja oskusi kodulinna hüvanguks rakendada läheb kalliks maksma. Aga kust neid spetsialiste siis võetakse, kui nad pärast õpinguid tagasi ei tule?” räägib Orlova. 

„Narvas on kõige tähtsam see, mida seal ei ole. Tulles ülikoolist taastuvenergia spetsialistina, oled sa ainuke omasugune, aga sinu, omasuguse jaoks on töökohti mitu,” ütleb Maria Orlova.

Orlova ise jäi Narva sellepärast, et asjaolud kujunesid nii. Alguses hoidis kodulinnas kinni pere, seejärel abielu ja lapse sünd. See kõik ongi põhjuseks, miks naine lihtsalt ei kujuta ette, et võiks elada mõnes teises linnas. „Ma olen argpüks ja kodune inimene. Mis Narvas leida on? Narva on Narva! See on eriline koht. Mitte enam Venemaa, aga veel mitte ka Eesti. Et ma julgeks Narvast ära kolida, peaks juhtuma ime,” naerab ta. 

Kohtla-Järve meigikunstnik Valeria Kožina ei kujuta samuti ette, mis peaks panema teda ära kolima. Tütarlaps ütleb, et kiindub sügavalt ühte kohta ja kolimised, olgu siis uude korterisse või uude linna, on tema jaoks rasked. „Ma armastan Kohtla-Järvet, eeskätt seetõttu, et siin on rahulik. Minu iseloomu ja hingeeluga klapib mõõdukas elurütm hästi. Mulle ei meeldi sagimine ja rahvamass, kui alati on kõigil kusagile kiire,” selgitab Kožina.

Kohtla-Järve ei seisa paigal, kuid inimesed keelduvad seda nägemast.

Esimesed sammud meigikunstnikuna tegi noor naine juba seitse aastat tagasi, kui terves Eestis ei olnud veel kuigi palju selle ala spetsialiste. Kožina sõnul puudub Ida-Virmuaal selles vallas konkurents, kuid probleemiks on kutseoskuste täiendamine: „Ilumaailmas on kohustuslik ajaga sammu käia, et konkurentsivõime säiliks. Kahjuks puuduvad meie linnas minu valdkonna arenguks võimalused. Kutseoskuste täiendamiseks peab käima välismaal, samuti tuleb appi online-õpe.”

Tema sõnul ei seisa Kohtla-Järve paigal, kuid inimesed keelduvad seda nägemast. „Plaanis on suur hulk projekte, mis lähiajal teoks saavad. See valmistab kahtlemata rõõmu. Kui võtta arvesse fakt, et linn on väga väike, siis tehakse siin palju asju. Kuid inimesed ei ole reeglina iial rahul ega märka positiivseid tendentse,” räägib tütarlaps.

Lahkumise vibe

Lahkumissoovile ei avalda mõju mitte üksnes haridus, vaid ka võimaluste olemasolu oma ambitsioonide täideviimiseks. Merilin Kruberg, kes lõpetas tänavu 12. klassi, kolis Narvast Tallinna kahe aasta eest ja on oma otsusega rahul. Neiu on lapsest saadik tegelenud tantsimisega ja sai hiljuti treeneriks. Kõige tähtsamaks ärakolimise põhjuseks oli soov tantsu alal edasi areneda: „Tallinnas suhtutakse tantsimisse täiesti teistmoodi.” Narvas jäi Merilinil vajaka elutempost: „Inimesed ei ole siin kuigi motiveeritud, samas kui Tallinnas on nad hoopis teistsugused – aktiivsemad, loomingulisemad ja ülbemad, mis tegelikult kannustab sind mitte maha jääma.”

Samuti on tema sõnul pealinnas palju rohkem võimalusi ja inimesi. Kuigi juhtub sedagi, et sa pole harjunud ja siis ei teki kõige meeldivamad tunded. „Mõnikord tajun ma ennast väikese ja vahel ka mõttetu osakesena suurest süsteemist. Ja sellepärast tunnen end üksiku ja kurvameelsena. Kahest aastast jääb väheks, et leida endale suhteliselt suures linnas tõelisi sõpru.” Sellele vaatamata ei kavatse tütarlaps Narva naasta: „Narvas on minu kodu, perekond, mälestused ja sinna on alati tore tagasi tulla, kuid elamiseks see linn mulle ei sobi.”  Enamgi, Kruberg tunneb, et tal jääb tulevikus ka Tallinnast väheks ja sellepärast kavatseb ta kolida välismaale. 

Nikolai Martšuk lõpetas Jõhvi gümnaasiumi, läks õppima Tartu ülikooli arstiteaduskonda füsioteraapia erialale ja tuli pärast õpingute lõppemist kodukanti tagasi. Antud hetkel töötab ta Ida-Virumaa keskhaigla ortopeedia ja traumatoloogia osakonnas. Oma kodulinna tagasi pöördumise otsust mõjutasid nii tema eriala kui elamisega seotud asjaolud: füsioterapeudi töötasu on tema piirkonnas kõrgem kui mujal, aga spetsialiste pole üldse leida. Nagu ta ütleb, on alustava spetsialisti jaoks Ida-Virumaal võimalusi enam kui küll, märkides, et see muidugi ei puuduta kõiki erialasid. Martšuk on mõelnud kolida pealinna: „Teadvustan endale, et millalgi saab see etapp läbi ja tuleb ära kolida, et areneda edasi nii spetsialisti kui inimesena.” 

Mõne jaoks on kodukanti hülgamata kahes linnas töötamine harjumuspärane asi. Ometi ei näe kõik sellel mõtet. Näiteks Ilja Sizov Kohtla-Järvelt, kes töötab agentuuri Sage Management modellina ja käib tihti võtetel nii välismaal kui Tallinnas, leiab selle olevat äärmiselt ebamugava. Ta arvab, et see on ka üheks põhjuseks, miks Tallinna kolida: „Minu töö jaoks on pealinn sobivam, sest seal asuvad lennujaam, agentuuri kontor, kus ma töötan ja muidugi saatkonnad,” arvab ta. Sizov isegi ei mõtle Eestist ärakolimisele, sest ta on näinud, kuidas teistes riikides elu käib ja mõistab, et talle meeldib rohkem siin. Sizov toob välja oma kodukandi plussid – rahu, loodus, madalad hinnad, – kuid tema arvates sellest ei piisa, et siia elama jääda. 

Need, kes pole Ida-Virumaal sündinud, vaid kunagi sinna kolinud, suhtuvad sellesse kanti mõnevõrra erinevalt. 40-aastase staažiga kunstnik ja kunstiõpetaja Valentina Murenkova kolis perega Narva Venemaalt 2018. aastal seoses poliitilise olukorraga oma kodumaal. Linn sai valitud madalate kinnisvarahindade tõttu. Kolimisega jäi Murenkova enam-vähem rahule, sest Narva on mugav paik igapäevaeluks ja puhkamiseks. Ometi tajub kunstnik pidevalt, et tema elus on see vaid vahejaam. „Minu tegevusalal on oluline liikumisvabadus ja täiendavad võimalused, mis siin kas puuduvad või peaaegu puuduvad,” mõtiskleb ta. „Tunne, et olen Narvas otsekui kodus, on mõistagi olemas, kuid nüüd meenutab see rohkem noore ea soovi see kodu kiiremini maha jätta – tekib tunne, et olen siia liiga kauaks istuma jäänud ja on aeg edasi liikuda.”

Jõhvist Tallinna kolinud Polina Luur töötab juba kaks aastat apteegis farmatseudina. Ärakolimise põhjuseks oli nii soov vanematest lahku kolida kui ka unistus saada uusi muljeid. „Ma soovisin säravat, sisuküllast, põnevat elu,” meenutab Luur. „Tundsin, et kodulinn ei suuda seda mulle pakkuda.” Tütarlapse sõnul oli tema kodukandis vähe kohti, kus veeta vaba aega ja tegeleda hobidega: alates kauplustest ja lõpetades kontsertide ja teatrietendustega, alates mugavast transpordist ja lõpetades suure huviringide valikuga. Kui palju ta ka ei üritanud leida endale hingelähedast tegevust, ikka jäi sellest puudu. „Ma tahtsin aja ja arengutega kaasas käia. Ma tahtsin vabadust,” räägib Luur. Tagasi kodulinna tütarlaps naasta ei kavatse, aga selleks, et ta kasvõi selles suunas mõtlema hakkaks, peaks piirkonnas palju muutuma: kvaliteetne arstiabi, noored poliitikas, kõrge haridustase, võimalused tegeleda hobidega ja veeta vaba aega, kaupade kojutoimetamine ja kaupluste rohkus, mugav ühistransport, palju töökohti ja turvaline keskkond, milles on võimalik üles kasvatada tark, huvitav ja arenenud laps.

Kuhu edasi?

Ei ole olemas mingit kindlat piiri inimeste vahel, kes tahavad lahkuda ja nende vahel, kes tahavad jääda. Võib isegi väita, et ei ole selliseid mõisteid „tahe jääda või lahkuda”. Mõni lahkub, et saada hea haridus, kuid otsustab peagi naasta ja kinkida oma kodukandile omandatud teadmised. Mõni toob välja hulga piirkonna plusse, kuid lahkub sellepärast, et tal ei jätku lihtlabasel kombel võimalusi oma plaanide teostamiseks. Mõnele lihtsalt ei sobi elutempo ja -rütm, aga mõnega on täpselt vastupidi. 

Viimastel aastatel areneb Ida-Virumaa edasi sama kiiresti kui ressursid seda võimaldavad. Ometi ei tähenda ressursid mitte üksnes raha, vaid ka inimesi. Et maakonnas tekiks rohkem võimalusi ja algatusi, on hädatarvilik vähendada elanike, eriti noorte elanike äravoolu. Ei ole mõistlik oodata kiireid muutusi. Ka valitsuse kaasabil areneb piirkond tasapisi edasi: ilmuvad uued töökohad, hariduse saamise võimalused, huviringid. Võimalik, et need muutused praegust noort põlvkonda ei mõjuta, see-eest järgmine hakkab üles kasvama teistsuguste võimalustega. Ja milleks ära sõita sealt, kus kõik on juba hästi. Kuid selleks peab Ida-Virumaa läbi tegema suure arengu. Ja jutt ei ole ainult hoonete restaureerimisest, esmajärjekorras peavad Eesti kirdepiirkonna elanikud jätkama iseenda suhtumise muutmist oma kodukanti. Kuidas nimi, nõnda vili. 

Aljona Boitsova on noor ajakirjanik, kes õpib Essexi ülikoolis ajakirjandust. Tal on juba kogemus Äkki ja Colchester Gazette’i ajakirjanikuna ning Aktuaalse Kaamera reporterina.