„The Doors” (1991, USA, Carolco Pictures) – režissöör Oliver Stone, stsenaristid Oliver Stone ja J. Randall Johnson, operaator Robert Richardson, osades Val Kilmer, Meg Ryan, Kyle MacLachlan, Frank Whaley, Kevin Dillon, Kathleen Quinlan, Billy Idol ja Josh Evans, 140 min.

„The Doors” on kaleidoskoopiline linateos legendaarse ameerika rokkbändi solistist James Douglas „Jim” Morrisonist. Biograafiline draamafilm annab haarava panuse Morrisoni ümbritsevale mütoloogiale, olles küllastunud psühhedeelsetest visuaalidest ühes sellele väärilise teemakäsitlusega.

California päikese all koondusid 1965. aastal neli muusikut üheks unikaalseks bändiks kooseisuga Ray Manzarek (klahvpillid), Jim Morrison (vokaal), John Densmore (trumm) ja Robby Krieger (kitarr). Bänd sai oma nime Aldous Huxley teose „Taju uksed” (ingl. „The Doors of Perception”) järgi, mis tugines omakorda Willam Blake’i tsitaadile. Hiljem Morrisoni kirjutatud lüürika lähtealusteni jõudmisel on nendel lülidel täita oluline roll. Morrison, kes pidas end muusikust poeediks, kujundas süvemad kihid „The Doorsi” loomingule, mille terviklik kooskõla kannab kuulajat meeliülendavasse kulgemisse. Antud film ei ava aga „The Doorsi” kui bändi ega peagi. Bändi tundma õppimiseks tasub kuulata muusikat, mida nad tegid.

Režissöör Oliver Stone on kinnitanud end filmiajalukku tuntud persoonide vastuoluliste portreteerimistega ning jääb ka „The Doorsi” loomisel oma liistude juurde. Lavastaja metoodikat annab lühidalt edasi tema enda väide, mille kohaselt tuleb legendi elulugu kahe tunni kestuseks kontsetreerides keskenduda selle hiilgehetkedele. Morrison, kelle geniaalne hiilgus on jätnud jälje kogu muusikaajaloole, tekitas ka samapalju kontrastseid varje. Filmi puhul tundub, et režissöör on asetanud fookuse Morrisoni isiksuse tumedate tahkude esitlemisele.

Stone’i „The Doorsi” puhul on tegemist mängufilmiga, milles edastatakse lugu konflikti kaudu. Seeläbi on üht legendaarsemaid muusikuid kujutatud taaskord tavapärases rokkstaari biograafia šabloonis, mis liigub narkootikumide stiimulil mööda alkoholiojasid lineaarselt allakäiguspiraali lõpp-punkti. Vastav ümberjutustus ei haakunud Morrisoni osasse pakutud Johnny Deppi tõekspidamistega, kes ettepanekust keeldus. Koos „The Doorsi” ülejäänud bändiliikmetega valmis Deppilt 2010. aastal dokumentaalfilm „The Doors: When You’re Strange”.

Kas on üldse võimalik edukalt kujutada isikut, kellest igaühel on oma peas välja kujunenud isemoodi pilt? Val Kilmer loob selles filmis Morrisoni rolliga suurepärase näite. Kilmer ei soovinud lihtsalt Morrisoni kujutada, vaid seadis eesmärgiks ise solistiks kehastumise. Näitleja oli juba eelnevalt lähedane „The Doorsi” loominguga oma samanimelise garaažibändi tõttu, mis toimis sisuliselt selle tribuudina. Enne võtteid käis Kilmer väidetavalt peaaegu terve aasta Morrisoni riietega temale olulistes kohtades. Tõde või legend, nähtud vaev koos loomuliku sarnanemisega tasus end ära. Kilmeri etteaste Morrisonina annab filmile ühe oluliseima väärtuse.

Lisaks toob Stone koos Richardsoni operaatoritööga vaatajani intentsiivselt kargeid stseene rokk-kontsertidest ja selle lavatagustest. Filmis kõlavad läbivalt bändi kuulsaimad palad ning nihilistlikule toonile loovad vaheldust Morrisoni luule ja lüürika, mis argisesse kõnesse ühitatuna muigama ajavad. Siiski on „The Doors” visuaalselt mõjuva filmina ja koos Kilmeri säravaima näitlejatööga Stone’i üks paremaid teoseid.

Vaata Katusekino kava siit.