Tuuritamine ei pruugi olla pooltki nii glamuurne tegevus, kui pealtnäha paistab. Pehmete voodite asemel on eesti artiste oodanud hoopis ööbimine kanalas, vandaalitsevad korraldajad, pooleks saetud kontrabassid ja muud ettenägematud takistused.

Maria Faust

Tuuritamine on alati oma mugavustsoonist väljaastumine. Istun praegu lennukis, olles teel Milanosse, ja loetlen mõttes ebamugavaid olukordi, ootamatusi ja lihtsalt müstilisi juhtumeid. Loomulikult olen ma lennukist maha jäänud. Kui ise lennukile saad, siis on kindel, et pillid lennukile ei jõua – see on kõige tavalisem asi.

Siit tuleb aga nimekiri mõningatest veidratest situatsioonidest, millesse olen tuuril sattunud. Näiteks kukkusin ükskord Thbilisis kanalisatsioonikaevu, olen ööbinud kanalas, Tšiilis prooviti tasuda kontserdituuri eest kokaiinis, lennufirma läks tagasiteel USAst pankrotti, ükskord saagisid tollitöötajad meie bändi kontrabassi pooleks, lootes sealt narkootikume leida. Suisa paar korda olen lahku läinud, vallandanud bändiliikmeid ja südametunnistuse puhastamise eesmärgil verd andnud, sõimelnud ametnikega, rämedas kopsupõletikus olnud, võidelnud kõhulahtisusega nii laval kui ka tuuribussis ja väga paljudel kordadel TOITUNUD KOHUTAVALT!

Kõige meeldejäävam ja minu elu enim mõjutanud kontserdituuriga seotud seik juhtus viis aastat tagasi Lõuna-Jüütimaal. Kiirustasin hommikul vara rongi peale ja otsustasin enne 7/11 läbi põigata, et kohvi osta. Automaatsed klaasuksed olid minusuguse kiire tüdruku jaoks liiga aeglased ja põrutasin kogu kehaga pea ees läbi uste. Pärast kaheksat õmblust ja tohutut draamat ronisin õhtul ikkagi (verisena) lavale. Tuli välja, et mul on peale peahaava ka korralik põrutus ja ninaluumurd. See, et ma välimuselt Frankensteini meenutasin, ei häirinud mind karvavõrdki. See oli esimene, aga mitte viimane kord, kui ma laval oksendasin. Täpsemalt öeldes oksendasin ma iga soolo järel. Nendest esimese neelasin suures paanikas alla. Saksofon suus on seda ju nii loomulik teha. Hiljem tehti mulle ninaopp ja pidin pärast seda veel paar kuud Frankensteinina ringi kõndima. Pillimäng ja alkohol olid rangelt keelatud veel neli nädalat pärast operatsiooni. See oli kõige õudsem aeg. Kaks mu lemmiktegevust… Peeglisse vaadates ma ikka imestan, mida kõike inimene kunsti nimel peab läbi tegema.

Robert Linna (Elephants From Neptune)

Olime Elevantidega tuuril ning sattusime Valgevenesse. Vastuvõtt oli väga soe ja öö hotellis möödus meeleolukalt. Nimelt oli Valgevene iseseisvuspäev ning meie toast avanes vaade peaväljakule, kus lasti kõvasti saluuti. Saabus hommik ning kõikjal lõõmas kohutav kuumalaine. 30 kraadi vähemalt! Niisiis saabusime festivali toimumispaika, milleks oli vana suur lennuväli. Higistasime seal ja tassisime oma asjad ära, loomulikult oli backstage’i telgis laud kaetud – vorstileibadest Jägermeisterini. Olime end seal mõnda aega päikese eest varjanud ja külalislahkust nautinud ning mõtlesime, et lähme jalutame natuke festivalialal ringi.

Meie bändi kitarrist Linnu läks tuuribussi lebotama ja jättis ukse praokile, kuna higi ikkagi tilkus. Meie aga jalutasime platsi peal, kui kuulsime äkki selja tagant hõikeid. Tuli välja, et umbes kaheksapealine turvameeste salk kõndis meil järel ja mölises midagi. Me ei saanud aru, mis toimub. Tegime neile mingeid nalju, aga tundus, et olukord on tõsisem. Selgus, et inimesi aetakse festivalialalt välja! Üritasime neile seletada, et oleme esinejad, läheme rahulikult backstage’i ja kõik on korras, näitasime spetsiaalseid käepaelugi. Aga ei, ei mingit sümpaatiat staaride vastu, meid peksti festivalialalt välja. Niisiis, passisime seal keset kuivanud lennuvälja T-särkides ja lühikestes pükstes, taskud tühjad ja jõhkralt palav. Tegemist paistis olevat mingisuguse massiivse turvakontrolliga, sest alale sisenes suur hulk militaartegelasi. Neil olid isegi koerad kaasas. Loomulikult oli see ülimalt põhjalik, võiks öelda, et isegi demonstratiivselt põhjalik.

Meie aga vahtisime ikka seal, särgid päikesepiste vältimiseks pähe seotud, ja jälgisime, mis toimub. Ühtäkki meenus, et Linnu jäi ju bussi magama! Hiljem selgus, et tõepoolest ärkas ta selle peale üles, et õues mingi kämamine toimub ja kedagi meist näha pole. Äkitselt läks bussiuks lahti ja üle keskmise musklis saksa lambakoer pistis omta januse nina sisse. Mäng sai muidugi ruttu läbi, kuna Linnu nahksaapad aurasid sealsamas tema nina ees. Koer kadus sama kiiresti kui maksumaksjate raha, mis eelmisel õhtul ilutulestikuna taevasse lasti. Pärast pooletunnist kuivamist kõrbes lubati meid tagasi platsile ning see oli üks parimaid kontserte üldse.

Rein Fuks (Pia Fraus)

Pia Frausi tihedam „tuuritamine” toimus aastatel 2004–2008. Tegu oli huvitava ajaga… Tekkis näiteks Myspace.com ning tänu sellele ja selle kaudu võeti meiega palju ühendust. Käisime esinemas Lätis, Venemaal, Inglismaal, Norras, Soomes, Rootsis jne ning lõpuks isegi Jaapanis. Ei midagi suurt ja glamuurset, kõik oli pigem pisut kohmakas ja nunnu nagu indie-skeenele kohane.

Meid kutsusid tavaliselt esinema kohalikud fännid, fanaatikud ja niisama aktivistid, mitte agentuurid ega booking-agendid, ning ikka juhtus, et ööbisime kellegi sõbra keldris matil, pead-jalad koos, või selgus keset ööd, et polegi üldse ööbimiskohta.

Kunagi oli Riias olukord, kus korraldaja pärast esinemist meiega lõbusalt tantsu lõi ning õlut rüüpas. Tutvustas meile ka teist tantsu vihtuvat tüüpi, kes meie öömaja eest hoolitsema pidi. Kui aga tants läbi sai (tunde hiljem, varavalges), olid kõik läinud ning olimegi karjakesi (kuus bändiliiget, helimees ja meid kuulama tulnud kaks vana koolikaaslast) lageda taeva all. Õnneks kutsusid meid enda juurde ühed tudengid, kellel oli umbes 11-ruutmeetrine korter. Omanikud ise veetsid öö köögis meile pankooke küpsetades. Hommikul läksid nad loengusse ning meie jäime veel võhivõõrastena korterisse hängima.

Üks tagantjärele koomilisim olukord tekkis Jaapanisse sõites. Nimelt pidi meie helirežissöör Lauri Liivak tulema lennujaama otse Tartust bussiga. Ja siis see juhtus… Poolel teel avastas ta, et on istunud bussile stiilis „tunne oma kodumaad”, mis sõidab tavalise kahe tunni asemel Tallinnasse 3,5 tundi. Järgnesid paanilised telefonikõned.

Lauri seisis bussijuhi kõrval püsti ning julgustas teda gaasi lisama. Meie olime samal ajal lennujaamas ning üritasime inimesi veenda, et me ei saa ilma helimeheta kuskile minna ja lennuk peab ootama. Juhuslikult töötas toona lennujaama check-in’is üks väga vastutulelik noormees (Evert Palmets), kes isegi sageli indie-pidudel jõlkus. Toimus tohutu orgunn, helistati ei tea kuhu ning räägiti asjad ikka nii hulluks, et lendu hoiti nii kaua kinni, kuni Lauri bussiga lennujaama ette jõudis. Sealt eskorditi ta tõukekatega walkie-talkie’de lärmi saatel lennukisse, kus meie (ja mitte ainult meie) kõik närviliselt ootasime.

Loomulikult on läinud pärast esinemisi backstage’is väga lõbusaks, kohati isegi liiga… Näiteks pärast meie Londoni esinemist koos Ulrich Schnaussiga ilmus iiri muusikaajakirjaniku blogisse pilt koos kirjaga „kes lasi purjus eestlase külmikust välja”, juures illustreeriv foto sellest, kuidas ma imepisikesest backstage’i külmikust uhkelt välja astun.

Ja lõpetuseks seik varahommikusest Oslost. Jalutasime kontserdilt „ööbima”. Kell oli umbes 5 ning ürituse korraldaja ja tema sõber lõid jalaga tänava ääres parkivate autode küljepeegleid maha. Olime pisut üllatunud…