Viimasest Eesti pinnal toimunud sõjalisest konfliktist möödub varsti 70 aastat. Ühtegi vabadussõja veterani pole enam elus, meie vanavanemad mäletavad teise ilmasõja aegseid jubedusi vaid ähmaselt. Meil puuduvad piisavalt värsked lood, mälestused ning kogemused, mis pärineksid neilt, kes on sõja omal nahal läbi elanud. Sellest ka küsimus, kes meist haaraks relva, kui seda tegelikult vaja läheks?

Vabadus otsustada

Eesti Vabariik on lähtunud oma riigikaitse korralduses eeldusest, et siinsed elanikud ise soovivad oma riiki kaitsta. Mehed peaksid läbima ajateenistuse ning olema valmis relva haarama, kui olukord muutub kriitiliseks. Riigikaitse korraldus ei saa olla üles ehitatud eeldusel, et sõja puhkedes saaks siit võimalikult kiiresti putket panna. Läänekaldale pole seatud pikas rivis paate ja laevukesi, mis võiksid põgenikke rõõmsalt Rootsi vedada. Ei, meie riik eeldab, et me oleme nii vaimselt kui ka füüsiliselt valmis oma riiki kaitsma. Aga kas oleme?

2013. aastal väljastas kaitseressursside amet 21 311 kutset arstlikku komisjoni ilmumiseks. Tundub, et pooled neist läksid postis kaduma, sest arstlik komisjon langetas vaid 11 484 otsust. Ja teenistuskõlbulikuks kuulutati vaid 3844 meest ja 34 naist. Kui paljud lõpuks ajateenistuse läbisid, ei ole hetkeseisuga veel täpselt teada, kuid aasta varem oli selleks numbriks 2855. Ajateenistuse läbinute sekka kuulub omakorda hulk mehi, kes ei ole hoolimata oma ettevalmistusest valmis sõja korral riigi kaitseks relva haarama. Kõigele lisaks pole paljude kutsealuste hinnangul midagi valesti asjaolus, et ajateenistusest eemalehoidmise vabanduseks tuuakse ajapuudus või viitsimatus. Leitakse mõni tuttav arst või fiktiivne vigastus ning otsustatakse, et teenistusest viilimine on normaalne. Samal ajal on mehed piisavalt terved, et iganädalaselt mõnes madalamas liigas jalgpalli mängida või varajaste hommikutundideni klubis jalga keerutada. Kuigi ajateenistuses osalenuna tekitab see mingil määral trotsi, ei ole võimalik seda täielikult neile meestele ka ette heita. Siit jõuamegi järeldusele, et ajateenistusse minek on paljuski valik, kuna tõsiseltvõetavaid sanktsioone eemalehoidmisele tavaliselt ei järgne (ei riigilt ega kaaskodanikelt). Seejuures tähendab riigi vabaduse ja terviklikkuse kaitse eesmärgil ajateenistusse minek sisuliselt 11 kuuks oma isiklikust vabadusest loobumist, mistõttu on mõistetav, et paljud ei soovi väeteenistusse astuda.

Samasugune valik eksisteerib ka siis, kui nende meeste abi on tegelikkuses vaja. Kuna piirid Euroopa suunal on vabalt ületatavad, on häda korral ilmselt küllaltki lihtne ära putkata. See võib tunduda paljudele tunduvalt mõistlikuma ideena kui kehva tervise ja olematu väljaõppe tingimustes piiri äärde külmetama minemine. Seejuures on mõlemad otsused kantud eelkõige just vabaduseihast. Ühe puhul eelistatakse isiklikku vabadust, teise korral ollakse aga nõus seisma ka teiste vabaduse eest. Seega tuleks küsida, kui suureks hinnatakse eestlaste kaitsetahet? Kui kardetakse, et Eesti kaitseväel pole võimaliku vastase vastu realistlikke šansse, siis ongi ratsionaalne minema minna. Kui võimalusi peetakse mõistlikeks, siis on ilmselt ka valmisolek jääda suurem.

Järelikult seisneb vabadus paljuski õiguses langetada otsuseid enda elu kõige enam puudutavate küsimuste suhtes ning selle valiku hulka kuulub ka otsus, kas asuda oma riiki kaitsma või mitte. Kas riskida oma eluga teiste vabaduse nimel või säilitada kindlasti enda oma? Kas minna ajateenistusse või mitte?

Kaitsetahe või kaitsevalik

Eelneva arutelu pinnalt võib jääda mulje, justkui eestlaste kaitsetahe oleks lootusetult madal ja nad ei soovi relvaga oma kodumaad kaitsta. Samas, vaadates kas või kaadreid viimasest laulupeost, jääb tahes-tahtmata mulje, et paljud on uhked oma kodumaa üle. Kuidas seletada siis paradoksi, mis väljendub madalas kaitsetahtes (võttes arvesse ajateenistusse pöördujate hulka) ja sealjuures suures armastuses kodumaa vastu?

Võib-olla tuleb lihtsalt eristada kaitsetahet kaitsevalikust? Kaitsevalik on otsus teha midagi aktiivselt oma riigi kaitseks – selleks võib olla näiteks ajateenistuse läbimine, gümnaasiumi riigikaitsetunnis käimine, kodukaitsesse astumine või äärmisel juhul ka relvaga oma riigi kaitsmine. Seejuures on ilmselt liialt optimistlik eeldada, et enamik ajateenistuse läbimata jätnutest haaraks konflikti korral kindlasti relva. Kaitsevalik seisneb otsuses, kas minna ajateenistusse või mitte, ja see kujuneb tihti vastavalt ühiskondlikule hoiakule. Praegu ollakse kaitseväeteenistuse järel aga otsekui lageda taeva all – kui just teenistuse käigus autojuhi või parameediku pabereid ei ole omandatud, siis tundub paljudele, kes ei ole ajateenistuses osalenud, et selle läbinud inimene raiskas lihtsalt oma aega, saamata selle eest midagi vastu. Seejuures võetakse harva arvesse erinevaid oskusi, mida ajateenistuse käigus õpitakse.

Nii ei teadvustata tihtipeale ka seda, et paljud ajateenistuse läbinud mehed on saanud kogemuse tunduvalt suurema hulga inimeste juhtimises kui enamik Eesti ettevõtetest seda eales neile suudaksid pakkuda. 2013. aasta seisuga töötas 93 protsendis Eesti majanduslikult aktiivsetest ettevõtetest vähem kui kümme inimest. See on keskmiselt ühe jao suurune üksus. Jaoülemad peavad ajateenistuses kuude kaupa ja sõna otseses mõttes ööl ja päeval kuni kümmet inimest juhtima. Ajateenijatest rühmaülemate alluvuses on omakorda kolm, vahel isegi neli korda suuremad üksused. Nii jao- kui rühmaülemad peavad hoolimata oma alluvate erinevast kultuurilisest, hariduslikust ja keelelisest taustast ning füüsilisest kurnatusest grupi ühtse tervikuna tööle panema, tehes seejuures keerulisi taktikalisi manöövreid.

Vaatamata sõjalise juhtimise eripärale on paljud juhtimisega seotud raskuspunktid nii kaitseväes kui tsiviilmaailmas äärmiselt sarnased. Nii on igasuguse ettevõtte juhil vaja sarnaselt kaitseväe jao- või rühmaülemaga pidevalt oma töötajaid motiveerida ja nende omavahelisi intriige lahendada. Vahel tuleb õppida koos ebameeldivate kolleegide/kaasvõitlejatega edasi töötama ja tegutsema ka juhul, kui emotsionaalselt tundub koostöö jätkamine võimatu. Vahel tuleb langetada äärmiselt ebameeldivaid otsuseid või saada õigustamatult ise nende osaks. Kaitseväes ega tsiviilelus pole võimalik füüsilise jõu ja pideva hirmutamisega inimesi jätkusuutlikult juhtida. Selleks et panna oma alluvad edukalt koos töötama, tuleb leida nutikamaid lahendusi ning omandada oskused, mida läheb vaja mis tahes inimgrupi juhtimisel. Isegi kui eelnev kogemus on kaitseväes omandatud, tunnustatakse seda tsiviilmaailmas kahjuks haruharva.

Riigi panus

Tulles tagasi artikli alguses tehtud järelduste juurde, mille kohaselt on nii ajateenistuses osalemine kui ka sõjaolukorras sõtta minek eelkõige inimeste vaba valik, on vältimatu, et riik peab tegema kõik endast oleneva, et muuta ajateenistus sisuliselt kasulikuks kõigile, kes selle läbivad. Kaitsevaliku langetamise peab noorte jaoks atraktiivseks ja lihtsaks muutma. Selleks on vaja selgitada juba noorest põlvest peale mõne kaitsevaliku, näiteks ajateenistusse astumise, positiivseid mittemilitaarseid väljundeid ja mõjusid.

Kui ühiskonnas hinnataks ajateenistust ning selle positiivseid mõjusid ka muus kui riigikaitse kontekstis ja kui ajateenistuse läbimine oleks tööturul positiivne argument, kaaluksid oluliselt rohkemad noormehed ja neiud sinna astumist.

Ajateenistuse positiivset kuvandit peab aga levitama eelkõige riik ise – pole vahet, kas seda teeb kaitsevägi, kaitseressursside amet, sotsiaalse sidususe ministeerium või kes iganes teine. Riik peab selgitama tööandjatele nii era- kui avalikus sektoris, et ajateenistuse läbinud inimese CVs ei ole mitte 11 kuu pikkune auk, vaid aeg oli täidetud aktiivse õppe ja enesetäiendusega terves müriaadis eluvaldkondades. Kui tegelikkuses see nii ei ole ja aktiivset õpet ei esine, siis peab riik omakorda tegema kõik endast oleneva, et see ka tegelikult saadaval oleks, ja seda terve ajateenistuse kestuse jooksul. Kui tööandjad mõistavad ajateenistuse läbinud isiku väärtust võrreldes ajateenistusest viilinuga, muutub ka suhtumine noorte kutsealuste seas.

Kaarel, Andrei ja Urmas

Kaitsevalik sõjaolukorras on omakorda erinev kaitsevalikust, mille inimene langetab ajateenistuse suhtes. Nii on lisaks tohutule kaitsetahtele 24-aastasel Kaarlil Järvamaalt tarvis kaitsevaliku langetamiseks ka kindlustunnet, et sõjaolukorras ootab teda täis salvega Galil koos sõprade Carl Gustavi ja Unimogiga, mitte vanad Rootsi armee rakmed, mis on täis mitte isegi teise, vaid esimese ilmasõja aegset hallitust. 35-aastasel Andreil Jõhvist on vaja kindlat teadmist, mis saab tema naisest ja kolmekuulisest tütrest, kui Andrei keset ööd kogunemispunkti suunas lahkub. 28-aastasele Urmasele Rakverest on oluline, et tema planeeritud karjääriredelile tekib oluline ja loomulik lisa, mitte haigutav tühimik. Kõike seda on Kaarlil, Andreil ja Urmasel tarvis teada juba ammu enne ajateenistusse astumist ja, veelgi enam, enne sõda meenutavat situatsiooni.

Potentsiaalne sõjaline konflikt või muu eriolukord, ajateenistuse tegelik sisu ja tsiviilkaitse ei tohiks olla valdavale üldsusele kui hall hoomamatus. Teadlikkuse kasvades tõuseb ka Eesti julgeolek tänu selle julgeoleku seisukohast positiivsete kaitsevalikute langetamisele. Nagu Tolkien on tabavalt öelnud, siis „iga kuld ei sära ega hiilga”. Kohustuslik ajateenistus on just taoline kuld. Ajateenistusest on lihtne rääkida negatiivses valguses, kuid paljudele (sh käesoleva artikli autoritele) on vaatamata kaevikute kaevamisele, mudas roomamisele ja pikkadele valvetundidele karge pakase käes jäänud meelde üdini inimlik ja positiivne kogemus.

Positiivse teavitustöö teravik jääb paratamatult riigi ning selle erinevate organite kanda. Oluline osa on siiski ka neil, kes on ajateenistuse juba läbinud. Kui muutub suhtumine ajateenistusest kõnelemisel – kui ühiskonnas (aga ka väiksemas seltskonnas) autoriteetsed inimesed räägivad ajateenistusest positiivses ja julgustavas valguses –, on igal noorel inimesel sedavõrd lihtsam langetada Eesti kaitsevõimekuse seisukohast positiivset kaitsevalikut.

Kes meist haaraks relva, kui…?

Vastates küsimusele „kes meist haaraks relva, kui…?”, on tõenäoline, et nendeks oleks pigem ajateenistuse läbinud kui ilma igasuguse väljaõppeta inimesed. Järelikult tuleks selleks, et rohkem inimesi ütleksid kindlal häälel, et nemad on valmis oma riigi kaitseks relva haarama, suurendada ajateenistuse osatähtsust.

Kuna tänases Eestis ei ole enam sisuliselt võimalik inimesi väevõimuga ajateenistusse või hiljem sõtta minema sundida, siis peab riik tagama maksimaalse ja igakülgse kindlustunde, et sellise valiku langetamine on õige otsus. Selleks tuleb omakorda muuta ajateenistus atraktiivsemaks nii sinna minejate kui ka ettevõtjate ja ühiskonna silmis tervikuna. Ühtlasi tuleks riigil pakkuda kindlustunnet, et sõja korral hoolitsetakse ka muude aspektide eest kui vaid laskemoon ja varustus. Kuigi ka siis jääb alles küsimus „kes meist haaraks relva, kui…?”, suudaks sellele kindlal häälel vastata oluliselt suurem hulk inimesi kui praegu.