Prima Vista kirjandusfestivalil esitletakse peagi raamatut „The Repeater Book of Heroism”, mille koostaja ja kaasautoriga võtsime põgusalt jutuks tänapäevased visioonid kangelaslikkusest. Superkangelasfrantsiiside kõrval leidub ju küllalt ka argielulisi (päris) kangelasi. Mil määral mõjutab siin aga maailmavaade ja kuidas ajastuspetsiifiline tegelikkus?

Repeater Books on Briti ühiskonnakriitiline kirjastus, mille asutasid 2014. aastal Tariq Goddard ja 2017. aastal lahkunud kultuuriteoreetik Mark Fisher. Nende lühimanifest ütleb: „Repeater Books on pühendunud uue reaalsuse loomisele. 21. sajandi kunsti ja kirjasõna maastik on luitunud ja tuim, marrastatud trendikast küünilisusest, egoistlikust enesekohasusest ja lähimineviku nostalgiast. Repeater on lisamas oma häält neile liikumistele, mis soovivad astuda ajalukku ja asuda suunama selle voole, kogudes hajunud ja eraldunud hääled kokku nendega, mis on juba kutsunud pagema kapitalistlikust realismist. Me ihkame avaldada igas vallas ja žanris, liites kirgliku vastuhaku ja pragmaatilise edupüüdluse seal, kus messiaanlik umbmäärasus ja taltsas kaasaminek on takerdunud; erapooletus pole valik: me oleme elus ja me pole nõus.” Paljuski kehtib see ju ka Müürilehe kohta.

Prima Vista kirjandusfestivali koostöö Repeater Booksiga sai alguse 2020. aastal, kui Tõnis Kahu küsitles Tariq Goddardi ja Matt Colquhouni Mark Fisheri pärandi teemadel; koroona tõttu jäi see veebikohtumiseks, millele kogunes aga mitu tuhat vaatamist, peamiselt just Suurbritanniast. Mullu tutvustasid Goddard ja Christiana Spens juba Tartus kirjastuse okultismikogumikku, vestluskaaslaseks oli Mart Kalvet. Tänavusel Prima Vistal kõnelevad Goddard ja Carl Neville 13. mail kirjastuse uuest esseevalimikust „The Repeater Book of Heroism”, mille kaasautorid üritavad tülpimust ja tühistusi tulvil 21. sajandil leida uusi kangelasi nii jalgpallurite, filosoofide, pereliikmete kui ka isegi koduloomade seast. Alljärgnev ongi tuleva vestluse soojenduseks.

Kuna Prima Vista tänavuseks teemaks on „Mängu piirid”, siis mis on teie lemmikmäng ja milline mängija Repeater Books selles oleks? Milline mäng teile aga kõige vähem meeldib ja milline mängija oleks Repeater Books selles?

Tariq Goddard: Mu lemmikmäng on jalgpall ja ma paneksin Repeateri väravavahiks, kes on vajalik, kuid tihti tunnustuseta jääv viimane kaitseliin… Kõige vähem meeldib mulle tennis ja kõige vähem meeldiks mulle näha Repeaterit palli osas.

Carl Neville: Üldiselt ma mänge ei mängi ega tee õieti ka sporti, suuresti seetõttu, et ma lihtsalt pole eriline võistleja. Kui olin lapsena sunnitud meeskondades mängima ja osalema koolielu üldises võistluslikus pürgimuses, siis mõistsin, et ma ei tunne mingit rõõmu kellelegi ärategemisest, pigem vastupidi – mulle meeldis võidust loobuda, kui nägin, et teisele läheb võit korda ja kaotus kurvastaks teda, isegi kui ma ise tõesti olin võitmas. Poliitilisel areenil ma siiski tõesti naudin teise lüüasaamist ja ka seda võib ju omamoodi mänguks nimetada, kuid seal on ka väga palju kaalul. Mu meelest on ka Repeater sel areenil mängija ja seejuures üsnagi tõhus, kuna oleme üritanud vedada kultuuri kriitilisemas suunas, osalt luues ja osalt kõnetades laiemat huvi selleteemaliste raamatute vastu. Mängudest või spordialadest kõige vähem meeldib mulle jalgpall, nii mängija kui ka pealtvaatajana. Minus püsib selle suhtes teatav kangekaelne ideoloogiline eelarvamus, kuna kasvasin Põhja-Inglismaa tööstuslinnas 1970ndail ja 1980ndail, kus jalgpallil oli vähe intelligentseid eestkõnelejaid ja mul tuli alatasa hoiduda vutifännidelt peksasaamise eest. Samas paljud Repeateri autorid armastavad ja ülistavad seda mängu, nii et saaksime päris korraliku minijalgpallitiimi kokku.

Rahvuslastest parempopulistid kasutavad paljuski ära pingeid kultuuriliselt konservatiivses, ent majanduslikult „progressiivses” töölisklassis.

Carl Neville

„The Repeater Book of Heroismi” (nagu ka mitmete teiste kirjastuse raamatute) retoorika tundub endiselt tuginevat parem- ja vasakpoolse poliitika eristusele, kuigi seda on ka palju kahtluse alla seatud. Mis viisidel see eristus teile ikka päevakohane on?

T.G.: Vasaku-parema eristus võib sageli praktikas koost laguneda, kuid selle olemasolu tunnistamine on siiski kasulikum teesklemisest, et seda üldse pole, eriti kui tahad vältida kummagi suuna dogmade kriitikavaba järgimise ohte.

C.N.: Mind isiklikult huvitab majandusküsimus: kuidas korraldada majandust kõikide heaolu parandamiseks? Mul on mulje, et umbes viimase kolmekümne aasta jooksul on seda küsimust mitmel moel hägustatud. Kuigi tundus, et neoliberalism vastas sellele mingil määral, osutus see vastus savijalgadel seisvaks, kui see sulandus kokku „kultuurisõdade” probleemistikuga: rahvuslastest parempopulistid kasutavad paljuski ära pingeid kultuuriliselt konservatiivses, ent majanduslikult „progressiivses” töölisklassis. Minu jaoks on küsimus jõukuse loomisest ja jagamisest endiselt põhjapanev ning vasakpoolsed ja pluralistlikud lähenemised sellele endiselt keskses huviväljas.

Kindlasti elame ikonoklastilisel ajastul ja minu jaoks on küsimus selles, kas me piirdume ausammaste uppilöömisega või püstitame nende asemele uued.

Carl Neville

Kuigi „The Repeater Book of Heroism” üritab taaskäivitada kangelaste otsinguid, pole õieti ükski raamatu näidetest kangelane eepilises, üleinimlikus, saavutamatus tähenduses (mõned kaastööd on sellise kangelaslikkuse suhtes lausa avalikult kriitilised või distantseerivad end sellest). Enamjaolt pühitsevad need tekstid argielukangelasi ja mõjuvad paljuski enesekaemustena, pihtimustena suuremast eneseleidmisest kellegi lähedase üldinimlike väärtuste ja vooruste rõhutamise kaudu (see kehtib ka teie kummagi kangelasevaliku kohta). Kas te nõustute sellise tõlgendusega ja mida sellest laiemalt järeldada?

T.G.: Sul on täiesti õigus. Arvestades superkangelasfrantsiiside menu ja kõikjal tuntud, peaaegu igas kangelaste nimekirjas leiduvaid ajaloolisi kujusid (Gandhi, Churchill, Mandela jne), tahtsime tõesti toonitada näiteid, mida meie kaasautorid tõid omaenda elust ja vaimustusest, mitte jälle vaid üldtuntud nimesid taaskasutada.

C.N.: Usun, et argieluline kangelaslikkus, üldinimlikkus ja viisid, kuidas ühiskondlikud mõjud ja nende koostoime meid põhjalikult mõjutavad, on iseloomulikud üldse vasakpoolsele ilmavaatele, ning mu meelest suudavad raamatu mitmed kaastööd vastata vaid osalt raamatu väljakutsele asendada monumendid, ausambad ja üleelusuurus mingit laadi uue vasakpoolse ikonograafiaga. Kindlasti elame ikonoklastilisel ajastul ja minu jaoks on küsimus selles, kas me piirdume ausammaste uppilöömisega või püstitame nende asemele uued; kas need potentsiaalsed uued sambad on laiemas tähenduses ajaloo mõjutajatele ja üldistustele (Tööline) või konkreetsetele ajaloolistele isikutele?

Kummalgi pole just hiilgav ajalugu ja (ennetades su järgmist küsimust) leian, et see raamat esitab ja valgustab vasakpoolsuse teatud võtmeprobleeme ning näitab kätte selle mõtte- ja vaimulaadi praegused piirid.

Samas on viimastel aastatel kerkinud taas esile ka üleelusuurusi ja õigupoolest üsna ootamatuid rahvusvahelisi kangelaskujusid (Greta Thunberg, Volodõmõr Zelenskõi) või kangelastüüpe (pandeemiaajastu meditsiinitöötaja). Kas see viitab, et Repeateri tõeliste kangelaste otsing on veidi hiljaks jäänud või ilmus raamat täpselt õigel ajal?

T.G.: Eks iga kirjastaja loodab ju ajastu vaimu tabada ja poliitilisel jõupositsioonil olevate kangelaskujude nappust arvestades oli vältimatu, et uue põlvkonna nimed olid meile üllatuseks (ja küllap neile endilegi); neid kangelaskujusid ei valitud isehakanud „kõvameeste” globaalse eliidi seast. 

C.N.: Küllap pole kangelaskuju avaramast kultuuriruumist kuhugi kadunudki (praegu on ka Jordan Peterson paljudele kangelane), see on vaid vasakpoolsete seas kiduma jäänud, tingituna nii võrdsuspõhisema eluvaate mõjulepääsust kui ka mõistetavast piredusest kõiksugu liikumiste tasalülitamise suhtes; vasakpoolsetes ringkondades on peamine maine kogumise viis ju laiema kultuuri kangelasloome dekonstruktsioon ja kahtluse alla seadmine. See on selline nii-öelda postmodernne lähenemine, mis annab tunnistust vasakpoolsuse laiemast võimetusest. Vähemalt minu silmis püüab see raamat küsida, kas oleme suutelised ka dekonstruktsioonist enamaks ja kas me suudame luua konsensuse teatud laadi kangelase või kangelastüübi ümber. Kas me suudame ka midagi luua, mitte ainult kogu aeg lammutada ja seejuures ise üha enam killustuda; kas on mingi kogum kujundeid või ikoone või narratiive, mis meid liidavad?

Läänel on nii ideid kui ka ajalugu, mille ümber koonduda, kuid napib nüüdisaja liidreid või eeskujusid, kes suudaksid äratada enamat piinlikkusest või isegi tülgastusest.

Tariq Goddard

Marcus Barnett kirjutab kogumikus Josep Almudéver Mateust, kes oli kangelane (üsna eksitavalt nimetatud) Hispaania kodusõjas. Praegu on vältimatud paralleelid Venemaa sõjaga Ukrainas, kus suured lääneriigid on mõnevõrra aeglased reageerima. Barnett ei kõla siiski kiuslikult, vaid tähistab „üht ajaloo suurimat üleilmse vennastumise demonstratsiooni”, kurtes samas selle vaimsuse taandumist. Kas teie vaatepunktist on see „üleilmne vennastumine” praeguse sõja ajal Läänes taastunud või muutuvad lõhed veel sügavamaks?

T.G.: Läänel on nii ideid kui ka ajalugu, mille ümber koonduda, kuid napib nüüdisaja liidreid või eeskujusid, kes suudaksid äratada enamat piinlikkusest või isegi tülgastusest. Sissetung Ukrainasse on selle puuduse teravalt esile toonud, pannes küsim-a, kas meil on midagi, mille eest nii järeleandmatult võidelda, ja näidates samas kätte ühisvaimu (Ukraina rahva), kes on oma enesemääramisõigust nii tuliselt kaitsnud, et see üllatab meid samavõrd kui venelasi.

C.N.: Arvan, et on veel vara öelda. Oletan, et vennalikkus võib kasvada, kuid kindlasti ei saa see üleüldiseks. Atlantitsismi või paneuroopluse võimendumine või isegi Lääne kindlustumine ja laienemine on kindlasti tõenäoline, kuid mõnede BRICSi kõige rahvarohkemate riikide vastumeelsus hukkamõistu ja sanktsioonide kehtestamise suhtes tähendab ilmselt, et tekib rohkem blokke ja mõjusfääre kui 1990ndate ja 2000ndate globaliseerumise kõrgajal.

Kangelaslikkus ilma füüsilise või moraalse vapruseta on kardetavasti peaaegu mõeldamatu.

Tariq Goddard

Joe Kennedy meenutab, kuidas tema kangelane Eric Cantona läks kallale sõimavale ksenofoobsele vutifännile. Kas teie jaoks on (sõjaväliseid) olukordi, kus füüsiline vägivald ei ole ainult õigustatud, vaid kangelaslik?

T.G.: Kardan, et alati on, kangelaslikkus ilma füüsilise või moraalse vapruseta on peaaegu mõeldamatu. Igasuguse kangelaslikkuse üheks võõrandamatuks aspektiks on teha midagi, mis sinu jaoks on tõeliselt raske ja kõigi teiste jaoks praktiliselt võimatu.

C.N.: Mulle tundub, et vägivalla mõiste on viimase paarikümne aasta jooksul omajagu siirdeid ajanud. Oleme murendanud üha enam varem selgena tundunud vahet, kus ühel pool on vägivald kui (väljaspool enesekaitset) lubamatu füüsiline akt ning teisel pool ka – või ennekõike – psüühiline ja emotsionaalne akt (trauma, mida saab rängal kujul tekitada ka mittefüüsilise teoga). Seeläbi on füüsilise vägivalla staatus mõnevõrra kahanenud, on toimunud selle varem range eristuse tasalülitamine – ent küllap kaldun oma ea tõttu seda eristust ikka alal hoidma ja selle kohaselt on füüsiline vägivald äärmine vägivalla vorm ning pole mingeid asjaolusid, mille puhul see oleks õigustatud.

Kas „tõeliste kangelaste” tõus toob kaasa Instagrami ja TikToki suunamudijate kui anoomiliste aegade tühiste asenduskangelaste languse?

T.G.: Loodan küll. Maailm on nukker paik, kui vajab selliseid kujusid, ning küps ja haavatav sedalaadi nihilismi jaoks, mis sünnitab antikangelasi.

C.N.: Vajadus või nõudlus glamuursete persoonade järele ei kao ilmselt kunagi neist viisidest, kuidas inimesed ja eriti noored end määratlevad ja omaenda persoonasid kujundavad, nii et eelistan mõelda, et nad jäävad eksisteerima uute kõrval, aga ei ole pildis valdavad nagu praegu.

Lõpetuseks: millised raamatu kaastööd üllatasid teid kõige rohkem?

T.G.: Kõik kaastööd olid samavõrd autobiograafiad kui hagiograafiad, nii et selle võrra, kui need avasid autorite elusid, olid need kõik mu jaoks meeldivaks üllatuseks. 

C.N.: Ilmselt Alex Niveni „Jennifer Aniston”. Valik oli nii üllatav, et algul tundus see raamatus klikimagnetlikuna, kuid nagu ta kirjutatu alati, osutus seegi üllatavaks, huvitavaks ja liigutavaks kajastuseks millestki täiesti ootamatust. 

Aitäh, jätkame vestlust Prima Vistal!

Berk Vaher on Müürilehe torisev veteran, vehm võukide ja võuk vehmide seas. On ikka veel lummatud inimeste kangekaelsest idealismist.