Iker Orbáiz on kaootiline päevavargast luuser, kes armastab juua õlut ja ihkab saada kirjanikuks. Ángel Biedma on kuiv ja metoodiline arst, keda tõmbab Ikeri elujõu ja andekuse poole – ja ka tema armastab õlut. Alcaén Sánchez on silmapaistmatu kindlustusagent, kes pole oma elus midagi saavutanud. Ka tema armastab väga õlut.

Benjamin Prado
„Lumes on tühjus”
Loomingu Raamatukogu 3–4/2015
119 lk

Need kolm meest on hispaania kirjaniku Benjamin Prado lühiromaani „Lumes on tühjus” peategelased ning romaani jutustaja deklareerib kohe, et üks neist kolmest on jutustaja ja üks neist kolmest astub öösel välja pimedale tänavale, et tappa Laura Salinas, ent kes on kes ja kes teeb mida, selle jätab ta esialgu saladuseks.

Kuigi raamatu tagakaas lubab kriminaalromaani, ütleb jutustaja kohe, et selles loos toimub kõik vastupidiselt tavapärasele (lk 5), ja nõnda ta tõesti on – tegu pole kindlasti kriminaalromaaniga selle kõige lihtsamas tähenduses. Samas järgib lugu paljuski klassikalist 20. sajandi alguse whodunit’i struktuuri ja elemente, kust ei puudu ka paras annus lugeja hanitamist ja eksiteele viimist ning ootamatuid pöördeid. See on romaan valedest, nõrkusest, kirest, reetmisest ja rahast – kõigest sellest, mis inimest eksitab ja sohu meelitab. See kõik on hoolikalt filtreeritud ja esitatud lugejale nii, nagu jutustaja seda mõistab ja näeb. Nagu üks sotsiopaat seda mõistab ja näeb. Samuti on see romaan sellest, kuidas elu sünnitab lugusid ja lood omakorda elu ennast. Romaan muu hulgas sellest, kuidas kirjutada romaani. Eelkõige on see aga romaan kolmest katkisest ja düsfunktsionaalsest mehest.

Alcaén Sánchez vihkab oma tööd ja luitunud elu, ventiiliks tema ängile on omapärane näitemäng – Alcaén rõivastub ümber jõukaks meheks ning käib vaatamas müügil olevaid uhkeid maju ja villasid, mille ostmiseni ta kunagi ei küündiks. Ta tunneb haiglast naudingut enda ees lipitseva müügimehe naeratusest ja kumerast seljast. See võimaldab unustada korraks enda elu, mis tundub talle tühine. Seejärel läheb Alcaén alati kõrtsi, et kohtuda Ángeli ja Ikeriga. Ángel on hoopis teistsugune kui Alcaén. Ta on jõukas, lugupeetud, haritud mees, kelle vaikse pealispinna all mäslevad kinnisideed, sundmõtted ja haiglane kontrollivajadus. Sellele viimasele on allutatud krooniline vähesaavutaja Iker, kes ühest küljest võitleb Ángeli vastu, teisalt aga ei leia endas jõudu ega tahtmistki talle lõplikult vastu hakata. Mees riietab teda nagu nukku, külvab teda üle kingitustega ja kontrollib pea kõiki aspekte noore kirjutamisest unistava mehe elust kuni tema kirjatöö sisuni välja. Ent seda mitte hoolimisest teise vastu, vaid enese vajaduste rahuldamiseks.

Nende kahe planeedi ümber tiirleb abitu ja passiivsena satelliit Alcaén, kes, oskamata enesega õieti midagi peale hakata, joob ennast teiste meeste vestluseid kuulates õhtust õhtusse täis. „Oma uute kaaslaste jaoks sai Alcaénist kohe midagi väärtuslikku – temast sai publik,” (lk 13) märgib jutustaja küüniliselt. Ent ühel päeval ei kohta Alcaén oma näitemängu mängides tavapärast meeldida püüdvat müügimeest, vaid kaunist Laura Salinast, armub hullumiseni ja otsustab, maksku mis maksab, naise endale saada. See käivitab sündmuste ahela, mis sünnitab lõpule jõudes sellesama romaani. Aga mitte nii, nagu lugeja (mina) alguses arvas, vaid hoopis teistmoodi. Aga kõike ei saa ümber jutustada, selles mõttes seab kriminaalromaan žanrina piirangud ka arvustamisele.

Teose üheks tugevaks küljeks võib pidada kindlasti Prado oskust luua väheste sõnadega lugeja peas väga tugev ja veenev visuaal. Kuigi romaan on mõjutatud ilmselt tugevalt klassikalisest noir-stiilist ning kasutab paljusid sellest tuttavaid elemente – suitsused baarid, kaunis salapärane naine, pimedad linnatänavad –, on tegu harukordselt värvilise narratiiviga. Silmade, rõivaste, seinte, vaipade värvid keerlevad ümber peategelaste, justkui kriipsutades alla seda, kui tühjalt ja kaledalt nad end tunnevad. Pimedas öös vilksatavad pahaaimamatu ohvri pesemata safrankollased hambad ja naise sidrunkollaste silmade õel helk. Prado keelekasutus on (enese)irooniline, täis metafoore ja viiteid kirjandusele, kunstile ja kirjutamisele.

Prado teine tugev külg, mis liidab ta ühtlasi viimaste aastakümnete krimikirjanduse kaanoniga, on julge, mänguline, postmodernne stiil. Prado segab hoogsalt ja hoolimatult tegelaste vaatevinkleid, asetab põhirõhu kuritöö lahendamiselt kuriteo ja kurjategija psühholoogiale ning värvib kõik üle kerge ja iroonilise ühiskonnakriitikaga. Kuigi kriminaalromaan on kinnistunud mõistena tugevalt sellistesse autoritesse nagu Christie ja Doyle, on viimastel aastakümnetel domineerinud tendents selliste lugude poole, mis ei keskendu mõrva lahendamisele ja kurjategija nabimisele, vaid hoopis kurjategija pähe minemisele ja võimalikult ambivalentse narratiivi kirjutamisele. Kurjategija vahelejäämine pole ehk isegi mitte oodatud lõpplahendus, vaid kardetud sündmus.

„Lumes on tühjus” sarnaneb paljuski selliste romaanidega nagu Thomas Harrise „The Silence of the Lambs” ja Jeff Lindsay „Darkly Dreaming Dexter”. Teosed on esitatud kurjategija vaatevinklist ning säärane lähenemine on sünnitanud oksüümoroni „armastusväärne sarimõrvar”. Nood teosed mängivad lugeja emotsioonide, moraali ja tajuga ning loovad mitmetimõistetava tähendusvälja, mis erineb krimikirjanduse algusaastatest, mil kurjategija roll oli suuresti olla objekt mustvalges maailmas ning lõpuks vahele jääda ja vangi minna. Kurjategija sügavuti avamine ja tema muutumine lihtsalt objektist või antagonistist tegelaseks endaks võimaldab lisaks närvekõditavalt õõvastavate stseenide kirjeldamisele lugeja ebamugavasse olukorda panna. Vastuolu teinekord kõikevõitvalt sümpaatse kurjategija ning lugeja enda eetika ja moraali vahel tõstab krimikirjanduse uuele tasandile. Ka Prado tegelastele hakkasin vähemalt mina õigustusi ja vabandusi otsima, sest teos näitab kurjategijat kui inimest, kellega saan vähemalt osaliselt samastuda. Sellises kirjanduses saavad oluliseks põhjused, ajendid ja seosed, mitte teod ise.

Prado flirdib ainult väga õrnalt sellega, mida on nimetatud transgressiivseks või hälbekirjanduseks. Eesmärk pole nii väga lugejat šokeerida, vaid intrigeerida. See õnnestub tal niivõrd-kuivõrd. Teose nõrgimaks kohaks on ehk tegelased ise, kes lihtsalt ei ole haaravad, ei pane õieti endale kaasa elama ega kaasa tundma. Nad on küll tunduvalt mitmetahulisemad kui harjumuspärased kahedimensioonilised kriminaalromaanide tegelased, ent siiski liialt skemaatilised oma neurooside ja impotentsusega. Lausa grotesksed oma arvukates ebameeldivates omadustes ja puudujääkides, mille korvamiseks pole neile antud erilist inimlikku mõõdet ega karismat. Seega jääb loomata see vastuolulisus, kus lugeja on kistud kaheks kaastunde ja hukkamõistu vahel. Jutustuse hoogsus ja dünaamilisus on siinkohal ehk kahe teraga mõõk – narratiiv ei jää küll kuskile toppama ega sündmused venima, ent pidevalt vahelduvad vaatenurgad ja kiiresti arenevad sündmused ei jätagi suurt võimalust selleks, et tekiks intiimne vahekord tekstiga või kaasavõnkumine mõne tegelase saatusega. Ainult ebamäärane ärritus, mis ikka tekib, kui puutuda kokku kellegagi, kes iseäranis rumal ja saamatu on.

Teos on sellegipoolest suurepärane sissejuhatus Benjamin Prado seni eesti keeles tundmatusse loomingusse ja seda Lembit Liivaku suurepärase ja hästi läbitunnetatud tõlke vahendusel. Ühtlasi aitab see romaan murda ehk pisut neid nähtamatuid müüre, mida armastatakse teinekord siiamaani žanrikirjanduse ja „päris” kirjanduse vahele rajada. Kriminaalromaan (või romaan kriminaalsusest, kuidas soovite), jah, aga kindlasti mitte pelk ajaviitekirjandus, mis pärast rongisõitu prügikasti lendab.