Pikaajalise vägivalla ohvritega töötamise kogemusega patrullpolitseinik ja vabatahtlik konfliktivahendaja kirjutab põhjustest, miks on perevägivalda nii keeruline lahendada, ning sellest, millist tuge ohver tegelikult vajab.

„A kes teid kutsus?” küsib pimendatud magamistoa ukseraami täitev meesterahvas. Hääletoon, silmavaade ja kehakeel räägivad valjult meie kohalolu soovimatusest. Kes meid kutsus – mitte mis juhtus või miks me siin oleme. Kes see oli, kes julges politseisse helistades tema eraellu sekkuda?

Tavaline vahejuhtum

Veidi aega varem võttis häirekeskuse päästekorraldaja vastu kõne ühest Tallinna elamurajooni paneelmajast. Teiselt poolt seina kõlanud valjud hääled andsid naabrile aimu, et on aeg – mitte esimest korda – kellegi kõrvalise sekkumiseks. Telefonikõne registreeriti lähisuhtevägivalla väljakutsena, mille operatiivkorrapidaja andis edasi mulle ja mu patrullpaarilisele.

Hilisöises trepikojas võtab meid vastu vaikus, mida kumab ka läbi murekohaks oleva korteri välisukse. Meie nõudlike koputuste peale avab selle keskealine naisterahvas. Kohmetu, hajunud meigi all punetavate silmade ja üllatusega unesegasel näol. Ei, siin on kõik hästi, öeldakse. Meie mehega juba magasime.

Hetk hiljem seisame aga esikus vastamisi inimesega, kelle agressiivsed nõudmised, hääletoon ja maneerid panevad patrullpolitseinike kehad reflektoorselt valmisolekusse. Me pole ainsad, kes ohutundele reageerivad. Naisterahvas astub kiirelt ametnike ja abikaasa vahele. Paneb oma käed mehe rinnale, pehmendab hääletooni lepitavaks ning keelitab kaasat, et ärritumiseks pole ju põhjust. Pinge õhus langeb paari kraadi võrra, kuid ei kao.

Eraldame abikaasad ja patrullpaariline suundub naisterahvaga kööki, et teda suhtelises privaatsuses vabamalt küsitleda. Seisan esikust väljuvas kitsas uksevahes ning püüan arendada mehega vestlust, mis jääb võrdlemisi ühepoolseks. Tema peamine huvi on endiselt see, kas helistajaks oli naaber kõrvalt? Too olevat mingi hull, kes pidevalt nina nende asjadesse topib.

Naisterahvas on samavõrd napisõnaline. Ei, me ei tülitsenud. Jah, jõime õhtul koos natuke alkoholi. Ei, keegi pole mu vastu kätt tõstnud. Mitte ühtegi fakti või sõna selle kohta, mis tegelikult toimus. Koostame piirkonnapolitseinikule järelkontrolli jaoks ettekande ja infolehe lähisuhtevägivalla toimumise kohta. Teame täpselt, milline ülekuulamine selles kodus meie lahkumisele järgneb. Mida nad sinult küsisid? Mida sa neile minu kohta rääkisid? Sõidame minema teadmisega, kuivõrd seal tegelikult abi vajatakse – ning kuivõrd piiratud on meie vahendid varjatud vägivallaga tegelemiseks.

Inimesed ju ikka tülitsevad, võiks eelneva loo puhul öelda. Paneelmajade seinad on õhukesed, valjud hääled kostavadki naabriteni ega tähenda ilmtingimata vägivalda – sõltuvalt muidugi sellest, mida me vägivallatsemise all parasjagu silmas peame. Stereotüüpne pilt sinikatest ja ülespaistetanud silmaalustest on ilmselt kõigile äratuntav. Märke vaimsest, emotsionaalsest, majanduslikust ja seksuaalsest vägivallast ning paarisuhte terrorist ehk partneri süstemaatilisest allutamisest kontrollivale käitumisele tuleb otsida aga kontekstist ja ridade vahelt. Kõrvalseisjad ilmselt sekkuksid, kui keegi oma kaaslast lööks. Kui paljud aga teeksid sama, olles näiteks restoranis viibides tunnistajaks suhtele, milles üks pool keelab teisel tema kehakaalule viidates soovitud toitu tellida? Kui hästi oskame inimestena ära tunda vägivalda, mis ei jäta nähtavaid füüsilisi jälgi? See, mida me ühiskonna liikmete, spetsialistide ja ka ohvritena vägivalla all mõistame, sõltub üksteist mõjutavatest sotsiaalsetest ja kultuurilistest normidest, seadusandlusest ning õiguspraktikast.

Kui füüsiline vägivald puudub

Eelmisel aastal moodustasid perevägivallakuriteod kõigist registreeritud kuritegudest 13 protsenti, samas kui 46 protsenti vägivaldsetest kuritegudest pandi toime just lähisuhetes.[1] Kriminaalõiguses seondub lähisuhtevägivald eelkõige kehalise väärkohtlemise, seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude, lähenemiskeelu rikkumise, ahistava jälitamise ning kuritegudega perekonna ja alaealiste vastu.[2] Karistusseadustikus on keskseks lähisuhtevägivalla teoks teise inimese tervise kahjustamine või valu tekitav väärkohtlemine lähi- või sõltuvussuhtes (KarS § 121 lg 2 p 2)[3], mis ei anna aga edasi lähisuhetes toimuva vägivalla keerulist dünaamikat. Õiguslikus vaates on ühe korra vihahoos kõrvakiiluga põhjustatud punetus ja valu kuritegu, ohvri minapildi ning vaimse tervise hävitanud aastatepikkune paarisuhte terror aga mitte.

 Eelmisel aastal pandi 46 protsenti vägivaldsetest kuritegudest toime lähisuhetes.

Paradoksaalsel moel hõlmavad põhiseadusega kaitstud õigushüved nii inimväärikust kui ka koduseinte taga toimuva privaatsust. Korrakaitseseaduse järgi on keelatud avalikus kohas kedagi „sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada”, „lüüa, tõugata, kakelda”, loopida teda ohtu seades inimese pihta asju või muul viisil vägivaldselt käituda.[4] Olenemata nendes esinevate suhete olemusest on aga pere ja kodu riigi kaitse all ning sealsele privaatsfäärile sama regulatsioon ei laiene. Tänaval keelatud käitumist oma koduses ruumis kogedes saab enda inimväärikuse kaitsmiseks soovi korral tsiviilkohtusüsteemi poole pöörduda. Oma raha eest, muidugi.

Riigi põhjalikum sekkumine lähisuhetes toimuvasse saab enamasti alguse karistusõiguslike normide rikkumise korral. Riive kehalise puutumatuse vastu on aga sageli pikaajaliselt süvenenud väärkohtlemise tagajärg ning võib julgelt väita, et see ei esine kunagi psüühilisest ja emotsionaalsest vägivallast eraldi. Ohvritega töötavate spetsialistide ja ametnike kogemuse järgi on lähisuhtevägivalla vähendamise võtmeks just sekkumine selle varajases faasis.[5] See aga eeldab tunduvalt tõsisemat tegelemist praegu karistusõiguslikult reguleerimata vägivallaliikidega ning põhjalikke muudatusi seadusandluses.

Kes armastab, see…

Lähisuhetes toimuvatest kuritegudest ning väärkohtlemisest jäetakse eri põhjustel valdavalt politseile teatamata. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuringu põhjal ei jõua Eestis kuni 89 protsenti naiste kogetud füüsilise või seksuaalse vägivalla juhtumitest kunagi politseini.[6] Õiguskaitseorganid puutuvad neile teatavaks saanud vägivallajuhtumite puhul ohvri suunalt sageli kokku tõrjumisega, mida on lihtne tõlgendada vaenulikkuse või vastutöötamisena. Jah, meil oli väike tüli. Ei, midagi ei juhtunud. Mul ei ole mingeid pretensioone, võite ära minna. Taolised olukorrad tekitavad nõutust ja frustratsiooni ilmselt kõigis nendega kokku puutuvates ametnikes ning panevad paratamatult küsima: miks te siis helistasite, kui te meie abi ei taha?

Lähisuhetes toimuvatest kuritegudest ning väärkohtlemisest jäetakse eri põhjustel valdavalt politseile teatamata.

Nagu elevant võib sõltuvalt perspektiivist näida samal ajal nii nelja samba kui ka maona, oleneb kokkupuude lähisuhtevägivallaga selle kogeja positsioonist. Politsei ja sotsiaalsüsteemi sekkumine on sageli juhtumipõhine ja suunatud teatavaks saanud situatsiooni lahendamisele.[7] Vägivald lähedase suhtes pole aga enamasti mitte ühekordne sündmus, vaid ainult pinnapealse nähtava osaga pikaaegne keeruline protsess. Sageli helistatakse hädaabinumbrile 112 vaid olukorras, kus see tundub olevat ellujäämise küsimus. Muudel juhtudel kalkuleerib ohver nii teadlikult kui ka alateadlikult olemasolevate ohtude ja võimaluste vahel. Olenemata suhte liigist ja vägivalla olemusest arenevad inimestel toimetulekumehhanismid riskide maandamiseks ning sageli elu või tervist ohustavas vägivalladünaamikas navigeerimiseks. See tähendab vanaprouat, kes on eraldi magama heites õppinud abikaasa öiste kiusuhoogude vältimiseks voodit ukse ette lohistama. Elukaaslast, kes otsustab peksu ja vägistamise või lihtsalt vägistamise vahel viimase kasuks, sest see juhtuks niikuinii ja pääseb vähemalt peksmisest. Ema, kellel on lihtsam lubada oma täiskasvanud pojal tema juures alkoholi tarvitamas käia ning alluda nõudmistele seoses joogirahaga kui kannatada tema vihahoogusid ja müügiks sobivate asjade kadumist. Kasutütart, kes on õppinud duši alla minnes vannitoa ust mitte lukustama, sest takistamise asemel ajab see ema elukaaslase ainult vihale. Näited Eesti perede igapäevaelust.

Vägivald lähedase suhtes pole enamasti mitte ühekordne sündmus, vaid ainult pinnapealse nähtava osaga pikaaegne keeruline protsess.

Taolises kontekstis muutub mõistetavaks nii loo alguses mainitud kui ka lugematute teiste koduvägivalda kannatanud inimeste enesetsensuur ametkondadega suheldes. Talumatuna näivas olukorras jätkamine pole mitte kaalutletud ja teadlik valik, vaid lahutamatu osa vägivaldse suhte dünaamikast ja mõjust. Kodune vägivald toimub alati ebavõrdsel positsioonil olevate inimeste vahel. Vägivallatseja reaktsioone oskuslikult maandama õppinud lähedasel on enamasti kogemus, kuidas väline sekkumine pole kodus või suhtes esinevaid tingimusi märgatavalt muutnud. Miks riskida nüüd politsei ees avameelne olles vägivalla eskaleerumise, kodu ja võib-olla ka sissetulekuta jäämise, lähedaste mõistmatuse või väliselt ideaalse suhtefassaadi lõhkumisega? Või siis aastatesse venivate kohtuvaidluste ning lõppematute ähvardavate või alandavate sõnumite ja kõnedega ka siis, kui ammu enam koos ei elata? Hommikuks võib-olla tekib tänasest sinikas, aga see paraneb ära. Keegi ei pea teadma – ja kui teaksid, kas nad usuksid?

Paradigma peab muutuma

Politsei kasutuses on küllaltki head vahendid vägivaldsete väljakutsete lahendamiseks ning ajutise turvalisuse tagamiseks. Isegi süüteomenetluseks vajalike aluste puudumisel annab korrakaitseseadus võimalused toimetada vägivallatseja kainestusmajja, pidada teda kohapealse riskihinnangu põhjal kuni kaks ööpäeva kinni või kehtestada talle kaheteistkümneks tunniks keeld teise poole läheduses viibida – ka siis, kui tegemist on nende ühise elukohaga. Olemuselt on need siiski ajutised lahendused ega vasta tingimata kannatanu pikaajalistele vajadustele. Korrakaitseliste ja karistusõiguslike meetmetega pole võimalik parandada kannatanute toimetulekut ega kaotada ära sotsiokultuuriliselt juurdunud vägivaldseid hoiakuid ja käitumist. Faktiliselt tegutsevad aga politseinikud relvastatud sotsiaaltöötajatena, omamata vastavat pädevust või vahendeid lähisuhtevägivalla kui ühiskondliku probleemi lahendamiseks.

Talumatuna näivas olukorras jätkamine pole mitte kaalutletud ja teadlik valik, vaid lahutamatu osa vägivaldse suhte dünaamikast ja mõjust.

Kodune vägivald toimub suhetes vägivallatseja, enda ja teistega, mis on fundamentaalselt keerulised. Ohvriuuringute kohaselt ei tähenda ootus vägivalla lakkamiseks tingimata soovi suhet lõpetada, mida eeldab enamik abi saamise meetodeid.[7] Suhete katkestamine vägivallatsejaga tähendab senise elukorralduse täielikku muutust ka nendes aspektides, mis pole väärkohtlemisega seotud. Pääsed vägivallast, kuid kaotad kodu, lähedase(d) ja kogu senise elukorralduse. Kannatanu toetamine ja tema sisemiste barjääride ületamine eeldab seetõttu ohvri asetamist tema toimetulekut, turvalisust ja tervenemist toetavatesse pikaajalistesse suhetesse ja suhtevõrgustikesse. Abistavatelt süsteemidelt nõuab see põhjalikku ja intensiivset klienditööd kuni olukorra paranemiseni, olenemata selleks kuluvast ajast ja ressurssidest. Paraku on praeguste lähisuhtevägivallaga tegelevate institutsioonide kõrvalt puudu just ainult sellele spetsialiseerunud kompleksteenus, mida olemasolevad õiguskaitse- ja sotsiaalasutused enda võimalustega toetaksid. Lähisuhtevägivalla märkimisväärne vähenemine eeldab aga ühiskonnas vägivalda soosivate vaadete, hoiakute, käitumise ja sotsiaalsete rollide fundamentaalset muutumist.

[1] Kuritegevus Eestis 2022. – Justiitsministeerium, 2023.
[2] Rohi, L. 2021. Lähisuhtevägivalla õiguslikust regulatsioonist Eestis: hetkeseis ja perspektiivid. Magistritöö, Tartu Ülikooli õigusteaduskond.
[3] Karistusseadustik, 2022.
[4] Korrakaitseseadus, 2022.
[5] Snyder, R. L. 2022. No Visible Bruises. Scribe Publications.
[6] Violence against women: an EU-wide survey. – European Union Agency for Fundamental Rights (FRA), 2014.
[7] Kass, V. 2014. Perevägivalla ohvrite kogemused abi otsimisel Eestis. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut.

Arno Lauk on Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik.