„Goodfellas” (1990, USA, Warner Bros.) Režissöör Martin Scorsese, stsenarist Nicholas Pillegi, operaator Michael Ballhaus, muusika Christopher Brooks, osades Ray Liotta, Robert De Niro, Joe Pesci, Lorraine Bracco jt.

…sel silm peast välja – õppetund, mis tehakse käesoleva linateosega selgeks. „Goodfellas” avab New Yorgis aastatel 1955–1980 pulbitsenud maffiaelu. Filmi režissöör Martin Scorsese tõetruu sisekaemus toimib koostöös Nicholas Pileggiga, kelle poolt kirjutatud lugu asetab vaataja suhtes pihipinki ameerika ühe kurikuulsama gängsteri – Henry Hilli.

Intervjuudel tuginev stsenaarium juhatab tsitaadilise täpsusega sisse Hilli (Ray Liotta) sirgumise Brooklynis. Mänguväljakuna näivad tänavad saavad Hillile töökohaks juba varases eas. Sitsiilia–iiri segaverelise poisikese karjääriredel New Yorgi äärelinnas oli hakkama pandud elu enese poolt. Pürgmine raha ning võimu suunas, mida Lucchese maffiajõuk ihaldusväärse ideaalina esindas, kujuneb Hilli jaoks seeläbi loomulikuks kulgemiseks. Antud filmi puhul kulmineerub väljakutsena aga küsimus, kuidas sellelt redelilt lõpuks maha astuda.

Scorsese annab Hilli eluloo edasi oma tuntud visuaalse meisterlikkusega. Kuigi „Goodfellas” jääb ameerika maffiaelu portreteerides realismilähedaseks, domineerib selles tugevalt Scorsese kui autori visioon, mis tugineb omakorda režissööri sügavatele teadmistele kinoajaloost. Nende kaudu moodustab Scorsese „Goodfellasega” läbivalt viiteid ning austusavaldusi filmikunsti markantseimatele loojatele. Režissööri nägemust võimaldab realiseerida esmaklassiline filmimeeskond, kellest paljudega on Scorsesel juba varasemalt välja kujunenud ühine loominguline keel.

Üheks neist on filmi operaator Michael Ballhaus, kelle kaameratöö koos Thelma Schoonmakeri montaažiga teeb sügava kummarduse 1950. aastatel õilmitsenud prantsuse uuele lainele. Erinevalt harjumuspärasest eemaltvaatajarollist võimaldab „Goodfellas” tunda end selle jõugu ühe kaasosalisena. Tänu oskuslikule point of view kaameravõtete kasutamisele haaratakse vaataja illusoorsesse maailma, kus on võimalik kogeda võimupositsiooni, mis väänab poolehoidjaliku tervituse välja igalt ettejuhtujalt. Filmi geniaalseima lahendusena tõuseb esile stseen Copacabana ööklubis. Hilli ning tema naise sisenemine sinna köögi kaudu on steadycam’i kasutades üles võetud nii sujuvalt, et väärib eraldi tunnustust kinematograafilise „luikede tantsu” kategoorias. Taolised lähenemised võtavad hästi kokku scorseseliku realismi, mis ei kätke endas pelgalt apaatset dokumentatsiooni, vaid loob elutruu suhestumisega justkui omal nahal kogetava filmielamuse.

Filmis käsitletud kümnendite atmosfääri tekitamisel on Scorsese strateegiaks realistliku maailma loomine ekspresiivsete efektide kaudu. Erinevalt režissööri varasemast loomingust, ei pelga „Goodfellas” vaatemänguliselt kitšilikku glasuuri uppumist. Seda põhjusel, et filmis loodud reaalsus on detailselt eesmärgipärane. Scorsese, kes sidus iga päev isiklikult filmi peategelaste lipse, pööras „Goodfellases” tähelepanu igale nüansile kui olulisele tähendusekandjale. Vastava tervikmiljöö konstrueerimise väljakutse võttis vastu filmikunstnik Kristi Zea, kes juba varasemalt omas filmi „Married to the Mob” kaudu vajalikku teadmistepagasit ning kogemusi. Autentsuse kõrval defineerib Zea erinevate ruumilahenduste kaudu visuaalselt selles elavate inimeste iseloomuomadusi ning emotsionaalset seisundit. Filmikunstniku panus Hilli loo jutustamisse küündib kuni tegelase riietusesemete värvini, mille analüütilised lahendused kõnelevad omaette kihistusena selle jõugu ning nende perekondade omavahelistest suhetest.

Scorsese on „Goodfellasega” suutnud luua ühe filmiajaloo klassiku staatust vääriva linateose. Oma detailsusega omab film lugematul hulgal komplementaarseid nüansse tuntud loost, mis oma süsimusta huumoriga suudab endiselt lahutada kõiki rikutud meeli.

Vaata Katusekino kava siit.