Esseekonkursi „Hoolimise üledoos” võidutöö kirjeldab, kuivõrd lihtsalt käib ökotsiidi normaalsusena tajumine, isegi kui hävinenud keskkonnaks on sinu enda koduümbrus. Õnneks on lugusid jutustades võimalik seda mälulünka täita.

Nimeta jõgi 

On üheksakümnendate teine pool Lüganuse külas Ida-Virumaal. Kõnnin soojal maihommikul kooli, käin neljandas klassis. Koolitee on lühike ja mulle läbinisti tuttav, talletunud kehamällu iga viimse käänaku, porilombi ja kivikesega. See viib mu vanematekodust kruusateed pidi maanteeni, kulgeb edasi mööda vasakut maanteeserva ja jõuab viimaks jõesillani, mille alt voolab läbi pruun madal jõgi. Ületan silla ja kõnnin piki teeserva edasi, siis pööran vasakule alleele, mille lõpus on kolmekordne paekivist koolimaja. Ilusa ilmaga meeldib mulle sellel lühikesel teekonnal raamatut lugeda, laenutan neid siitsamast lähedalt külaraamatukogust.

Jõgi, mis poolitab mu kooliteed, näeb ülalt välja tavaline, võssa kasvanud ja looduslik, tegelikult on ta aga kaladeta, jõevähkideta, puruvanadeta, vaid üksikute veetaimede ja helepruuni settega, mis keerleb põhjast üles tõustes kergelt nagu õietolm. Esimeste soojade kevadilmadega nagu täna hoovab temast iseäralikku bituumenilõhna ja kui ma laskun ettevaatlikult sillaalusesse hämarikku, lähen veele päris lähedale, ilmuvad ta põhjast siin-seal nähtavale tumedad pigilaigud. Seetõttu kutsutakse jõge tõrvajõeks.

Vahel näen varahommikuti kooli kõndides mööda vett alla purjetamas kõrgeid valkjaskollaseid vahutorte. Öösel on jõgi selga kasvatanud koheva vahukasuka, justkui oleks keegi temasse ülesvoolu šampooni valanud. Neil hommikutel lõhnab vesi vängemalt. Vaht koguneb jõesängi kukkunud puuokste taha, moondub seal pehmeks liustikuks, millest murdub aeg-ajalt lahti allavoolu purjetavaid mägesid. Peatun sillal pikemalt, põimin sõrmed kõvasti ümber punase jaheda metallkäsipuu, nõjatun ette ja heidan pilgu alla sügavikku. Vahukuhjad kaovad silla alla, ilmuvad teisel pool silda uuesti nähtavale ja suubuvad pisut maad eemal Purtse jõkke, mis voolab kaugemal rannikul Läänemerre.

Hakkan esmakordselt taipama, kui mastaapse jälje põlevkivitööstus on Ida-Virumaale jätnud. Sellest on mõjutatud kõik: maastik, vesi, õhk, inimesed, kultuur, keel ja mälu.

Mu kooliteed poolitava jõe hüüdnimi seisab mu teel küsimärgina. Elan külas, kus on kaks jõge, aga kummaski neist ei käida ujumas, neist ei püüta kala ega võeta aiataimedele kastmisvett. Olen õppinud neid vältima, aga mitte seepärast, et kõik teaksid, mis ained on jõesängi settinud või milliseid terviseriske nad endaga kaasa toovad, vaid pigem selle tõttu, et vette minnes võid end pigiga ära määrida. Kuidas on võimalik, et ma võtsin seda enesestmõistetavana? Millal jõed selliseks muutusid, mis seda põhjustas ja kas mu kooliteele jääval tõrvajõel oli veel mõni teine, pärisnimi?

Lugu ajast, mida ma ei mäleta

On nullindate algus. Käin ikka samas koolimajas, nüüd juba keskkoolis, ja armastan jätkuvalt tuttavat teed pidi kõndides lugeda. Lood köidavad mind, kannavad mind paikadesse ja aegadesse, kuhu ma muidu minna ei saa, tulevad mu juurde romaanidest, aga ka väljastpoolt raamatuid, mind ümbritsevatelt inimestelt, hargnevad nende mäludest jõgedena laiali ja hakkavad minus elama omaenda voolavat elu. Ühe sellise loo räägib mulle isa ja see paneb mind mu ümbrust senisest kriitilisema pilguga vaatlema. Lugu on lühike ja räägib sellest, kuidas mu vaarisa, kes pidas esimese vabariigi ajal Lüganusel postitalu, käis vahetevahel siitsamast suuremast Purtse jõest kala püüdmas ning tõi sealt koju lõhet ja jõevähki.

See tilluke lugu kuulub justkui mõnda teise, kadunud maailma. Ma ei tea kedagi, kes neist jõgedest kala püüaks, pole seal kunagi näinud jõevähki. Ajast enne seda, kui mu koduküla ümbritsevatest maastikest hakati kaevandama põlevkivi, ei tea ma suurt midagi. Tean vaid jälgi, mille tööstus on sinna jätnud: tõrvajõge, tumedaid mägesid, mis levitavad seestpoolt põlema süttides ümbruskonda kirbet lehka, Kiviõli linna poolt tuulega külla kanduvat kriipiv-kirbet tööstushaisu, metsa tagant Aidu karjäärist kostvate lõhkamisplahvatuste kõhedat kõuemürinat, rohukamaraga kaetud pigilaike kuivas paekivises jõesängis küla servas karstialal. Hakkan esmakordselt taipama, kui mastaapse jälje põlevkivitööstus on Ida-Virumaale jätnud. Sellest on mõjutatud kõik: maastik, vesi, õhk, inimesed, kultuur, keel ja mälu.

Laiaulatuslikud muutused, nagu liikide kuues väljasuremine, toimuvad üksikisiku tajuvõime jaoks liiga aeglaselt ja hajusalt.

Mõned ümbritsevad asjad oleks justkui pärit maailmalõpufilmidest. Inimtühjad sisse löödud akendega kortermajad, mis upuvad vähehaaval rohelusse, eesti ja vene poistekampade kaklused, tööpuudus, alkoholiga liialdamine. Ja selle kõrval paigale jäänute üleinimlikud pingutused keset varemeid elu uuesti üles ehitada, saavutada mingigi materiaalne turvatunne, teadmata, kuidas seda päriselt teha. Hiljem öeldakse, et oli üleminekuaeg, väikesemõõduline sotsiaalökoloogiline kollaps, aga minu jaoks oli see lihtsalt tavaline elu, mille keskel klammerdusin pingsalt kooli, kirjandustundide, külaraamatukogu ja sealt laenutatud raamatute külge, mis lõid tähendust ja avarust.

Minu pere pole põlevkivitööstusega seotud. Elan väiketalus ja seepärast on meie tähelepanu suunatud maavarade asemel ilmale, mullale, sademetele ja temperatuurile, istutamisele, külvamisele, korjamisele ja lõikamisele. Aga midagi on puudu, mingi osa paigamälust, mis selgitaks, miks jõed on sellised, nagu nad on. Kes oskaks mulle seda rääkida? Keegi meist pole näinud aega, kui külast läbi voolavad jõed olid puhtamad, elurikkamad ja veeküllasemad kui praegu. Ökotsiidi pealt näinud inimesi pole enam elus, mul pole kelleltki mineviku kohta küsida.

Põlevkiviõlivabrikud ja ökotsiid

Tuhande üheksasaja kolmekümnendad aastad, kahe maailmasõja vaheline hingetõmbepaus. Enamik inimesi jõgede ümber harib maad, rannikul elatutakse kalapüügist. Juhanil on Purtse jõe ääres postitalu, ta kasvatab hobuseid, saadab postipoistega lähikonda laiali kirju ja ajalehti, püüab vahel jõest mõne punase kala ja jõevähi ning viib need koju perele.

Purtse ja selle kahe väiksema harujõe ülemjooksul töötavad esimesed õlivabrikud. Seal tehakse maapõuest välja kaevatud põlevkivist seda, mida tööstusühiskond vajab inimeste liikumisvõimaluste laiendamiseks, mateeria ringiliigutamiseks, aga ka sõjapidamiseks ja elu hävitamiseks: autobensiini, laeva- ja vedurikütust, bituumenit, puiduimmutusõli, putukamürki.

Karjääride ja kaevanduste rajamine jätab kuivaks talukaevud, mõnel pool muutub kaevuvesi õliseks. Ajalehes kirjutatakse, et väikeses Erra algkoolis joovad lapsed aasta otsa õlimekiga vett.

Õlivabrikud nõristavad jõgedesse aasta-aastalt mürgiseid jääkaineid. Need reostavad vett ja tapavad kalu ning muserdavad jõgedest sõltuvaid talunikke ja kalureid. Mõnest üksikust tõrvamaitsega kalast, üksikust kalaraipest saab suur hulk surnud kalu ning iga aastaga jääb Purtse koos oma harujõgedega elust aina tühjemaks. Õline vesi rikub suurveega jõeäärsed heinamaad, siin-seal haigestub mõni jõevett joonud lehm, inimesed ei käi enam ujumas. Karjääride ja kaevanduste rajamine jätab kuivaks talukaevud, mõnel pool muutub kaevuvesi õliseks. Ajalehes kirjutatakse, et väikeses Erra algkoolis joovad lapsed aasta otsa õlimekiga vett.[1] 

Kolmekümnendate keskpaigas ei tule lõhe enam Purtse jõkke kudema ja vähid on jõest kadunud. Juhani kodujõed surevad aeglaselt, see pöörab ta südames nagu noatera, ta ei suuda uskuda, et õlitööstus võib lihtsalt tulla ja eluks vajalikku vett reostada. Kaugemal rannikul jäävad kalurid saagi ja sisstulekuta, on hirmul ja vihased, sest mitme halva asja koosmõjul satuvad nad võlgadesse ja neid ähvardab oht oma kodudest ilma jääda. Purtse kalurid on Eestis esimesed, kes astuvad vastu põlevkiviõlitööstusele, aga nende katsed oma õiguste eest seista sumbuvad sõjamöllu. Selleks ajaks, kui vallandub teine maailmasõda, on jõgedes toimunud ökotsiid. 

Mälulünga täitmine

Ma ei tea tegelikult, mida tundsid mu vaarisa või Purtse kalurid. Kas nad kurvastasid kalade kadumise üle, tundsid ärevust ja hirmu kodutuks jäämise ees, leinasid looduse muutumist? See tundub tõenäoline. Ja ehkki järgnenud nõukogude perioodil reostati jõgesid veelgi rängemalt, võtsin mina nende seisundit juba enesestmõistetavana. Miks see nii oli?

Olen nüüdseks elanud Tartus sama kaua kui Ida-Virumaal ja see vahemaa on aidanud mul mõista, miks ma ei osanud lapsepõlves mõelda jõkke settinud pigist kui ohtlikust keskkonnareostusest[2], kooliteele jäävast jõest kui ökotsiidi jälgedega jõest, ümberkaudsetest maastikest kui põlevkivitööstuse ohveralast. Mind mõjutas nähtus, mida nimetatakse baastaseme nihkeks.

Purtse kalurid on Eestis esimesed, kes astuvad vastu põlevkiviõlitööstusele, aga nende katsed oma õiguste eest seista sumbuvad sõjamöllu.

Igaühel meist kujuneb maailmaga vahetus meelelises kontaktis olles välja üldine ettekujutus sellest, milline on meid ümbritsev maailm, kes seal elavad ja mis sinna kuulub. Kui sünnime elurikkasse keskkonda ja oleme kontaktis paljude eri elusolenditega, laob see meie maailmatajule ühtmoodi aluspõhja. Teistsugune aluspõhi tekib siis, kui sünnime monokultuursete põldude, karjamaade ja istutatud metsade keskele, kolmandat laadi aluspõhi siis, kui kasvame degradeerunud tööstusmaastikel. Keskkonnapsühholoog Peter Kahn väidab, et reostusest ümbritsetud lapsed ei pruugi seda ära tunda isegi siis, kui neil on olemas vastavad abstraktsed teadmised.[3] Kaldume võtma end ümbritsevat maailma enesestmõistetava, normaalse ja alatiolnuna ning küllap olin ka mina kunagi just selline teadmatuses kasvanud laps. Vaarisalt päritud tilluke kalapüügilugu osutus aga õhkõrnaks niidiks, mis seob mind põlevkivitööstuseelse Ida-Virumaaga. Selle ümber on ajapikku kasvanud laiem keskkonnaajalooline taju, tänu millele tean nüüd näiteks seda, et mu kooliteed poolitanud jõe nimi ei olegi tõrvajõgi, vaid Kohtla jõgi. Veel üks mälulünk on täidetud.

Elame suure kiirenduse ja kogu planeeti hõlmava ökoloogilise kriisi ajastul. Laiaulatuslikud muutused, nagu liikide kuues väljasuremine, toimuvad aga üksikisiku tajuvõime jaoks liiga aeglaselt ja hajusalt. Me muudame maailma, aga ei märka seda ega mäleta, kui palju oleme kaotanud. Muutuste ulatust arvestades elavad arvatavasti paljud meist tänapäeval eelnevate põlvkondadega võrreldes nihkunud baastasemega.

Tean omast kogemusest, kui vabastav ja tervendav on keskkonnaajaloolise taju tekkimine. Keskkonnaajalugu valgustab välja kohamälulünki, mida kipume täitma müütidega, ja enesestmõistetavusi, mille kohta tuleks esitada kriitilisi küsimusi. Ja ma usun, et mida rohkem on selliseid lugusid kultuuris, seda selgemaks saab ka igaühe suhe globaalmuutuste, ökoloogilise kriisi ja kliimakriisi, nende põhjuste, tagajärgede, väljakutsetega. Võib-olla hakkame siis tundma, et küsimus meie keskkonnasuhte hea- või halvaloomulisusest on pakiline eksistentsiaalne probleem, mis puudutab igaüht, mitte ainult neid, kes juhtuvad üles kasvama tööstusühiskonna pahuküljel.

[1] Purtse ja selle harujõgede reostamisest ning õlitööstuse ja kalurite konfliktist on kirjutanud geograafid Mait Sepp ja Taavi Pae artiklis „Purtse jõe reostamine – saaga algus”, Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat, 41. köide, 2016, lk 81–104.
[2] Ohtlike ainete esinemist Purtse, Kohtla ja Erra jões on uurinud põhjalikult AS Maves. Uuring on kättesaadav aadressil envir.ee/media/4819/download.
[3] Kahn, P. H. 2002. Children’s Affiliations with Nature: Structure, Development, and the Problem of Environmental Generational Amnesia. – Children and Nature. Psychological, Sociocultural, and Evolutionary Investigations, lk 93–116.

Maarja Pärtna on kirjanik, tõlkija ja toimetaja. Tema looming keskendub sotsiaalökoloogilistele teemadele ning kohaliku ja globaalse, isikliku ja üldinimliku läbipõimitusele.