Loodusele õiguste andmine ja ulatuslikud banaaniistandused, loodushoiu deklaratsioonid turistidele ja elevantkilpkonnade väljasuretamine – Ecuadori looduskeskkonda puudutavad vastuolud avanevad kõige paremini riiki külastades ja selle ajaloo kohta lugedes.

Külastasin 2024. aasta algul mitut rahvusparki, kaitseala ja loodushariduskeskust Ecuadoris. Mind on ikka paelunud viisid, kuidas eri riikides looduse hoidmise mõtet vahendatakse, samuti püüan enne reisile minekut lugeda mõnd kohalikku keskkonda vahendavat teost. Seekord – omavahel kurbnaljakalt dialoogis – olid algtekstideks Charles Darwini „Loodusuurija reis ümber maailma purjekal „Beagle”” (1839, ee 1949) ja Kurt Vonneguti ökodüstoopia „Galápagos” (1985, ee 2005). Darwin on ilmselt nimi, mis seostub Galápagose saartega ka tema raamatut lugemata – sealseid loomaliike jälgides hakkas ta arendama oma  evolutsiooniteooriat. 

Kohale jõudes leidsin aga üpris kohe sealset ajalugu rohkem või vähem ka ökoloogilisest perspektiivist selgitava ilukirjandusteose, nimelt ostsin Galápagose saartel kohalikust raamatupoest Margret Wittmeri mälestused pealkirjaga „Floreana” (esmatrükk saksa keeles 1959). Asunikautor Wittmerit (1904–2000) võiks võrrelda Vargamäe perenaisega ses mõttes, kuidas mujalt tulnu püüab hoopis teistsuguse loodusega kohas hakkama saada. Kölnis kasvanud Wittmeri puhul oli selleks siis Vaikse ookeani laavasaarestiku metsikus looduses ellujäämine – ta muudab ja kohandab ümbritsevat, aga õpib ka selle eeliseid ära kasutama. Tema elulugu on koos sellesse punutud põigetega ajalukku omamoodi Ecuadori loodusressursside kasutamise peegeldus. Wittmeri raamatu lõpp on kirjutatud juurde siis, kui saarestikust sai kaitseala.

Riik majanduslikus kahvlis

Ecuadori põhiseaduses tunnustatakse 2008. aastast esimesena maailmas loodust õigussubjektina. Väga lühidalt on emakese looduse ehk Pachamama õiguste tunnustamise taustal võitlus oma elukeskkonna hoidmise, kaitsmise ja taastamise pärast, põlisrahvaste sõltuvus loodusest, mis kujundab nende maailmavaadet, ning uue konstitutsiooni väljatöötamine president Rafael Correa Delgado võimule tulles. Tulemus on Ecuadori rahva keskkonnavõit, üks samm pikal teel, kust ei puudu tagasilöögid. Mõnelegi plaanile on vastu astutud just kohtu abiga looduse õigustele rõhudes, teisal ei ole edu sugugi garanteeritud, nt on praegugi lahtine Fierro Urco páramo ehk mägirohtla kaitsmise juhtum. Kaevandamine ohustaks seal ülihabrast ökosüsteemi, ent kohtuvaidlus on peatunud. Vastuolulisust leiab Ecuadoris justkui igalt tasandilt. Ühtpidi saab nautida rahuliku südamega mõnest tagaaiast nopitud banaani, aga pärast lääneranniku istanduste piirkonna nägemist ei taha enam kunagi osta Ecuadori eksportbanaane. Kui istanduste alla jäänud elupaikade kadu jätab külmaks, võib mõelda sellistele märksõnadele nagu vaesus, orjanduse ajalugu, inimkaubandus, aga ka Venemaa varustamine. Ecuador on ilmekas näide, kuidas majanduses ei tohiks liialt sõltuda ühest partnerist. Ühtpidi on ühendus nende suurima banaanide ekspordipartneriga selle sõja tõttu Ukrainas raskendatud, teisalt võimaldab sõltuvus šantaaži: Ecuadori osalus Lääne abipaketis tähendanuks banaaniekspordi lõppu, poole valinuna ei saa nad aga narkosõjas abi Ameerika Ühendriikidelt. Ecuadori praegune president, äritausta ja nn kõva käega Daniel Noboa soovib seega nafta puurimist Amasoonias jätkata – ka selleks, et rahastada riigi võitlust narkokartellidega.

Ecuadori põhiseaduses tunnustatakse 2008. aastast esimesena maailmas loodust õigussubjektina.

Sellisele olukorrale vastandub või räägib kaasa – kuidas võtta – loodusharidus. Hästi jäi oma sõnumitega meelde Andides asuva Cuenca linna loomaaed, Amaru biopark matkarajaga 2600 meetri kõrgusele. Kollektsioon on lõviosas omamaine ja tingimused avaratel puurialadel head, loomad näevad välja terved ja rõõmsad. Üpris kohe algab loomi tutvustavate infotahvlite täiendusena ekspositsioon keskkonnaohtudest: vihmametsade hävitamisest, plastprügist, loomakaubandusest, salaküttimisest, aga ka taaskasutusest ja sellest, kuidas külastaja ise aidata saaks. Pildikeel on selge ja otsekohene – võtad maha puu, tapad ka aara või jaaguari, kelle kodu see oli; vanast rehvist saad teha kas või piirdeaia, sest prügimäel laguneb see üle saja aasta, aga mõtle enne, kas ja milleks sul on üldse autot vaja.

Võitlus metsistunud koduloomadega

Galápagose saarte kaitseala on üks Ecuadori kroonijuveele. Saarestikku lennates tuleb allkirjastada loodushoiu deklaratsioon. Piirivalvur küsis lisaks veel mitut asja – püütakse takistada kõige võõra sissetoomist, niisiis pidin aru andma, kus olin oma matkasaabastega varem käinud. Hosteli käitumisjuhendis oli keskkonnasõbralike praktikate rubriik. Kraanivesi ei kõlba juua ja ehkki vett saab mõnes kohas osta, on tungivalt soovituslik täita majutusasutuses suurtest sinistest mahutitest veega (vett puhastatakse vähemalt osaliselt päikesevalgusega) isiklik korduvkasutatav matkapudel. Puuduvad prügikastid – kõik, mis tarbides üle jääb, tuleb viia majutusasutusse, sorteerida või kohe müüjale tagasi anda (sh jäätisepaber). See tähendab üldiselt, et prügi ei teki – turistki õpib kogemusest. Matkaradadele minnes on reeglistik raja alguses põhjalikult kirjas, lisaks räägib sellest kaitseala töötaja – 97% saarestikust kuulub 1959. aastal asutatud rahvusparki ja sinna giidita ei pääse. Loodust vahendavad nii rahvuspargi töötajad kui ka rahvusvaheline Charles Darwini fondi uurimisjaam Santa Cruzi saarel Academia lahe ääres. Koht, kus asub üks elevantkilpkonnade lastetubadest – pisikesi kilpkonni ohustavadki just sissetoodud liigid, närilised ja kodukassid.

Galápagose saartel püütakse takistada kõige võõra sissetoomist, niisiis pidin aru andma, kus olin oma matkasaabastega varem käinud.

Saarestik on saanud oma nime elevantkilpkonnade järgi. Margret Wittmer jutustab „Floreanas” hiiglaslike kilbiliste kadumise lugu nii: „Vaalalaevade kaptenid olid äärmiselt tundeküllased, kiites kilpkonnaliha, pidades seda palju maitsvamaks kana-, sea- või loomalihast; nad kiindusid sellesse nõnda, et ladusid trümmidesse umbkaudu sada tuhat Galápagose kilpkonna. Tihti kaotas meeskond järje, kui palju on juba pardale võetud, ja tagasi Uus-Inglismaal võis nii mõnigi laeva rookima saadetud maarott kohkuda, kui komistas pilsivees viis jalga pika roomaja otsa. Vaalapüüdjate hävitustöös kaitsetud kilpkonnad hukkusid ja lõpuks rööviti terved saared viimastest kilbilistest paljaks. Nii juhtus ka Floreanaga, ehkki meie saarelt võis ikka veel leida nende üüratuid kilpe.”

Santa Cruzi uurimisjaamas otsiti aastaid partnerit ainsale allesjäänud Pinta saare elevantkilpkonnale Üksildasele Jürile, kuni ta 2012. aastal ilmselt rohkem kui 150-aastasena suri. Pinta (60 km²) ongi hea näide sellest, kui lihtne on häirida üht ökosüsteemi. Ehkki kilpkonnad olid hävitatud, säilis ülejäänud elustik enam-vähem kuni 1959. aastani, mil kalurid viisid sinna kolm kodukitse. 1970. aastaks oli kitsi umbes 40 000, viimane neist kütiti 2003. aastal. Taimestik hakkas otsekui imeväel taastuma, naasid kohalikud linnuliigid, nagu Galápagose pisiruik. Päris Pinta kilpkonni ei olnud aga enam kuskilt võtta ja neid sealse ökosüsteemi insenere on laenatud loodust kujundama teistelt saartelt. Wittmeri raamat Floreanast jutustabki palju võitlusest loomadega, ent metsloomade asemel kõneleb temagi metsistunud koduloomadest: kitsedest, sigadest, veistest, eeslitest, rottidest, koertest ja kassidest. Praegu käib ka selle saare taasasustamine looduslike liikidega, sealgi on tegemist vaid pooleldi oma saare kilpkonnaga ehk väljasurnud kilpkonnaliigi hübriididega Isabela saarelt.

Wittmeri raamat andis saarestiku mõistmisele palju juurde. Iga reis on paratamatult üürike ja paljut ei jõuagi haarata, aga asuniku memuaare lugedes tekkis võimalus pisutki sealsete kohtade, loomade ja elanike hinge pugeda, kõiges selle heas ja halvas.

Elle-Mari Talivee tegeleb kirjanduse ja keskkonna uurimisega Tallinna Ülikoolis ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses.