Kas õudsem on muuta inimkonna pillavat elustiili või elada maailmas, kus kõik panused kliimakatastroofi takistamiseks on pandud kõrgtehnoloogiale?

1992. aastal Rio de Janeiros toimunud esimesel ÜRO kliimakonverentsil olla juba toona silmapaistvalt liigtarbiva USA president George Bush seenior öelnud, et Ameerika elustiil ei kuulu arutelu alla. Kuigi käitumuslikud muudatused võiksid olla üks lihtsaim, kiireim ja kulutõhusaim lähenemine keskkonnasurve märgatavaks vähendamiseks, ei ole neid paraku siiamaani tõsiselt kaalutud. Lootused on pandud hoopis tõestamata tulevikutehnoloogiale. Seda ilmestab tänavune ÜRO koostatud riikide kliimaplaanide vaheraport: uue kümnendi lõpuks prognoositav kasvuhoonegaaside heitmete vähendamine saab olema lubatud ja vajaliku 45% asemel vaid 0,7% (see pole trükiviga!). Aga kujutleme korraks, et mõned praegused imelahendused saavadki aastakümnete pärast teoks. Milline on see vapper uus Eesti näiteks aastal 2050 ja kelle jaoks on see õndsus, kelle jaoks õudus?

Põlevkivi ja tselluloos

Energeetikas saab olukord olema paradoksaalne. Iga ilmaga odavat ja puhast elektrit lubanud tuumajaam on küll lõpuks valmis, kuid hoolimata ilmast seisab keskmiselt ligi 100 päeva aastas jõude, nagu on ajalooliselt olnud tuumareaktorite keskmine tulemus. Algusaastate soodne elektrihind on samuti minevik, kuna moodulreaktorite laialdane levik on löönud lakke tuumkütuse nõudluse ning seega muidugi ka hinnad. Lisaks käib tuline arutelu teemal, kuhu ladustada puhta tuumaelektri tagajärjel tekkinud räpased tuumajäätmed. Kunda sinisavisse uuristatud sügavad puuraugud on saanud täis oodatust kiiremini. Lambid aga siiski Eestis ära ei kustu, sest Ida-Virumaal toimetab edasi süsinikuintensiivne põlevkivitööstus, mis nüüd kõik oma heitmed korstna otsast suure täiendava energiakulu kiuste kinni püüab ja tööstuses uuesti ära kasutab. Ettevõtjate rõõmu varjutab aga kohalike pidev vastuseis üha laienevatele põlevkivikaevandustele. Süvenenud on muidugi ka kohalik tööhõivekriis, kuna toetused on läinud peamiselt automatiseerimise tarbeks. Riik kiidab uhkusega innovaatilist ja rohepöörde läbinud fossiilkütuste sektorit ning püüab samas varjata statistikat, mis positsioneerib Eesti eri ressursitõhususe edetabelites juba aastakümneid konkurentsitult viimasele kohale. Vähemalt ei põletata enam nii palju puitu.

Surve metsadele ei ole aga muidugi kahanenud, hoopis vastupidi. Käiku on läinud Arenguseire Keskuse stsenaarium „Ökokapitalistlik Eesti”, kus elukeskkonna taluvusvõime ülemistel piiridel toimetades nähakse puude taga peamiselt ekspordivõimalust. Keskkonnahoiu ettekäändel ning riiklikku statistikat rutiinselt moonutades ja salastades on suudetud konveieril ära majandada enamik endiseid vääriselupaikasid ning harvesterile kui kliimakangelasele on püstitatud Lahemaale kallis ausammas. Harvesterijuhid on aga enamjaolt töötud, kuna uuemad masinad toimetavad täisnurkses ja monokultuurses metsas valdavalt autonoomselt ning operaator peab kontorist kaugjuhtimise teel vaid harva sekkuma, hallates paralleelselt kümneid masinaid. Levib õel nali: „Mis vahet on lendoraval ja mättal? Kust ma tean – ma olen kaug-harvesterijuht.” Nõudlust puidu järele hoiab üleval neljandal katsel siiski edukalt läbi surutud tselluloositehas, mille tehnoloogiline tase jääb paraku eelmise sajandi tasemele. Aga vähemalt on tehasest allavoolu Tartus kinnisvarahinnad tuntavalt langenud.

Päikesekiirte peletamine

Ignoreerides elustiili puudutavaid küsimusi, on maakera keskmine temperatuur tõusnud hinnanguliselt katastroofilise +2 kraadi tasemeni, Eesti laiuskraadil rohkemgi. Linnades annab see enim tunda kuumasaartena, kuigi nende eest hoiatab spetsiaalne rakendus. Teiseks urbanismi miinuseks on kasvanud autoliiklus – jah, tänavatel liigub ka hulgaliselt isejuhtivaid elektrilisi kommertsmasinaid, aga need pole suutnud asendada pea ühtegi erasõidukit, kuna viimased on jätkuvalt pillava elustiili vaieldamatuks sümboliks ja muidugi maksustamata.

Linnad ei ole ka pärast COVID-19 kriisi päris endistviisi kutsuvad olnud. Aastakümnetega on inimesed väsinud rääkimast ainult vaktsiinide teemal ning seni värskeim, kuid kindlasti mitte viimaseks jääv COVID-47 on olnud erakordselt nakkav. Nii nagu koroonakriisiga, üritab võimulolev valitsus mikrojuhtida ka kliimakriisi: kes tohib täna õues käia, kui palju on lubatud vett tarbida, millise riigi süsinikukvoote sisse ostetakse jne. Superrikkad lasevad aga rajada viimsepäevapunkreid eksootilistele palmisaartele, garanteerides sellega oma hilisema hulluks minemise, nagu illustreerib mõtlemapanev joonisfilm „Mazz Alone”. Vähemalt õpivad nad ehk elama piiratumate ressurssidega ja loodusega paremas kooskõlas.

Kuid on ka neid, kes püüavad olukorda näiliselt parandada, pakkudes kliimamuutustega toimetulekuks uut probleemi ehk geoinseneeriat. Aastakümnete vältel jõudsalt laienenud lennundussektor saab helde riikliku rahastuse, et puistata Eesti iga suurema linna kohalikult lennuväljalt startides atmosfääri alumistesse kihtidesse väävliosakesi, mis päikesekiiri eemale peegeldaksid. Ja päikesevalguse intensiivsus vähenebki. Õues liikujate uueks mureks saavad aga happevihmad ja osooniaugud ning arvukate päikeseparkide omanikud kurdavad tugevat tootlikkuse langust. Kohalikud põllumehedki tulevad droonidega Toompeale, sest valitsuse otsusega tundmatuseni muudetud hooajalised mustrid ei võimalda enam tegeleda toidukasvatusega. Paraku pole midagi teha – selliste geoinseneeria praktikate lõpetamine on võimatu, kuna järgnev järsk hüpe päikese intensiivsuse kasvus oleks elusloodusele hukatuslik. Helesiniseid lootusi keskkonnaseisundi parandamise suhtes on vähestel. Elame nüüd permanentselt valge taeva all. Vähemalt ei saa enam hullemaks minna?

Teadmatus kui takistus

Oletame, et meie kujuteldava ajahetke kõige võimekamale tehisintellekti algoritmile söödetakse ette detailsed kliimakriisi puudutavad andmed viimaste sajandite kohta ning seejärel palutakse masinal leida hõbekuulina toimiv lahendus. Vastuseks ilmub ekraanile „muutke oma raiskavat elustiili”. Kas lugejad tormaks seda nõu kuulda võtma või kuulutataks kogu uurimisprojekt pigem täielikuks läbikukkumiseks? Alati paistab eksisteerivat lootus, et 100 sekundit enne keskööd leiab keegi mingi seni avastamata viisi, kuidas muuta kogu tööstusühiskonna elukorraldust nii, et miski tegelikult ei muutuks. Ja seniks on keelatud rääkida üha tõenäolisematest stsenaariumitest, kus läbimurret ei saabugi. Kardetakse, et kui nii õudset juttu ajada, muutuvad inimesed hoolimatuks ja hakkavad käituma nii, nagu homset ei olekski. Aga inimesed käituvad juba praegu valdavalt nii, nagu homset ei olekski! Vähemalt on teadmatus omamoodi õndsus.

Huesemanni tehnooptimismi seadus ütleb, et eksperdid, kellel on põhjalikud teadmised mingi spetsiifilise tehnoloogia kohta, väljendavad selle suhtes võrreldes tavainimesega palju ettevaatlikumat optimismi või isegi pessimismi. Sama reegel rakendub ka teistpidi: kui keegi kirjeldab tulevikku kui vaid tehnoloogilist pudrumäge ja piimajõge, ei ole tõenäoliselt tegemist tasakaaluka spetsialistiga. Seega tasub alati mõne tulevikutehnoloogia promootorilt küsida, mis on tema kiidetud lahenduse suurimad miinused. Võite sügavalt üllatuda, kui ta ei oskagi sellele sisuliselt vastata. Ignorantsus tehnoloogia negatiivsetest kõrvalmõjudest ei vabasta aga nendega seotud vastutusest. Õudset tulevikku ei saa muuta enne, kui sellele on otsa vaadatud.

Madis Vasser on Tartu Ülikooli teadur, Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse ekspert ja Tuleviku Tehnoloogiate Sihtasutuse nõukogu liige.